ARTIKLID
Grete Hussar, Rohan Warrior,
Peeter Tohver ning Triin
Tohver auhinnatseremoonial.
Foto: Ago Ruus

Hobusõbraliku koolisõidu auhinna pälvinud Grete Hussar ei suuda siiani oma õnne uskuda

intervjueeris Külli Tedre, 24. august 2012

Tänavu kevadel asutasid perekond Tohver ja OÜ Triin Tohveri Hoburavi Eesti ratsaspordis üsnagi tavatu auhinnafondi, tunnustamaks kolme aasta vältel üks kord aastas kõige hobusõbralikumat koolisõitjat. Oma kandidaadi koos põhjendusega sai mõne kuu vältel esitada igaüks ning žürii abil valitigi tänavune rändkarika ning 1000 Euro suuruse auhinnaraha võitja, kelleks osutus Grete Hussar.

Hobusõbraliku koolisõidu rändkarikas omistatakse reeglite järgi võistluspaarile, kelle võistlussooritusele on omane rõõm ja üksmeel, teineteise kuulamine, arvestamine kaasvõistlejatega, lugupidav suhtumine kohtunikesse ja võistluste korraldajatesse. Kõige olulisem on hobuse hea kohtlemine ja ausa mängu reeglite järgimine kõikjal ja alati.

Auhinnale kandideerisid kõik võistlevad Eesti koolisõidupaarid, juuniorid, noored ja täiskasvanud (k.a. harrastajad), kes osalesid 2012. aasta suvehooajal vähemalt kahel ERL kalenderplaani kuuluval võistlusel ning saavutasid seal positiivse tulemuse.

Võitja valimisel tegi suure töö ära kolmeliikmeline žürii koosseisus Eva-Maria Vint-Warmington, Therje Prohorova ja Triin Tohver, võttes arvesse ka hoburahva poolt esitatud nominente ning põhjendusi, miks just nende esitatud kandidaat on sobilik nimetatud auhinda pälvima. Kandidaate esitati ligi 50, pakkumisi tegi seejuures umbes 120 inimest. Žürii sõnul oli valik väga suur ja raske, kuid töötati üksmeelselt ja lahendusega jäid kõik rahule. Hobumaailm tegi juttu nii auhinna asutajate ja pälvijaga kui ka žüriiga, et teada saada, millised on nende tagantjärele mõtted.

Grete hussar ja Rohan Warrior. Foto: Külli Tedre

Küllike Tohver, auhinna üks asutajaid, kuidas sündis selline idee? Kas ajendiks on mingi konkreetne situatsioon või üldine olukord Eesti koolisõidus?

Idee idanes tasapisi aja jooksul. Käies võistluselt võistlusele, on jäänud mulle mulje, et kuidagi rõõmu on vähevõitu. Inimesed ei ole üksteise vastu sõbralikud, palju on omavahelist hõõrumist ja ütlemisi kohtunike suunas, on näha ka hobuseid, kellel ei ole kõik korras.

Meie eesmärk ei olnud ühe auhinnaga kohe midagi muuta, kuid lootsime panna inimesi rohkem teema üle mõtlema. Tundub, et see õnnestus, kui vaadata, kes seadsid üles auhinnakandidaate, mida nende kohta põhjenduseks kirjutati, ning lõppude lõpuks, kui palju inimesi ütles oma sõna sekka! Enamus, kes oma lemmiku nimetasid, suutsid anda väga põhjalikke vastuseid, miks see inimene auhinda vääriks. Oli näha, et need põhjendused olid ilusti läbi mõeldud. Kandidaatide esitajate hulgas oli nii treenereid, hobuseomanikke, kohtunikke, kaasvõistlejaid kui ka lihtsalt hobusesõpru ja koolisõiduhuvilisi. See näitab, et teema puudutas kõiki ja seda peeti oluliseks.

Lisaks tahaksin eraldi esile tuua ning tänada Hoburiistade OÜ-d, kes pani täiesti omaalgatuslikult välja auhinnateki, kuna leiti, et see on nii tore sündmus, millesse nemadki soovivad panustada.

Kas ka mingi otsene mõju oli juba kuidagi näha?

Ei, nii ei saa küll vist öelda, ehkki finaali eel Ruilas olles ütles talli perenaine Eha Kirsipuu, et koolisõitjatega pole seekord ühtegi probleemi (naerab). Ilmselt on see ikka kokkusattumus, aga samas on ka tore, kui tõesti sportlased püüdsid hästi käituda.

Kuidas valisite žürii ning kas jäite otsustega rahule?

Kindlasti jäime nende otsusega väga rahule. Žürii ei peaks olema liiga suur, kuid sinna peaks kuuluma inimesed, kes on teemaga hästi kursis. Samas Triin kuulus žüriisse kui veterinaar, et kindlasti oleks üks inimene, kes võiks kandidaadiks seatud hobuste tervislikust seisundist rohkem teada.

Žürii liige Therje Prohorova, kui raske oli valida võitjat?

Auhinna idee on suurepärane, aga valida on meeletult raske. On palju inimesi, kes seda tunnustust vääriksid. Otsustamine võttis vähemalt poolteist tundi aega.

Kas žürii oli üksmeelne?

Meil oli koos kerge töötada selles mõttes, et leppisime kohe alguses kokku, et potentsiaalne võitja peab meile kõigile meeldima. Ei saa nii olla, et kaks inimest pakuvad võitja välja ja siis ühel on vastuväiteid, aga neid ei võeta kuulda.

Kuidas otsuse langetamise protsess kulges?

Hakkasime peale sellest, et võtsime ette edetabelid ning sõelusime välja kandidaadid, kes vastasid kõikidele nõutud kriteeriumidele. Seejärel vaatasime üle, milliseid sportlasi oli nomineeritud ning millistel põhjustel. Kindlasti oli ka huvitav lugeda, mida sportlased rahalise preemiaga peale hakkaksid - seda said ju nomineerijad meile kirjutada, kui oma lemmikuid esitasid. Mitte, et raha kellelgi mööda külgi maha jookseks, kuid on ju nii, et mõnele on seda ehk rohkem vaja. Usun, et selle tiitli võitmine iseenesest on olulisem kui raha, kuid eks mõlemad ole toredad. Ühesõnaga, kui kõiki aspekte arvesse võtsime, jäi valik kitsamaks ning siis läks eriti keeruliseks, aga seekord tuli selline otsus. Grete on väga meeldiv inimene ja usun, et auhind läks õigesse kohta.

Foto: erakogu

Kas olid üllatunud, et sind žüriisse valiti?

Olin muidugi ja küsisin ka, miks mina. Üks põhjuseid oli see, et mul ei ole eriti palju võistlevaid õpilasi. Ehkki see oli tore kogemus, loodan, et järgmine aasta on juba uus žürii, kes saab omakorda pead murda.

Grete Hussar, esimene õnnelik hobusõbraliku koolisõidu rändkarika võitja, kas ootasid, et selline tunnustus võiks sulle osaks langeda?

Seda, et ma seda võita võiksin, ei uskunud ma reaalselt mitte kunagi. Ma veel mäletan, kuidas ma kevadel mõtlesin, et nii vahva ja lihtsalt uskumatu, et selline summa välja pannakse. Juba siis ma mõtlesin, et ega mul nii suurt võimalust pole, ma lihtsalt ei tundunud endale kõige silmapaistvam millegipärast. Autasustamisel korra mõtlesin, et huvitav, kas keegi minu kanditatuuri üldse seadis üles.

Milline emotsioon sind valdas, kui võitjaks just sina osutusid?

Kui minu nimi öeldi, olin ma kindel, et nad eksisid ja ootasin veel üpris pikalt, et millal nad ütlevad, et oih, väike viga, palun vabandust. Kui mulle ikka otsa vaadati, et jah sina, siis käis juba kõik juba kähku, äkitselt oli tekk seljas, karikas käes, tehti pilte ja saadeti auringile. Ma olin lihtsalt šokis, ei oska sellele paremat sõna leida.
Särasin veel terve õhtu, esimesed tund aega mu süda lihtsalt peksis ja ma ei osanud väga midagi teha. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Olin ülimalt õnnelik ja korrutasin kõigile vist vahetpidamata, et ma ei suuda seda uskuda. Olin tegelikult juba ilma selle auhinnata väga õnnelik, kuna ma olin nii väga rahul oma hobuse sõiduga ja ka tulemusega, hobusõbraliku koolisõidu auhind oli lihtsalt kirss tordi peale. See oli minu päev.

Foto: Jaanus Treilmann

Kellele ennustasid ise võitu?

Võitu ennustasin ma kõige rohkem Dinale (Ellermann) või Tiinale (Kuusmann). Tegelikult on päris raske valida, kes nüüd hobusõbralikum on või ei ole, eks me kõik ürita ju olla võimalikult head oma hobustega. Kuid mulle tundus, et võit läheb ikka nendele, kes koolisõidumaailmas rohkem esinevad ja silma paistavad. Häid ratsanikke on ju samas nii palju.

Mida saadud auhinnarahaga peale plaanid hakata?

Raha on mul veel siiani enamjaolt alles. Ostsin endale valged ratsapüksid, nende üle olen juba päris õnnelik. Olen juba vanadega oma 5-6 aastat ratsutanud. Enamus rahast läheb veel Leedus Vazgaikiemises 25.-26. augustil toimuvale rahvusvahelisele koolisõiduvõistlusele. Plaan sinna minna oli juba enne selle raha saamist, kuid ausaltöeldes oleksin ma väga ääri-veeri välja tulnud. Lisaks sain osta kõik uued potsikud elektrolüüti, magneesiumit, lutserni ja mashi. Ja veel ostan ma uued ja korralikud kangvaljad oma hobusele. Nii see raha kahjuks ka läheb. Üldiselt siiski esimene mõte oli kohe: "Jess, ma saan südamerahus Leetu minna." Ma tõesti olin ilmatuma õnnelik lihtsalt.

Foto: Külli Tedre

Kui soovid nüüd veel lõpetuseks midagi öelda, siis mikrofon on avatud..


Tänusõnu ma võikski jagama jääda, kallistaks lihtsalt igaühte, kes selle auhinna võimalikuks tegid. Maailma kõige suurem tänu läheb tõepoolest Tohvrite perekonnale. See on kirjeldamatu, kui head inimesed on ja kuidas neil on rõõm selline auhind välja panna. Nad tegid võimalikuks asjad, millest ma unistanud poleks.

Teiseks on mul lihtsalt nii fantastilised vanemad ja sõbrad, kes mind toetavad ja aitavad. Isa oli mul isegi õnnelikum mu tulemuse üle kui auhinna üle, ta lihtsalt soovib mulle parimat.

Ja samuti on mu treenerid, Heli Hussar ja veel abistajaks Alla Gladõševa, kes on mind seal seljas ainult parandanud. Oma hobust käekõrval nunnutan ma nii ehk naa, ma lihtsalt armastan oma hobuseid. Aga selle eest, et ma selle auhinna vääriline ka seljas olen, vastutavad mu treenerid. Nemad jälgivad mind ja mina õpin end ise jälgima. Ilma treeneriteta teeksid ka kõige mahedamad inimesed hobuse seljas vigu, ma usun.

Supersuure kalli ja musi sai muidugi mu hobune Rohan Warrior. Temale olen ma selle kõik võlgu. Mul pole sõnu ka selle jaoks, kui hea ja armas üks hobune mulle olla võib. Iga päev lähen ma ratsutama suure naeratusega.

Foto: Jaanus Treilmann

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...