ARTIKLID
Kaie Aamisepp ja Alicia
saavutasid Rootsis mitmeid
auhinnalisi kohti. Foto: Sara
Vikman

Eesti ratsasportlased maailma avastamas - takistussõitjad

Krislin Pärt, 13. veebruar 2012

Viimastel aastatel olen täheldanud noorte ratsutajate hulgas tõusvat trendi minna välismaale, et ennast seal proovile panna. Osa neist on läinud ja naasnud sama kiiresti. Teised jällegi on näidanud märkimisväärseid tulemusi ning jätkavad treenimist ja võistlemist väljaspool Eestit. Tihti otsitakse paremaid töötamis- ja arenguvõimalusi erinevatest riikidest.

Soome, Saksamaa ja Austraalia on vaid mõned sihtkohad, kus meie noored ratsasportlased on rakendust leidnud.

Siinkohal räägivad noored takistussõitjad Madis Morna (Soome) ja Kaie Aamisepp (Saksamaa) välismaal töötamisest ning selle võludest ja valudest.

Miks otsustasite minna välismaale tööle?

Kaie: Tahtsin ratsutamisega tõsisemalt tegeleda ning tahtsin proovida ja näha, kas ma võin kunagi jõuda tasemele, millest alati unistanud olen. Eestis polnud selleks lihtsalt endal piisavalt raha, et omada hobuseid, kellelt ja kellega koos õppida ja areneda, mis on aga noorele sõitjale oluline. Esialgu olin Eestist ära ühe suve, millega sain esimese tõsisema kogemuse ja hea maigu suhu, ning peale seda olin enda jaoks otsustanud, et tahan proovida, kas ma suudan sellel alal kuhugi jõuda.

Kaie ja Ramona. Foto: Claes Jakobsson, www.hastbilder.se

Madis: Algselt plaanisin välismaale minna ainult suveks, et sügisel jälle koolis edasi käia. Mõtlesin, et suvetööna poleks ju paha. Aga nüüd on kuidagi nagu juhtunud nii, et olen endiselt siin.

Madis ning St. Carymor. Foto: Riikka Vuorela

Kuidas saite seal tööd?

Kaie: Tööle asusin esimest korda Tšehhis ning pärast seda pikemalt Rootsis. Mõlemad pakkumised leidsin ‘Yard & Groom’ kodulehelt. Praegune koht Saksamaal tuli seevastu nö tutvuste kaudu.

Madis: Kuskil kuu aega otsisin tasapisi www.yardandgroom.com’ ist sellistesse riikidesse nagu Taani, Inglismaa, Iirimaa, Belgia, Holland. Kevade lõpus mõtlesin, et vaatan, kui palju Soomes töökohti pakkuda on, see hea lähedal. Üks kuulutus oli ja see sobis.

Madis Soome tallis treenimas. Foto: Sanni Lämsä

Milline on tall, kus töötate ja milliseid tööülesandeid peate tegema?

Kaie: Töötan ühes Saksamaa müügi- ja kasvandustallis, tall on kena, puhas ja korralik, hobused on andekad ja põnevad. Põhilised tööülesanded on hommikuti ja õhtuti hobuste söötmine, päeval 10-12 hobusega tegelemine ja töötamine (ratsastus, hüppamine, kordetöö jne), oma hobuste pügamine, patside tegemine (võistluste ja klientide jaoks) ja igapäevane hoolitsemine ja puhastamine ning samuti tuleb talli korras ja puhtana hoida, mida teevad kõik töötajad koos.

Kaie Saksamaa kodutall. Foto: erakogu

Madis: Hmm… kuidas öelda. Siin on kokku 5 tallihoonet – igal ühel on põhimõtteliselt oma otstarve – noortele, erahobustele, ratsakoolile, sugumäradele ja siis n.ö täkutall kus on kõik täkud + võistlushobused ja mõned veel. Lisaks on olemas jalutusmasin, mis peaks kohe-kohe juhtme seina saama, ja siis maneež, mis koosneb kahest osast – suurem pool 22x70m ning väiksem pool 24x40m (või umbes nii). Väike pool on mõeldud ratsakoolile ja suurem siis erahobuste omanikele ja minule. Tingimuste kohapealt võiks öelda, et enamvähem kõik, mis vaja, on olemas – ei ole väga uhke koht, aga samas häid hobuseid on palju, tööd saab teha ja kui midagi väga vaja on, siis saab kõike alati organiseerida. Tööülesanded algavad hobuse valmispanekust ja lõppevad lahti võtmisest. Eks ikka vahel peab muid asju ka tegema, aga need otsused on rohkem tehtud minu enda poolt.

Kuidas saate hakkama kohaliku keelega ja kuidas saite sellega hakkama alguses tööle asudes?

Kaie: Olin 2 aastat Rootsis ning selle ajaga sain keele enam-vähem selgeks. Saan aru põhimõtteliselt kõigest ning suudan ka rääkida. Probleem on vaid see, et grammatika ja reeglitega pole väga palju kokku puutunud, mis tekitab rääkimises ebakindlust. Saksamaal olen olnud veidi üle kuu aja, pole kahjuks saksa keelt koolis õppinud, aga rootsi keele oskus aitab arusaamisele kõvasti kaasa, ning loodan, et mõne kuuga saan ka selle suhtlustasandil selgeks. Alguses on ikka raske aru saada, õppimine on igaühe jaoks erinev. Mulle jääb keel külge kõige paremini lihtsalt kuulamise, jälgimise ja ajaga. Väga palju aitab ka teleri vaatamine. Eks ikka on sõnaraamat ja grammatikaõpik sahtlis olemas, aga ma arvan, et keelt ei ole võimalik raamatust õppida.

Kaie ja Zamina KW. Foto: erakogu

Madis: Selles suhtes ei ole mul siin eriti keeruline – soome keelt ma küll ei oska eriti, aga saan vabalt hakkama inglise keeles. Eks ma tasapisi õpin ka seda soome keelt siin. Aga hästi vaikselt.

Milliste kultuurierinevustega olete välismaal kokku puutunud?

Kaie: Igas riigis on erinevad inimesed, harjumused ja kombed. Nende erinevustega tuleb lihtsalt arvestada ja tuleb järk-järgult proovida neid tundma õppida. Kui oled võõral maal, siis pead arvestama teiste reeglitega, mitte enda arvamust ja kombeid peale suruma.

Madis: Kui suuri erinevusi siin on… nõusid pestakse harja mitte švammiga. Veider.

Madis ja KT Common Sense Hartwall Arenal Soomes. Foto: Katri Valkonen

Rääkige üks naljakas või huvitav lugu, mis on seotud teie välismaal töötamisega.

Kaie: Eelmise küsimusega seotud näide tuleb pähe. Rootsis on inimesed väga viisakad ja toredad. Inimesi on palju ja näiteks kõik ratsutajad ei tea kõiki, nagu on Eestile omane. Sellegipoolest, kui juhtud minema võõrasse talli treenima või niisama külla, siis iga vastutulev inimene teretab sind viisakusest, ka siis kui ta sind ei tunne või ei tea. Olen sellega ära harjunud ja teen seda ka ise. Sattusin siis detsembrikuus erinevatel põhjustel Eesti ja külastasin samuti ühte suuremat talli. Hakkasin samuti vastutulevaid inimesi teretama, lihtsalt harjumusest, mis on Rootsis viisakas ja normaalne, ning sain vastu päris teravaid pilke: “Kes sa küll oled ja kust sa mind tead” ning ei mingit vastust.

Kaie ja Wicky KW. Foto: Claes Jakobsson, www.hastbilder.se

Madis: Eks nalja ole siin kõvasti saanud, aga et mõni seik vääriks eraldi mainimist, siis nii äkitselt ei oskagi öelda. Võib-olla heas mõttes naljakas on manager siin, kes alatihti unustab midagi ja kelle oskus ühelt keelelt üle teisele minna on vajaka jäänud. Kord rääkis ta tallivahel oma saksa sõbraga saksa keeles, nii 10 minutit jutti. Lõpetas kõne ja pöördus minu poole samamoodi, saksa keeles, ise seda tähelepanemata. Ja nii on juhtunud palju.

Võrrelge treeningvõimalusi Eestis ja seal?

Kaie: Tingimused sõltuvad ikkagi individuaalsest tallist ja omaniku võimalustest ja eesmärkidest. Ka Eestis arenevad tallid aja jooksul ning on kohti, mis on juba praegu väga hästi varustatud nii hobuste kui ratsanike jaoks. Aga olgem ausad, välismaal liigub raha veidi enam, on rohkem alaga seotud inimesi ning ka rohkem “häid” hobuseid, mis tähendab rohkem erinevaid võimalusi erinevatele sõitjatele. Kuid ma usun, et ka Eestis muutuvad olud ja võimalused lihtsalt ajaga, nagu on see mujal toimunu , ning usun, et on inimesi, kes saavad ka Eestis väga edukalt hakkama ning ei kurda.

Madis: Nagu öö ja päev. Vähemalt minu jaoks. Mul on siin praeguse seisuga 14 hobust, väga hea takistussõidutreener, vajadusel saan abi ratsastuse osas managerilt, kes on väga suure teadmistepagasiga endine koolisõitja, aga ka takistussõitja – treeninud pikemat aega Saksamaal. Ma saan ise planeerida oma võistlusi ja treeninguid – täpselt nagu oleks kõik enda omad.

Kus tallis Eestis treenisite? Mõni vahva meenutus sealsest tallist.

Kaie: Olen tegelikult enda hobustega päris mitmes tallis olnud. Alustasin ratsutamist Ruilas, siis kolisin oma poniga Järve talli, edasi olin Kurtnas ning lõpuks Väänas. Vahvaid hetki ja häid mälestusi on olnud kõigis tallides.

Kaie elus oli ka mitmed aastad tagasi kolmevõistluse periood, kuid lõpuks otsustas ta siiski ainult takistussõidule pühenduda. Foto: erakogu

Madis: Sõitnud olen päris paljudes kohtades. Enne siia tulekut sõitsin ligi aasta vahelduva eduga seal, kus tarvis. Otseselt kuskil konstantselt trenni ei teinud. Aga viimane tall oli siis vist Niitvälja. Niitväljal oli arvatavasti seltskonna ja ratsutamise osatähtsus vastavalt 70% ja 30%. Nii ta oli vähemalt ajaliselt. Terve see aeg oli tore seal.

Madise üks parimaid hobuseid Eestis oli Ellips. Pilt pärineb 2009. aasta Veskimetsa Suvekarikalt. Foto: Külli Tedre

Millest olete pidanud loobuma välismaal treenimise/võistlemise nimel?

Kaie: Alustuseks loobusin haridusest, mida ma nüüd küll jätkan, aga veidi kesisemalt kui varem. Eelkõige olen ma loobunud vabast ajast, teistest huvialadest ning kahjuks ka paljudest inimsuhetest, kuna ma leian, et mul on vaja 100% pühenduda, et ma ei magaks maha ühtegi võimalust ega kahetseks midagi. Ma tean mida ma tahan, kuid ma ei saa ju täpselt teada, kas ja kuidas ma sinna jõuan, seega ma olen oma eesmärkide nimel valmis loobuma mõistuse piirides sisuliselt kõigest.

Madis: Pigem ikka: "mida ma sellest võitnud olen"?!

Teie suurimad saavutused siiani?

Kaie: Mingeid väga suuri saavutusi mul ette lugeda pole, võrreldes teistega. Saavutuseks pean lihtsalt seda, et olen suutnud enda ootusi ületada ning viimase 2 aasta jooksul väga palju õppida, areneda ja ennast muuta. Loodan, et areng jätkub tasapisi ning ehk tulevad siis ka tulemused.

Madis: Ilmselt ratsutama hakkamine ja gümnaasiumi edukas lõpetamine.

Madis ja St Cinnamon. Foto: erakogu

Millised on teie tulevikuplaanid?

Kaie: Väga raske on suuri plaane teha, kuna olen alles õppimisfaasis ning ei tea kindlalt, mis on minu lagi ja võimed. Kindlasti on mul unistused ja soovid, nagu kõigil, kuid kuna ma olen realist ja elan olevikus, siis ma püüan mitte ehitada õhulosse. Tahan kindlasti ratsutamisega edasi tegeleda, nii kõrgel tasemel kui võimalik, kuid eks paistab, mis elu toob ja mis võimalused tekivad. Lähitulevikus on plaan ehitada endale võimalikult tugev põhi 1.30-1.40m parkuurides, harjutada võimalikult paljude erinevate hobustega, et kõrgemale liikudes vigade ja raskete aegade tekkimisel ei toimuks suurt kukkumist ja tagasilööki. Minu jaoks on oluline kannatlikkus ja stabiilsus, edasi-tagasi pendeldamisel igas mõttes pole minu arvates mingit tulu.

Madis: Plaan on palju-palju tööd teha. Kindlasti lähen kooli ka tagasi, aga kuhu, miks ja mida, see selgub kevadeks.

Madis ja ST. Legar 154 Saku Suurhallis mullu sügisel. Foto: Külli Tedre

Milliseid soovitusi annate nendele, kes praegu kaaluvad võimalust välismaale mõnda talli tööle minna?

Kaie: Soovitusi võib anda palju ja erinevaid, aga kõik oleneb inimesest endast. Minu arvates on oluline teada ja tunda oma soove, eesmärke ning iseennast. Tuleb anda endale aega ning olla kannatlik. Arvan, et kõik on võimalik, kui pühenduda, keskenduda ja olla kõigeks valmis. Peaasi, et tead mida sa tahad, mida sa teed ja miks sa seda teed.

Madis: No esiteks tuleb ikka varakult otsima hakata, sest nii saab selgema ülevaate tööturu olukorrast – kui palju otsitakse, kuhu ja keda. Paika tuleb panna enda jaoks mingi piirkond ja täpsem töökirjeldus. Otsija peaks rohkem mõtlema oma nõudmistele tööle ning mõnevõrra vähem tööandja nõudmistele. Ma usun, et see on üks eeldus omale sobiva töö leidmiseks. Kindlasti tuleb uurida põhjalikult tööülesannete, palga, elamise, söömise jms kohta. Siis on hiljem vähem üllatusi. Mida põhjalikumalt uurid töö ja tingimuste kohta, seda parema pildi kohast saad. Väga laialtlevinud on ka ilma lepinguta töötamine, aga ma usun, et lihtsam on ametlikult tööd teha kui pärast oma õigusi taga ajada.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...