ARTIKLID
J.F. Pignon esinemas 2008. a.
Tallinn International Horse
Show'l. Foto: Külli Tedre

Ühe imelise hobusemehe lugu: Jean-François Pignon

Külli Tedre, 13. juuni 2009

On aasta 1978 Lõuna-Prantsusmaal. Täiesti tavalises peres kasvab nelja õe ja venna kõrval tavaline poiss - Jean-François, ratsatreeneri ja hobusekasvataja André Pignon’i poeg – kellele meelistegevus on jooksmine ja jalgpallimäng, nagu poistel ikka. Ühel päeval naaseb isa koju kahe hobusega, kellest üks on eriti silmapaistmatu, pigem isegi lahjavõitu välimusega ja absoluutselt ebaolulise sugupuuga. Millegipärast otsustab too nooruke suksu mitte kunagi enam lahkuda Jean-François kõrvalt.
Kondine sälg saab nimeks Gazelle. Just oma välimuse tõttu. Ja kuna ta järjekindlalt ainult Jean-François’ sabas sörgib, otsustab isa mitte vahele segada. Kui hobune on nii otsustanud, siis saagu poisist tema treener.

Järgnevad päevad ja kuud täis mängu ja tööd. Hobune õpetab Jean-François’d ratsutama ning ennast mõistma, poiss talle vastutasuks usaldust inimeste vastu. Ratsatunnid toimuvad sadulata, kuna selle ostmiseks ei jätku raha. Koos minnakse kooligi, kus noor Jean-François saab sõprade ees uhkeldada oma toreda poniga – sest see ta ju õigupoolest on – kõigest 148 cm kõrgune pisike mära. Järgnevatel aastatel proovitakse koos isegi takistussõitu, kestvusratsutamist ning vankri ette rakendamist, kuid tuleb tunnistada, et mitte väga edukalt. Poni on nimelt liiga isepäine. Ühine suusataminegi lõpeb kukkumisega lumehange.

Et hobune osutub parajaks “trikimeheks”, mõtleb Jean-François esimest korda publiku ees esinemise peale. Kõigepealt presenteeritakse ühes populaarses pargis voltižeerimist (võimlemine jooksval hobusel), seejärel järgnevad juba lavastatud etendused, mis demonstreerivad Jean-François’ ja Gazelle’i omavahelist erilist sidet ja mõistmist. Publikut sõidab kokku üle Euroopa ning kõik on vaatemängust vaimustuses.

Aastad lähevad ning Jean-François on juba täiskasvanuikka jõudnud, kui asutab ühes vennaga oma ettevõtte. Nende tööks on kõiksuguste trikkide sooritamine hobustel nii tsirkuses, teatrietendustes kui filmides. Vennad esinevad endiselt ka parkides oma hobustega, sest Gazelle’il on nüüd ka varss nimega Salsa, kes etendustes kaasa lööb.
23-aastaselt tabab Jean-François’d tõeline edu, kui ta esimest korda esineb oma hobustega ilma igasuguse varustuseta. Sensatsioon on suur ning avanevad uksed mitmetele mainekatele üritustele maailma suurlinnades. Vendadel on aeg kummalgi minna oma teed, ehkki aegajalt kohtuvad nad tuuride käigus ikka ja jälle.

Jean-François veedab iga päev tunde oma hobuste seltsis, õppides neid järjest paremini tundma. Ta usub, et tal on niiöelda horse sense – hobusetunnetus. Ta arvab end jõudvat lähemale suurele saladusele, mis loom on hobune. Aastatega kasvab usaldus, tekivad kogemused, sadu inimesi käib tema koolitustel saamas aimu sellest, milline töö on sellise uskumatu tulemuse taga, tuhanded külastavad show’sid, kus nad esinevad. 2005ndal aastal satub imemees esimest korda Eestisse Tallinn International Horse Showle, kus publiku kiiduavaldused ei taha lõppeda ning sportlased tõusevad tribüünidel austuse märgiks püsti. Kolm aastat hiljem on ta jälle meie ees, veelgi parem, veelgi usutavam ja meisterlikum. Osad inimesed ei saa üldse aru, mis nende silme all areenil toimub, teised püüavad mõista ja usuvad end isegi natuke aru saavat. Ometi tundub sel hetkel, nagu eksisteeriks kaks eraldi maailma – üks, milles elame meie, ja teine, milles elab Jean-François koos oma hobustega, oma sõpradega.

Tal on kaasas kuus hobust. Nende seas ei ole Gazelle’i, kes selle asemel kappab kodustel karjamaadel, auga välja teenitud puhkust nautides. Gazelle, kes oli tegelikult teel tapamajja, kui André Pignon 23 aastat tagasi tema saatusliku teekonna endalegi mõistmatul põhjusel katkestas, lahkus tuhandete silme all Barcelonas areenilt parima tervise juures, ning on nüüd perekonna maskott.

Jean-François hobusekarja juhtmäraks on 16-aastane kogenud Kiowa, keda artist ise peab tõeliseks professionaaliks. Kiowa juured pärinevad hispaaniast, kuid tema õige päritolu pole täpselt teada. See polevatki tähtis, kuna Pignon’i hobuste juures loeb iseloom. Ja sellel hobusel seda jätkub – ta on tahtejõuline ja kindlameelne. Ta on hobune, kellele võib alati loota.

Hobustel on Pignon’i karjas kindel järjekord, mis otseloomulikult on ühtlasi ka nende “pikkuse” järjekord. Kiowa kõrval käib rivis Azaria, tundlik, õrn ja “suure südamega” hobune, kes põeb lavahirmu. Ehkki ta vajab pidevalt rahustamist, on ta loomult reibas ja väga hästi õpetatav. Azaria soov olla peremehe meele järele, teeb temast ideaalse hobuse, kellega ratsutada vabalt ilma igasuguste abivahendite ja varustuseta.

Järgmisel kohal on karja kõige noorem liige, kes tol hetkel, kui Jean-François esimest korda Eestis käis, oli vaid kahene. Aziel paistab silma tohutu energilisuse ja kauni välmusega, Pignon peab teda ühtlasi väga andekaks. Kui toona võis tema tembud panna nooruse arvele, siis kolm aastat hiljem oli selge, et midagi pole muutunud. Jean-François leiab, et hobusel tuleb lasta olla see, kes ta on, mistõttu on Azielile lubatud veidike rohkem kui teistele. Ja tema ei jäta seda võimalust loomulikult kasutamata, etenduse ajal teeb Aziel aegajalt paar kiiremat ringi ning lööb mõnuga takka üles.

Kümneaastane Lais on Azieli kõrval kui ingel, ehkki tema loomupärase impulsiivsuse õigesse kohta suunamine nõuab kiiret tegutsemist ja hoolikat tähelepanu. Tema parimaks omaduseks on motiveeritud suhtumine töösse, sest ta on alati valmis õppima ning teeb seda innukalt.

Hisise kohta sõnab Pignon, et ta oli üks paras väike elajas, kelle ta avastas koplist hobustele ja inimestele kohta kätte näitamast. Esimesed tunnid Hisisega kujunesid keerukaks, sest ponil oli juba oma arvamus olemas, ning seda kõige ja kõigi kohta. Etenduses on ta nüüdseks asendamatu ning usaldusväärne. Ta võib kõndida otse ja tagurpidi ja külg ees, istuda, lamada või koonu abil peremeest teise hobuse selga upitada. Hisis on poni ja ponid meeldivad loomulikult kõigile.

Kahjuks aga pole keegi nii väike ja armas kui Petit Coeur (Väike Süda), kamba kõige tillem liige. Siinkohal tuleb Hisisel korraks staaristaatusest loobuda, sest see mini-šetland on alla-meetri-mees! Kui ratsasportlastena oleme harjunud šetlandi ponisid pidama isepäisteks, uhketeks ja koguni parajateks tülnorijateks, siis Jean-François’ midagi sellist ei arva. Väike Südameke on inimsõbralik, hell ja südamlik. Ta on kõike seda, mida mu lapsed vajavad, on hobusemees öelnud.

Pignoni etteasteid ei ole võimalik ümber jutustada. Kes neid näinud, on õnnelik inimene. Võimalik, et kunagi ta naaseb veel, sest tema töö ja missioon ei vaibu. Ta on otsustanud oma elu pühendada hobustele. Ja ta on otsustanud kogu maailmale näidata, mis tunne see on.


ilmunud 2008. a. novembrikuu ajakirjas "Lemmik"

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...