Ratsaspordialad

Hobuspordialad Olümpiamängudel

Ratsutamisdistsipliinidest kõige esimesena kuulusid muistsete Olümpiamängude kavasse kaarikute ja hobuste võidusõidud. Alles 19. sajandil arenesid ratsutamise võistlusalad selliseks nagu neid tänapäevalgi harrastatakse. Väidetavalt oli hobuste treenimine vajalik just sõjapidamiseks – hobune pidi olema ülitäpselt juhitav, hea füüsilise vormiga, vastupidav ning kõikjal kasutatav. Neid märksõnu silmas pidades saamegi kõige paremini aru kolmest tänapäeva olümpiaalast – takistussõidust, koolisõidust ning kolmevõistlusest.


Takistussõit (Jumping)

Tiit Kivisild ja Cinnamon. Foto: Külli Tedre

Takistussõit on vanim kolmest olümpiaalast (al. 1900. a.), arenedes briti traditsioonilisest rebasejahist, kus hobune peab metsas ületama kraave ja muid looduslikke takistusi. Kahtlemata on takistussõit populaarseim ratsaspordiala Eestis ning ka kogu maailmas.

Paari (hobune+ratsutaja) ülesandeks on ületada võistlusrajale (parkuur) üles pandud takistused vigadeta ja kiiresti. Karistuspunkte või -sekundeid saab nii mahaajamise, tõrkumise kui ajalimiidi, ületamise eest. Kukkumine ja marsruudilt kõrvalekaldumine, (näiteks vale takistuse hüppamine), toovad aga kaasa võistlusalalt väljalangemise.

Takistuste kõrgus võistlustel on 60 cm (väiksed ponid) kuni 170 cm (OM ümberhüpped) ja üle 2 m hüppevõimsuse võistlustel, laius muide maksimaalselt 200 cm, v.a. veekraav, mis võib olla kuni 450 cm. Parkuuri koostab rajameister, asetades takistused nii, et nende hüppamisel on kas kindel järjekord või saab neid hüpata mõlemalt poolt. Viimast kasutatakse võistlustel, kus igal takistusel on vastavalt selle raskusastmele nn. hind ja ratsanik valib ise tee, korjates maksimaalsel hulgal punkte.

Võidab see, kes kogub vähima arvu karistuspunkte, läbib marsruudi kiireima ajaga või kogub kõige rohkem punkte. Erinevaid artikleid, mille alusel takistussõiduvõistlusi läbi võib viia, on umbes paarkümmend, kuid põhimõte on kõigil üks – testida hobuse ja ratsaniku osavust, täpsust ja võimekust.

Suurimad takistussõidusündmused maailmas on: Olümpiamängud, Maailma Ratsaspordi Mängud (FEI World Equestrian Games /WEG), Maailmakarika etapid (FEI World Cup Jumping), Rahvuste Karikas (FEI Nations' Cup) ning kontinentaalsed meistrivõistlused (Continental Championships).


Koolisõit (Dressage)

Marika Koroljova ja Zazmin. Foto: Külli Tedre

Koolisõit – kõikide ratsutamisdistsipliinide alustala – kuulub Olümpiamängude kavasse 1912. aastast.

Võistlusspordina püüeldakse koolisõidus hobuse ja ratsaniku suurima võimaliku täpsuse ja harmoonia poole. Eesmärk on näidata hobuse head füüsilist vormi ja võimekust läbi erinevate harjutuste kolmes liikumisviisis - sammus, traavis ja galopis.

Kuni viis kohtunikku hindavad hobuse liikumist, soorituse täpsust, ratsaniku istakut ja juhtimisvõtete õigsust hindesüsteemis 0 - 10. Kõige tähtsam on üldmulje. Kõrvaltvaatajale peab jääma mulje nagu ratsanik ei mõjutakski hobust, vaid et too sooritab elemente mängleva kergusega omast vabast tahtest.

Võistlusväljak peab olema täiesti sile liiva- (või muruplats), mõõtudega 20x60 meetrit, mis tähistatakse 12 tähega sümmeetriliselt raja servadel. Hobune ja ratsanik esitavad seeria nõutud elemente lähtudes tähtedest. Programmi pikkus on umbes 6 -8 minutit. Koolisõidus võisteldakse vabakavas või kindla skeemi alusel, programmi sõidetakse teatud puhkudel ka muusikasse (KÜR). Mingil määral on koolisõit subjektiivne ning paljud on seda võrrelnud iluuisutamisega.

Ratsanik kannab üldjuhul frakki, silindrit, valgeid kindaid, valgeid pükse ja musti saapaid. Lubatud on võistleda ka sõjaväemundris, kui auaste seda nõuab. Kohustuslikud on kannused ja kangvaljastus (hobusel on suus nn. kahed suulised), piitsa tohib kasutada ainult soendusel.

Rahvusvahelistel võistlustel, mis alluvad FEI reeglitele, võistledakse alljärgnevates programmides:

 

  • Prix St-Georges (nn. keskmine tase)
  • Intermediate 1 (nn. edasijõudnud tase)
  • Intermediate 2 (nn. edasijõudnud tase, eelmisest veidi keerukam)
  • Grand Prix (nn. kõrgem tase, kus hobune peab sooritama kõiki klassikalise koolisõidu keerukamaid harjutusi nagu passaaž, piaffee, piruetid, tihedad jalavahetused)
  • Grand Prix Special (veelgi keerukam ja nõudlikum kui eelmine tase, rõhuasetusega rasekematele harjutustele)
  • Grand Prix Freestyle (KÜR) (muusikasse sõidetav vabakava, mis samuti sisaldab kõiki kõrgema astme harjutusi, loomulikult on tegu kõige nauditavama vaatemänguga)


Suurimad koolisõidusündmused maailmas on: Olümpiamängud, WEG, Maailmakarika etapid (FEI World Cup Dressage), Rahvuste Karikas ning kontinentaalsed meistrivõistlused.


Kolmevõistlus (Eventing)

Foto: Ago Ruus

Kolmevõistlus on kõige mitmekesisemalt kombineeritud ratsaspordiala, mis nõuab erilist vastupidavust, kogemust, kannatust, hobusetunnetust ja tõenäoliselt ka kõige rohkem treenimist, kuna võistluspaar peab olema osav erinevatel aladel. Kolmevõistlus hõlmab hobuspordi ja üldse hobunduse pea igat külge: harmooniat ratsaniku ja hobuse vahel, mis eriti iseloomustab koolisõitu, kokkupuudet loodusega ja vastupidavust, mis on omased maastikukrossile, ning täpsust, väledust ja tehnilist taipu, mida kätkeb endas takistussõit.
Seega, koosneb kolmevõistlus koolisõidust, maastikukrossist ja takistussõidust, mis kõik tuleb läbida ühel samal hobusel. Võistlus algab alati koolisõiduga, maastikukross ja takistussõit võivad sõltuvalt formaadist toimuda kas teisel või kolmandal võistluspäeval. Tänapäeval on hakatud kasutama ka lühemeid formaate, kus kolm ala viiakse läbi kas kahe või suisa ühe päeva jooksul.



Hea koolisõidutesti sooritamiseks peab hobune olema paindlik ja lõdvestunud; edukas sooritus annab väga hea baasi korraliku lõpptulemuse sooritamiseks.

Kross paneb proovile hobuse kiiruse, vastupidavuse ja hüppeosavuse ning määravaks saab, kuidas ratsanik oskab enda ja hobuse jõudu jaotada ning kasutada. Kross koosneb ühest või mitmest osast, kus ajaliimidi ületamine, tõrkumine või kukkumine toovad kaasa karistuspunkte. Tõkked maastikul on niiöelda looduslikke takistusi imiteerivad – kraavid, hekid, palgid, künkad, kivimüürid jne.

Kolmanda alana tuleb hobusel ja ratsanikul end panna proovile takistussõidus, näitamaks, et on taastanud oma jõuvarud ja energia.
Lõpptulemus selgub kõikidel aladel saadud (karistus)punktide kokkuliitmisel. Kogu võistluse vältel, mis reeglina kestab kolm päeva, on vältimatuks osaks veterinaarkontrollid, mis tunnistavad hobuse sobilikuks võistlust jätkama või nõuavad katkestamist.

Suurimad kolmevõistlussündmused maailmas on: Olümpiamängud, WEG, Rahvuste Karikas, mitmesugused kontinentaalsed ja regionaalsed meistrivõistlused.

******************************************************************************************

FEI tunnistab lisaks veel nelja ratsaspordiala, mis on osalt ka Eestis harrastatavad (2015.a. seisuga kestvusratsutamine ja rakendisport).


Rakendisport (Driving)

Foto: Ago Ruus

Nagu sissejuhatuses mainitud, on tegemist maailma vanima hobuspordialaga, kuna hobuseid kasutati vedamiseks tunduvalt varem kui ratsutamiseks. See on ka ainuke FEI poolt (1970. aastal) tunnustatud „ratsaspordiala“, kus tegelikult ratsanikke polegi. Kutsar (driver) istub vankris, mida veab kas üks või mitu hobust. Võistlus koosneb kolmest alast justnagu kolmevõistluski – koolisõidust, maratonist ja täpsussõidust koonustega.

Koolisõidutesti sooritatakse 100 x 40 m alal. Demonstreerida tuleb erinevaid allüüre erinevatel kiirustel, see tähendab siis ka üleminekuid, peatusi, voldil liikumist jne. Tähtsad on sujuvus, hea koostöö kutsari ja hobus(t)e vahel, impulss, täpsus ja üldse kõik see, mis ka tradistioonilises koolisõidus loeb. Maraton on kahtlemata väga vaatemänguline, kuni 18 km pikkune looduslikke takistusi (kraavid, künkad, orud, labürindid) sisaldav distants, mille läbimisel mängivad rolli õige allüüri valik, kutsari osavus ja silmamõõt, hobus(t)e vastupidavus ja koostöö. Täpsussõidus pannakse proovile hobuse vorm ja allumisvõime pärast väsitavat maratoni. Puhtalt läbimiseks tuleb osavalt loogelda koonuste vahel, mille otsa on asetatud väikesed pallid, mida ei tohi maha ajada.

Lõpptulemus selgub kolme ala kokkuvõttes just nagu kolmevõistluseski. Viimastel aastatel on üha populaarsemaks muutumas rakendispordi siseformaat, kus võisteldakse n.n. kombineeritud maratonis - siseruumides on üles seatud rada, mis sisaldab kahe maastikutakistuse elemente ning täpsussõidu elemente. Selline rada läbitakse kas ühel või kahel korral. Just taoline formaat on kavas neljarakendite MK-sarjas.

Suurimad rakendispordisündmused maailmas on: WEG, Maailmakarika etapid (FEI World Cup Driving), Maailma Meistrivõistlused.


Kestvusratsutamine (Endurance)

Foto: Ago Ruus

On üsna selge, et ükskõik, milleks hobust kasutatakse, on esmatähtis tema vastupidavus ja hea tervis. Hobune oli sajandeid üks peamisi transpordivahendeid, ning ta pidi läbima pikki vahemaid, jäädes seejuures korralikku konditsiooni. Hiljem, kui vajadus hobuse kui transpordivahendi järele vähenes, sai kestvusratsutamisest eraldi spordiala. FEI tunnustas distsipliini 1982. aastal, mil rahvusvahelisel tasemel võistles kõigest neli sportlast! Ala arenes aga kiirelt ning tänaseks on rahvusvaheliste võistluste rohkuse poolest just kestvusratsutamine takistussõidu järel teisel kohal.

Kestvusratsutamine on hobuse kiirus - ja vastupidavusvõistlus, mis paneb proovile ratsaniku maastikul ratutamise oskused. Ratsaniku oskus hobust õigesti käsitleda mõjutab hobust edukalt läbima erinevaid teekondi matkal. Võistlusel antakse ühisstart ja teekond on märgitud. Teel ei ole takistusi, kuid maastik on väga erinev. Ratsanik võib ise valida, millises allüüris ta soovib edasi liikuda, ta võib isegi seljast maha tulla, kuid peab startima ning finišeerima sadulas.

Võistluste ajal tuleb eriti hästi hoolitseda hobuse eest ja see on väga tähtis osa kogu võistlusest. Hobustele tehakse veterinaarülevaatus enne ja pärast sooritust, ja ainult need hobused, kes läbivad veterinaarkontrolli edukalt, saavad arvessemineva tulemuse. Seega kõige tähtsam on vormi ühtlane jaotamine ning taasutmine, mitte tingimata esimesena finišijoone ületamine. Üle 40 km matkad jagatakse nii, et veterinaarkontroll on iga 40 km järel ja samal ajal on ka kohustuslik vaheaeg 20-40 minutit.

Distantsid on ühepäevaste võistluste puhul u 40 – 160 km pikad. Viimase pikkuse läbimiseks kulub koguni 10-12 tundi. Ettevalmistus nii pika distantsi läbimiseks on väga oluline ning samuti tuleb hästi tunda oma hobuse tervist ja füüsilist vormi.

Suurimad kestvusratsutamise sündmused maailmas on: WEG, Maailma Meistrivõistlused (World Championships) ja kontinentaalsed meistrivõistlused.


Lääneratsutamine (Reining)

Photo copyright: http://www.nrha.fi/

Lääneratsutamine on arenenud täiesti loogilisel põhjusel – kauboid vajasid karja ajamiseks väga osavaid hobuseid, kes alluksid vastupanu ja hirmuta ning reageeriksid vajadusel kiirelt. Kuna kauboil endal tuli keskenduda karjale, lassole või millelegi muule tähtsale, pidi ta saama oma hobust täielikult usaldada.

Selle spordiala eesmärgiks on demonstreerida nn. rantšo-hobuste (nt quarterhorse, eesti k. Vahel tõlgitud kui veerandmiilihobune) oskusi ja võimekust piiratud alal. Programm koosneb 7-8 erinevast manöövrist, mille hulgas väiksed voldid aeglases tempos, suured voldid kiires tempos, tagasipöörded, 360-kraadised pöörded kohapeal, ootamine, jalavahetused ja äkkpeatused, mis on lääneratsutamise vaieldamatuks sümboliks. Lisapunkte peale soorituste endi annavad hobuse üldine hoiak ja suhtumine, füüsiline vorm, kiirus, allumisvõime ja paindlikkus.

Ratsanik peab ratsmeid hoidma lõdvalt ning ühe käega. Ehkki publikule tundub nagu hobune oleks ülimalt lõdvestunud, peab ta olema äärmiselt tähelepanelik ning täitma korraldusi viivitamatult. Loomulikult kannab ratsanik kaabut (või kiivrit), pikkade varrukatega kauboisärki ja -saapaid.

1949. aastal tunnustas lääneratsutamist kui spordiala esimesena Ameerika Quarter Horse Assotsiatsioon, mis on hetkel maailma suurim hobuorganisastioon, koondades 320 000 liiget ja üle nelja miljoni hobuse. Selle liikmed – treenerid, kasvatajad, sportlased, hobuseomanikud – on rohkelt panustanud sellesse, et lääneratsutamine on tänaseks kasvanud nii populaarseks kõikjal maailmas. FEI tunnustas spordiala ametlikult aastal 2000.

Suurimad lääneratsutamise sündmused maailmas on: WEG, FEI World Reining Masters, Euroopa Meistrivõistlused (FEI European Championships).


Voltižeerimine (Vaulting)

Soome rahvuskoondis Eestist ostetud läti tõugu Limitsil 2006. aasta Rahvuste Karikal Tallinnas. Foto: Külli Tedre

Voltižeerimine on võistlusala, kus galopeerival hobusel sooritatakse nii staatilisi kui dünaamilisi võimlemisharjutusi. Voltižeerija peab olema suurepärases füüsilises vormis ning hea tasakaalu- ja hobusetunnetusega. FEI tunnustas seda spordiala juba 1983. aastal. 1920nda aasta Olümpamängudel Antverpenis oli voltžeerimine kavas Artisliku Ratsutamise nime all ning seda demonstreerisid ratsaväeohvitserid.

Tänapäeval tuleb voltižeerijal rahulikku ja rütmilist galoppi jooksval hobusel sooritada vägagi keerukaid harjutusi nagu hobusele hüppamine, kätel seismine, teise voltižeerija kandmine, püstiseismine, põlvitamine jne. Hinnatakse nii harjutuse tehnilist raskust, tasakaalu, soorituse puhtust, ohutusnõuete järgimist kui ka hobusega arvestamist.

Kordetaja juhib ja reguleerib hobust vähemalt 15 m-sel voldil, kus sooritada tuleb reeglina kohustuslik ja ka vabakava. Meeskonna moodustavad kordetaja, hobune ja üks või mitu voltižeerijat (võisteldakse individuaalselt, paaris ja võistkondlikult). Hobuse puhul on hädavajalik väga hea iseloom ning temperament.

Suurimad voltižeerimise sündmused maailmas on: WEG, Maailma Meistrivõistlused ja kontinentaalsed meistrivõistlused.


Invaratsutamine (Para-Equestrian)

On oluline vahet teha hipoteraapial ja invaratsutamisel. Kui esimesel juhul kasutatakse hobust, (mitte üksnes ratsutamist), vaimse või füüsilise puudega inimese raviks, siis teisel juhul on inimene pigem lihtsalt ratsutamishuviline ning suudab hoolimata oma puudusest ratsutada, kasvõi Olümpiamängudel.

Viimase 25 aasta vältel on invaratsutamine arenenud stabiilselt nii koolisõidus kui rakendispordis. Sportlastel võib olla väga erinevaid puudeid ning neid klassifitseeritakse puude raskuse alusel, et võistelda võimalikult võrdsetes tingimustes.

1991-2005. a. juhtis invaratsutamise alast tegevust Rahvusvaheline Paraolümpia Komitee, kuni viimaks võttis selle töö üle FEI, kellest sai sellega ainuke rahvusvaheline spordiliit, mis reguleerib nii puuetega kui ka tervete inimeste sporditegevust.


Abimaterjalina on kasutatud FEI ametlikku kodulehekülge.

 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...