Ingrid Pruual; foto erakogu

Ingrid Pruual - esimene Eesti ametnik EM-il

küsitles Hillar Talts, 23. detsember 2017

Mööduv aasta oli uueks tähiseks Eesti ratsaspordiametnikele, kui esimest korda ajaloos osales meie ametnik Euroopa Meistrivõistlustel. Lati tõstis järgmisele tasemele Veskimetsa võistluste korraldajana aga loomulikult ka aktiivse korrapidajana tuntud Ingrid Pruual. Hobumaailm intervjueeris Ingridit juba mõned kuud tagasi, mil Göteborgi muljed olid veel värskemad. Nüüd, vahetult enne rahulikku pühadeaega, pakume intervjuud lugemiseks meie lugejatele.
 

 

Ingrid, alustame algusest. Kui pikalt sa korrapidaja olnud oled?


Ma ei mäleta, päriselt ei mäleta. See tegelikult hakkas nii pihta, et Külli (toim: Tedre-Gavrilov) korraldas sajandi alguse poole Veskimetsas võistluseid ja ütles, et tal oleks korrapidajaid vaja ja kas ma olen nõus. Küsisin, et mis ma tegema pean, sain vastuseks, et ma näitan Sulle. Tegin selle siis korra ära, mispeale Külli küsis, kas olen nõus veel olema (korrapidaja) ja mina seepeale, et noh okei. Läbisin ka koolituse ja nii see läks.


Kuidas aga jõudsid rahvusvahelisele tasandile?


See oli justkui loogiline jätk. Kunagi küll tundus see võimatuna, et Eestist ja rahvusvahelist kategooriat teha … Siis aga läbisin Riias takistussõidu korrapidajate koolituse, sooritasin eksami ja selle ala esimene tase oligi käes. Rakendi kategooria tegin kaks aastat tagasi Pärnus.


 
Millistesse riikidesse rahvusvaheline korrapidamine Sind viinud on?


Ega neid tegelikult väga palju ei ole. Lähimad naabrid – Läti, Leedu, Soome ja Rootsi. Põhiline töö käib ikkagi kodumaal.


Rootsis, Göteborgis, õnnestus Sul osaleda seni Eesti ametnikest esimesena Euroopa Meistrivõistluste ametnike (neljarakendite EM-i korrapidajad) tiimis, räägime nüüd ka sellest. Milline on Sinu arvates ametnikule suurim erinevus tavalise võistluse ja Euroopa Meistrivõistluste vahel?


 
Heh, ametnikud elavad seal nagu kuninga kassid … (naerab). No tegelikult oli see ikka superkogemus! Kolleegid (toim: samas kohvikulauas istusid ka mõned Ingridi kolleegid Teliast) võivad kinnitada, kuidas ma särasin, kui tagasi saabusin. Kogu organisatoorne tase ja kogu see aura oli ikkagi tipptasemel.
 
 

Kui suur Göteborgi rakendi korrapidajate tiim oli?


No ikka päris suur. Meil oli kaks poolakat, üks neist peakorrapidaja Jan Posluszny, kaks taanlast, üks itaallane, üks inglane, üks eestlane, kolm rootslast ja siis veel eraldi öökorrapidaja Rootsist. Kokku siis 11. Lisaks veel hulganisti vabatahtlikke, näiteks ringmasterid. Need olid seal nii kõvad sellid, et kogu kutsarite liikumine võistlus- ja soojendusväljaku vahel oli nende, mitte korrapidajate teha, vastandina sellele, mis väikestel võistlustel toimub. Põhimõtteliselt korrapidaja oligi selline tegelane, kes seisis soojendusväljakul ja jälgis tegevuse vastavust reeglitele. Loomulikult viisid korrapidajad läbi nagu ikka varustuse kontrolli, patrullisid tallides, kahel soojendus ja treeningväljakul. Viimane muide oli Göteborgis siseruumides.


 
Küsin vahepõikena, et olid korrapidajaks ka Soomes peetud Põhjamaade rakendispordi meistrivõistlustel. Kuidas neid kaht võistlust võrrelda?


No Soome võistlus oli täiesti tavaline rakendivõistlus. Lihtsalt Põhjamaade tiitlitele peeti eraldi arvestust.


 
Kas korrapidamise poole pealt Göteborgis midagi erilist ka juhtus, rikkumisi või midagi sarnast?


No rikkumisi ei olnud üldse. Üks algul ärevust tekitanud situatsioon oli mul tallis, kui tallitöötajad jooksid ligi ja teatasid, et leidsid süstla. Õnneks ei olnud tegemist siiski süstlaga vaid tavalise energiapasta tuubiga. Aga muidu oli kõik väga viisakas. Minu jaoks ju oli see, et ega ma alguses kedagi sõitjatest näo järgi ära ei tundnud. Vaja märkus teha, siis vaja teha, ole sa kes oled. Alles teisel-kolmandal päeval hakkas kohale jõudma, et maailma tipp on ikkagi kohal, see on see ja too on too. Siis hakkasin nimesid ja nägusid kokku panema. Tegelikult on nad ju täpselt samasugused inimesed nagu kõik, vahet ei ole, kas Eesti sportlased või maailma tipud, lõpuks kõik teretasime üksteist ja asi toimis nagu peab. Kogenumad korrapidajad küll rääkisid, et see on ülbe ja see teine ka aga minu arust ei olnud nad seal ülbed keegi. Kui ikka ise normaalne oled, ollakse sinuga ka.


 
Kas tallides oli näha ka mingeid erimooduseid hobuste hoolitsemiseks? Takistussõidus ja kolmevõistluses esineb sageli erinevaid uudseid meetodeid, millest teatud on reeglite alusel lubatud, teatud kaheldavad ja korrapidajad peavad siis mõistatama, millega tegu.


 
Ei midagi erilist küll ei kohanud. Täiesti tavaline. Suures plaanis võib öelda, et meie omad hoolitsevad oma hobuste eest täpselt samuti nagu maailma ja Euroopa tipud.
 
Kas võistlust ka õnnestus jälgida või ei jäänud selleks töö kõrvalt aega?


Ma koonuseid natuke siiski nägin. Maratoni (toim: Göteborgis liikus rännakuosa mööda linnatänavaid ja kiiruskatsed peeti kesklinna pargis) ajal olin ametis tallis ja nägin seda televiisorist. Samas tänu sellele nägin ma ilmselt maratoni kõige ülevaatlikumalt, sest need kes olid rahvamassis niiöelda metsa vahel, ei näinud ilmselt sedagi.

 

Aga publikut oli palju. Kõik sõitjad, kes maratonilt tagasi tulid, olid vaimustuses, nad polnud kunagi sellist publikumassi rakendivõistlusel näinud. Telekaadrisse jäi üks tore situatsioon, kui rännakuosas tuli rakend kahe maja vahelt ja siis liikus kaamera maja kolmandale korrusele, kus üks mammi vaimustunult võistlust jälgis. Poleks see üritus linnatänavatele jõudnud, poleks ta võibolla kunagi elus rakendisporti näinudki. Selle poolest oli rootslaste idee viia rakend kesklinna rahvamassidesse ala populariseerimise ja teadvustamise kohalt üliõige.
 


Aga kas teisi alasi oli ka aega jälgida?


Jah, takistussõitu. Huvitav oli see, et mina olin korrapidamistiimis ainuke takistussõiduhuviline, kõik teised fännasid koolisõitu. Ma olen ju pikalt takistussõidutaustaga. Seetõttu oligi lihtne, et kuna mina ainukesena takistussõidust huvitusin, siis oli mulle lihtne leida vaba aega just selleks ajaks. Meie hotell on nii heas kohas, et nii rakendi kui takistus- ja koolisõidu peastaadionile oli jalgsi viis minutit. Vaatasin takistussõidu võistkonnavõistluse otsustavat sõitu ja tajusin, et tipptasemel tehakse üldjoontes sarnaseid vigu nagu igal muul tasandil. Rootslased olid kuldmedalil, kui sõitis üks noor poiss (toim: Douglas Lindelöw, teises voorus 9 kp, vanus tol hetkel 26.a.), kes tegi paar lihtsat viga ja korraldajad jäidki kullast ilma.

 

Hobumaailm tänab Ingridit antud intervjuu eest ja soovib talle jõudu nii võistluste korraldamises kui korrapidajatöös nii siin kui sealpool piiri!

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...