ARTIKLID
Reesa ja Edwina Tops-Alexander
Valkenswaardis 2015. aastal.
Foto: RBpresse/Jessica
Rodrigues

Edwina lemmik-groom Reesa

Ann Mari Anupõld, Kristiina Raudnagel, Külli Tedre-Gavrilov, 18. jaanuar 2017

Kes vähegi rahvusvahelist ratsasporti jälgib, sellele on Austraalia takistussõitja Edwina Tops-Alexander kindlasti tuttav. Ilmselt kõik aga ei tea veel, et Edwina showgroom on eestlane Reesa Pihu, ja seda juba pea kaks aastat. Tegime kõik erineval moel Reesaga juttu tema peadpööritavast elust tippgroomina.

 

Tegelikult on Hobumaailm juba pikemat aega üritanud Reesaga lugu teha, kuid mitmetel tehnilistel põhjustel seda siiani avalikkuse ette pole jõudnud. Põhilise põhjuse leiate kindlasti alljärgnevast artiklist, mis tõestab, et loo peategelast on tema töö tõttu üsna võimatu pikemaks vestluseks nutiseadme taha püüda. Õnneks leidsime lõpuks viisi ning kõik meid ammu huvitanud küsimused said vastuse. Alustasime loomulikult sellest, kuidas üks Lõuna-Eesti tüdruk üldse nii kaugele on jõudnud ja mida peaksid tegema kõik, kellel on sarnased ambitsioonid.

GCT Cannes

 

 

Reesa, alusta siis algusest ja räägi, milline on olnud sinu teekond rahvusvahelise groomina?

 

Umbes kolm aastat tagasi otsustasin, et proovin mõneks ajaks Eestist ära minna. Leidsin tutvuste kaudu töö ühes Austria tallis, kus olin umbes pool aastat koduratsutaja. Võistlustele õnnestus saada väga vähe ning kui sain ära käia Itaalias ning teha oma sõitjaga kaasa Maroko Royal Tour’i, sain aru, et tahaksin siiski võistlusgroom olla.

 

Internetist leidsin hea pakkumise ja see osutus päris huvitavaks – võistlusgroomiks Abdullah Al-Sharbatly (2010.a. WEG hõbe ja Londoni OM võistkondlik pronks – toim.) juurde. Mõtlesin küll tõsiselt, kuid otsustasin proovida. Istusin rongile ja sõitsin Austriast Hollandisse. Nädala veetsime koos Euroopas ning seejärel sõitsime juba Saudi-Araabiasse, kus tegin kogu Araabia tuuri temaga kaasa. Alla aasta töötasingi Sharbatly juures, kuid tutvusin samal ajal lähemalt oma praeguste tööandjate Topsidega ning sain pakkumise nende juurde tööle minna.

King Abdullah Showjumping Festival 2014

 

Esimesed võistlused tegin hoopis koos meie talli teise ratsutaja Alberto Zorziga, kuna Edwinal oli tegelikult tol hetkel groom olemas, kuid meie koostöö sai sealtpeale suhteliselt kiiresti alguse ning kestab tänaseni.

 

 

Miks teie koostöö on nii hästi toiminud, olen kuulnud, et oled tema lemmik-groom? Milliseid omadusi tippgroomilt eeldatakse?

 

Sa pead ise olema väga hakkaja ja väga töökas. Healt groomilt eeldatakse, et ta märkab ka kõige pisemaid detaile ning tunneb hobustes väiksemaidki muutusi. Ning loomulikult seab igas olukorras hobuse esikohale.

 

 

Kindlasti pead omama ka hobuseauto lube?

 

Jah, kõigil 5* võistlustel käivatel groomidel on need olemas ja nad sõidavad enamasti hobustega ise. Mina tegin need load tegelikult Eestis ära umbes siis, kui Topside juurde tööle asusin. 

 

 

Kuidas aga leida endale unistuste tööandja?

 

Minu esimene soovitus on alustada juba kohe kuskil korralikus tallis, kus nõudmised on kõrged, sest seal õpib väga palju. Tööd ei tohi samas karta, viitsimist peab olema. Kui sa oled ise tragi, siis uskuge mind, see ei jää kellelegi märkamatuks, ja sealt on kerge edasi liikuda tippratsutajate juurde.

 

 

Kuidas kirjeldaksid inimesi ja hobuseid, kellega koos töötad? Mis on näiteks Edwina puhul erilist või teistmoodi tähelepanuväärset?

 

Meil on tallis väga palju märasid ja Edwinale nad kuidagi väga sobivad. Märad on suure südamega ja annavad endast parima (minuarust parema kui ruunad), kuid kõigepealt tuleb nende usaldus võita ning neile midagi vastu anda. Meie hobuste ühine nimetaja on tulisus ja “korralik” iseloom!

 

 

Kas sul on hobuste seas ka mõni lemmik? Või kas mõnda hoopis kardad?

 

Kindlasti Tequila (Lintea Tequila – toim.), kes on minuga pea igal pool kaasas ja me oleme kokku kasvanud. Ta on väga tore isiksus. Ja mulle meeldib ka meie uus hobune Sirius (Sirius du Granit – toim.), kes on väga armsa iseloomuga ruun.

Täkkudega töötamine mulle väga ei meeldi, sest nad on liiga ettearvamatud. Ma ei karda neid, aga ei eelista ka. 

Sirius kell 5 hommikul ninapidi söögis

 

 

Kas legendaarse Itot Du Chateau’ga ka oled kokku puutunud ja mis elu ta seal elab?

 

Jah, ta on täitsa elus ja elab väärikat pensionipõlve. Ta on kodus alati koos Edwina põhihobustega.

 

 

Millist trenni teeb Edwina oma hobustega, et nad oleksid tippvormis?

 

Põhirõhk on liikumisel ja seisukohal, et boksis seismine on halb. Hobused käivad töös vähemalt kaks korda päevas. Hommikul on tavaliselt suurem trenn, u 45 minutit. Teine trenn on umbes pool tundi ja see on siis kas kerge ratsutamine, karussell või maastikul käimine. Lisaks jalutame me kõiki hobuseid kolm korda päevas käekõrval, seega liikumist on väga palju.

 

 

Tundub, et tööd on sul väga palju. Milline on sinu päevakava?

 

See sõltub, kas me oleme kodus või võistlustel. Kodus algab päev kell seitse söötmise, bokside tegemise, talli hooldamisega ja hobustega töötamisega, 13-14:00 on lõuna ja edasi käib töö kuni viieni õhtul.

 

Võistlustel alustame olenevalt hommikusest treeningajast, vahel on Edwinal vaja sadulas olla juba kell 6 hommikul ehk siis mina alustan kell viis. Igal juhul kell 7 hiljemalt olen ma neid söötmas. Võistluspäevad on väga pikad, vahel lõppevad nad kaugel pärast südaööd. Igatahes, isegi kui lõpetan varem, iga päev kell 21 on õhtune kontroll, vaatan hobused üle ja annan viimased heinad.

 

 

Kas sul endal üldse ratsutada ka õnnestub?

 

Eelmistes töökohtades ma ratsutasin väga palju, nüüd oluliselt vähem, kuid siiski. Näiteks võistlustel esimesel päeval enne vet.checki või ka kodus, eriti kui jääme pikemalt koju. See on väga mõnus, et nad on mulle selle võimaluse andnud.

Miami Beach

 

 

Reisimist on sinu töös vist väga palju, kas oled pidanud ka arvet, mitmesse riiki oled jõudnud?

 

Me reisime jah väga palju, põhimõtteliselt igal nädalal on võistlused. Harva veedame ka terve nädala kodus või keegi läheb minu eest, aga sisuliselt olen ma koguaeg reisil! Õrna aimugi ma ei oma, paljudes riikides ma käinud olen, aga ilmselt kogu Euroopa ja loomulikult ka kõiksugu kaugemad kohad on läbi käidud, korduvalt.

 

 

Saan aru, et just sina oled tihti hobuste juures ka lennukis. Räägi sellestki lähemalt.

 

Lugesin just kokku, et eelmisel aastal ma lendasin hobustega 16 korda. Vahel on meil oma charter lend, kus on hobused muu “kaubaga” lennukis koos, hobuseid on vahest kuni kümmekond. Seal lennukis ei ole eriti groome ja veterinaare ega kedagi. Ja siis on need suured lennud, mis on ainult hobuseid täis ja igal tallil ka tavaliselt groom või muu personal lennu peal kaasas.

Lendavad nad pelletites, kuhu tavaliselt pakitakse hobused kahekaupa. Neil on seal ees hein ja vesi, lisaks anname lisasööta lennu ajal. Hobused üldiselt lendavad kenasti ja ei muretse, lennud kulgevad enamasti rahulikult, hobused on harjunud. Reisi ajal me vaatame neid muidugi mitu korda, aga me ei istu nendega seal koos, vaid anname neile rahu. Siis on hobused ise ka rahulikumad.

 

 

Kindlasti on sul välja kujunenud oma lemmik-kohad, kus meeldib käia?

 

Kõige tähelepanuväärsem võistlus oli kahtlemata Rio Olümpiamängud. Aga minu lemmikud on Doha võistlused Kataris, kuna ma armastan väga sooje riike. Kataris on väga rahulik õhkkond, tempo on samuti natuke tagasihoidlikum, päevad lühemad. Rekkaga ei pea kuhugi sõitma, lendad kohale ja oled seal.

Rios Austraalia tiimiga

Olümpiamängude kolmevõistluse rada kaemas.

 

 

Kas sul töö kõrvalt niiöelda oma elu ka elada on võimalik?

 

Tegelikult ikka. Võistluste ajal muidugi mitte, eriti kui sa tahad oma tööd hästi teha.  Aga muul ajal me ikka käime õhtuti väljas ja ma käin isegi vabal ajal reisimas!

 

 

Topside näol on tegemist väga hea tööandjaga. Kas palk on hea?

 

Ma ei tee seda tööd raha pärast. Ma teen seda, sest ma armastan seda. Groomide töö on tegelikult alati üsna hästi tasustatud, seega probleemi ei ole :)

 

 

Mida oled enda ja hobuste kohta õppinud selle aja jooksul?

 

Hobuste kohta ma olen õppinud väga väga palju, see on uskumatu. Mida ma teadsin enne välismaale tulekut, oli ainult väike osa, olin ikka päris loll. Samas arvan, et see areng jätkub elu lõpuni ja alati on midagi uut võimalik kogeda.

Hobuse klippimne kodutallis nõuab omanäolist kostüümi.

 

 

Kauaks sa plaanid Edwina juurde jääda või millest see sõltub? Kas on mingi leping?

 

Mul on leping olnud kaks aastat ja praegu just peaksime sõlmima uue. Plaani lahkuda mul praegu veel ei ole, kuid eks näis, see sõltub ju minu tööandjast.

 

 

Kui siiski pead kunagi lahkuma,  mis edasi?

 

Tahaksin hakata töö kõrvalt õppima hobuste füsioteraapiat ning kindlasti ei näe, et töötan eluaeg groomina. Tore oleks mingil hetkel jälle koju tulla ja hobustega seoses Eestis rakendust leida.

 

_____________________________________________________________

 

Me (Ann Mari ja Kristiina – toim.) kohtume eelmise aasta Longines Global Champions Tour’i Viini etapil. Just eelmisel nädalavahetusel toimus võistlus Roomas, kus viimase päeva hommikul 15 minutit kestnud paduvihm kogu talliala üle ujutas. "Hobused seisid põlvini vees" ütleb Reesa, ja näitab videot sellest, kuidas valge vihm taevast alla tuleb ning talli vahekäigus saepuru ja sööt veega segamini  hulbib. Kui hobused ja vettinud varustus lõpuks rekka peale said päästetud, algas 1000 km pikkune sõit Viini. "Tavaliselt on mul sellise vahemaa jaoks ka teine autojuht, aga seekord pidin üksi sõitma," kehitab ta õlgu.

Vaatepilt Roomas


Kuigi pealtnäha tundub hobuste pesemine ja saduldamine lihtne, on tippsportlase groomi töö kõike muud kui meelakkumine. "Siiani pole veel keegi Edwina juurde nii kauaks püsima jäänud," tõdeb Reesa. "Aga eks tänapäeval ongi raske leida inimesi, kes viitsiks veel tõeliselt tööd teha ja pingutada."

 

 

Vara üles, hilja voodi


Võistlusel algab päev enamasti kell 5, sest ratsanikud treenivad oma hobuseid üldjuhul kaks korda päevas. Platsil on selleks ette nähtud aeg aga kell 6-7 hommikul. Selleks ajaks peavad kõik hobused olema juba valmis pandud. Palju Reesa ise sõita saab? "Eile sõitsin 5 hobust," teatab ta selle peale ja näitab näpuga mööda superstaaride boksirida. "Paljud groomid aga ei ratsuta üldse. See oleneb alati ratsanikust."

 

Fotol kodutallis Tequilaga

 

Pärast hommikust treeningut saavad nii hobune kui ka varustus põhjalikult küüritud. Igal asjal on oma koht ja groom peab suutma hobuse vajadusel ka paari minutiga valmis panna. Reesa harjakott on pungil täis ja igast taskust paistab mõni eri tuubike või aerosool. On eraldi määrdeid vigastuste ennetamiseks ja tagajärgede leevendamiseks. Kannusekoha ja suunurga salv on erinevad sellest geelist, mida kannatab üle kogu hobuse laotada.

 

Hobuste söötade ladustamiseks on renditud lausa eraldi boks, kus asub lisaks kõigele muule ka võrkkiik - asendamatu abiline groomi kiires tööpäevas. Iga hobuse söödaratsioon on koostatud spetsialisti poolt. Nii nagu ühele õigele sportlasele kohane. Lisaks Red Millsi põhisöödale leidub Edwina hobuste söögivarude seas ohtralt linaõli kanistreid, elektrolüüdi potsikuid, happe neutraliseerijaid ja muid lisandeid. Hoida hobuste energiataset kõrgel nende seedimist kahjustamata, on õrn ja täpne tasakaal.

 

Koos Reesaga kiikame ka loomaarsti juurde. Kogu Longines’i turneed saadab nende isiklik hobuste kiirabibuss koos vastava varustuse ja spetsialistidega. "On kahte tüüpi ratsanikke," selgitab Reesa, "ühed teavad, et hobune pole päris korras, aga üritavad siiski vet.checkist läbi saada. Teised jooksevad iga väiksemagi kahtluse peale loomaarsti juurde asja uurima."

 

 

Ootamatu kokkupuude A Big Boy’ga


Edwina hobustega samas talliosas on ka Athina Onassise ratsud. Tema groom on brasiillane, kes tutvustab ennast hüüdnimega DJ. Ta on seda ametit pidanud juba 15 aastat. Tema meelest on groomi jaoks kõige vastutusrikkamad võistlused need, kuhu hobused peavad lendama. "Mõni groom on mugav ja ei käi lennu ajal hobust eraldi jootmas või sööma meelitamas. Pärast on siis aga jama kui palju. Suur teekond on ette võetud ilma asjata, kuna hobune pole kohale jõudes suuteline üldse korralikult esinema," seletab ta.

 

Ka Reesal on sarnased kogemused. Kui nad selle aasta alguses Mehhikosse lendasid, olid vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele nii temal kui hobusel suurtest kõrgusvahedest tõsised probleemid tekkinud. Hobune pandi tilgutite alla ja Reesa keeldus vaatamata nõrgale enesetundele oma hoolealuse juurest lahkumast. See on üks paljudest öödest, mida ta on hobuse boksi ees veetnud.

Vestlus DJ'ga on ka sellepoolest huvitav, et eestlastele vägagi tuntud täkk A Big Boy asub tema hoole all Onassise kodutallis. Paraku on ta seal vigastuse tõttu spordist eemale jäänud. "Ma loodan, et talle leitakse veel mõni muu rakendus," ütleb groom, kellele täkk oma olemuselt väga meeldib.

 

 

Show läheb edasi


Järgmise võistluse alguseni on jäänud veel tund, ja groomide seas hakkab sagimine. Ratsanikud alustavad soojendust üldjuhul 20 hobust varem ja hüppamist siis, kui on veel 10 hobust ees. See peegeldub ka soojendusväljakul, mis on otsast otsani ratsanikke täis. Nii enne võistlusplatsile minekut kui ka vahetult pärast sõitu peavad kõik ratsanikud läbima B&B ala, kus stewart vaatab iga hobuse üle. Vähemalt ühe poole kaitsmed tuleb pealt ära võtta ja lähemalt uuritud saavad ka kannusekohad ning suunurgad. Igasugused korrektuurid peavad ratsanikud samuti väljaspool võistlusplatsi läbi viima, sest nii piitsahoobile kui ka jõulistele käeliigutustele reageerib kohalik publik väga tundlikult.

Tribüüni nurka ilmub iga ratsaniku soorituse ajal välja ka tema groom, kes sõidule kogu hingest kaasa elas. Selge see, et tema on esimene, kellele ratsaniku tusk ebaõnnestunud soorituse tõttu langeda võib.

Ratsaniku esimese reakstiooni saab alati groom. Siin on ainult õnnelikud hetked, sest Edwina on võitnud Miami Global Champions Touri etapi.

 

Pärast Edwina sõitu leiame Reesa taas talli vahelt. Hobune on juba pestud, jalutatud ja sööt on ees. Lisaks on tal jalgadel sügavkülmast võetud jahutuskaitsmed. Neid hoitakse Reesa sõnul maksimaalselt 15 minutit peal. Sel ajal kui tema varustust peseb, kasutame juhust, et teda veel veidike küsitleda. Huvitav kuidas talle Rio Olümpiamängud meeldisid?

"See oli võimas," tõdeb Reesa naeratades. "Väga hästi organiseeritud. Kõik oli viimase peal. Parkuurid olid muidugi rasked. Seal sõeluti tõesti parimad ratsanikud välja." Kuna Edwina sõidab endiselt oma kodumaa lipu all, oli neil palju pistmist ka Austraalia tiimiga. "Seal olid eraldi kaasas oma sepad, loomaarst, massöörid ja nii edasi. Loomad ja sportlased olid ööpäevaringselt hooldatud," tõdeb Reesa.

Hobused autodes enne lennukisse minekut.

 

Küsimusele kas ta tuleb kunagi ka Eestisse tagasi, vastab ta aga õlakehituse ja naeratusega. "Mis ma seal teeks?" küsib ta siis lõpuks vastu. Nüüd jään aga mina vastuse võlgu. Eesti ratsasport  kasvab ja areneb iga aastaga. Küllap jõuame ka meie mingil hetkel sellisele tasemele, kus Reesa-suguste oskuste ja kogemustega inimesel oleks siin põnev tööpõld. Seniks hulgub ta aga veel kesk-euroopas ja töötab väsimatult edasi. Üks telefonikõne segab meie vestlusele vahele ja juba peab Reesa järgmist probleemi lahendama minema. Soovime talle jõudu ja jaksu tema tegemistes ning loodame teda peagi jälle kuskil kohata. Või kasvõi telekaekraanil silmata. 

Mehhiko lipu all!

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...