ARTIKLID
Ibragim Vaskov ja Rapide
Umorkus. Foto: Külli Tedre

Korvpallurikasvu tõmmu Valgevene takistussõitja Ibragim Vaskov

tekst: Hillar Talts; fotod: Külli Tedre, 14. märts 2013

 
Möödunud nädalavahetusel Varssavi Torwar Hallis toimunud Kesk-Euroopa takistussõiduliiga finaalis tegime juttu meie piirkonnas ühe enim tuntud Valgevene takistussõitja Ibragim Vaskoviga. Ibragimi võib julgelt nimetada Valgevene üheks silmapaistvamaks takistussõitjaks ning seda mitte ainult tema tulemusi aluseks võttes, vaid ka pikka kasvu ja tõmmut nahavärvi silmas pidades.
 
Alustame traditsiooniliselt algusest. Kuidas sattusid ratsasporti?
 
Alustasin Valgevenes Ratomka keskuses. Trenni läksin kümneaastaselt. Nagu lapsed ikka, sõitsin algul niisama, hiljem läksid treeningud tõsisemaks.
 
Miks just ratsasport? Kümneselt on ju valida paljude alade vahel nagu jalgpall, hoki, Sinu kasvu arvestades miks mitte korvpall?
 
Koolis mind tegelikult kutsuti korvpallitrenni. Olin siis kas kaheksa või üheksane. Mulle aga olid juba viieselt hakanud hobused meeldima, kui mangusin, et mulle hobune ostetaks. Pakkusin siis, et saaksime teda ju vannis pidada. Hiljem aga kolisime Minskis lähemale Ratomka keskusele ja siis enam-vähem esimese asjana läksingi ratsatrenni.


Kas takistussõit hakkas kohe meeldima või tegelesid alguses ka muude ratsaspordialadega?
 
Nagu tollel ajal ikka, tegeleti alguses üldfüüsilise ettevalmistusega ning ratsutamise põhitõdede tutvustamisega. Kaks aastat tegelesime üldise ettevalmistusega, siis taheti mind suunata kolmevõistlusesse. Ise tahtsin takistussõitu. Treenerite nõukogus käis vaidlus ja peale jäi õnneks nende arvamus, kes mind takistussõidu peale suunata tahtsid.
 
Milliseid oma saavutusi pead senises karjääris olulisimateks?
 
Kuigi nõukogude ajal ei olnud just parimaid treenereid, siis sellegipoolest pean oma parimateks tulemusteks just sellel perioodil saavutatut. Kuigi olin suuresti iseõppija, õnnestus mul NSVL noortekoondisega pääseda Euroopa Noorte Meistrivõistlustele Belgiasse, kus hüppasin eelvõistlustel puhtalt, pääsesin finaali ja lõpetasin 12. kohaga. See oli muidugi ammu, 1988. aastal. Mainimata ei saa jätta kindlasti kahte NSVL meistritiitlit.
 
Mainisid, et omal ajal jäi puudu treenerite nõuannetest. Milline on olukord selles valdkonnas praegu, mil oled juba arvestatava kogemusega sportlane?
 
Treenerit on alati vaja. Ta vaatab sind kõrvalt ja oskab näha vigu, mida ise ei tunneta. Nüüd treenin juba teist aastat mitmekordse olümpiavõitja Franke Sloothaaki juures. Franke on andnud väga palju. Teeb kurvaks, et omal ajal ei olnud võimalik selliste spetsialistide käe all treenida.
 
Arvestatavalt on paranenud ka hobuste kvaliteet. Teeme tõsist tööd selle nimel, et Valgevene võistkondlikult suurvõistlustele välja viia. Mullusel hooajal hüppasime arvukalt Rahvuste Karika etappe, teie juures Ruilas õnnestus meil võita.
 
Räägimegi veidike Valgevene koondisest. Millised on teie lähema ja ka pikema aja plaanid? Kas tänavusuvine EM on mõtetes?
 
Praegu on meil periood, kus püüame jõuda järgmisele, tõsisemale tasemele. Plaanime võistelda oma piirkonna võistluste kõrval näiteks Austrias, Norras, Sloveenias, Slovakkias ehk riikides, kus tase on veidike kõrgem, kuid mitte niivõrd palju ees nagu Lääne-Euroopas. Loodame, et seal omandatud kogemuste baasil võime astuda järgmise sammu, mis viiks meid tippkonkurentsi. EM-l esinemine oleks reaalsem loodetavast kahe aasta pärast.
 
Olen kuulunud, et Sul on tugevad sidemed meie lõunanaabri Lätiga. Kuidas täpsemalt?
 
Vastab tõele. Mind kutsuti Burtnieki kasvandusse tööle ja kuna pakkumine sobis, sattusingi sinna. Töötasin põhiliselt noorte hobustega. Valgevenes oli sel perioodil madalseis ning Lätti siirdumine oli mulle heaks väljakutseks. Läksin mõtetes korraks, kuid jäin sinna 13-ks aastaks. Nüüd on mul Lätis naine ja laps ehk seal elab mu pere. Sõbrad kutsuvadki mind naljaga pooleks puhtavereliseks Valgevene lätlaseks.
 
Karjääri jooksul on Sul olnud palju erinevaid hobuseid. Kas on neist mõni, keda Sa pead enda jaoks olulisimaks – eriliseimaks?
 
Selliseid hobuseid, kellega hüpata kõrgeimaid, 160 cm, parkuure, ei ole muidugi liiga palju olnud. Kindlasti nimetan ära nõukogudeaegse hobuse nimega Ugovor. Tolle ukraina hobusega osalesin noorte EM-l, tulin korra NSVL noorte ja kahel korral täisvasvanute meistriks, samuti võitsime viimased SRÜ meistrivõistlused.

 

Ibragim Vaskov ja Clooney


 
Tänasest pargist toon esile Rapide Umorkuse ja  Clooney. Nende hobuste kvaliteet ületab arvestatavalt nõukogudeaegsete taset, kuid eks samas olegi kogu maailma aretustegevus edusamme teinud. Omal ajal olid kindlasti rajad kergemad, seda just tehnilisust silmas pidades.
 
Keda pead oma tänaseks esihobuseks?
 
Neid on tegelikult kaks. Nii Rapide kui Clooney. Mul on võimalus neid arvukate võistluste vahel vahetada – kord ühe, siis teisega. Clooney on tegelikult võimsam, kuid kuna ta on Rapide'ist noorem, ei ole veel väga tõsiseid radasi hüpanud.

Rapide Umorkus
 
Sinu pikkus (veidi alla kahe meetri), kas see raskendab või kergendab ratsutamist, või ei ole sel tähtsust?
 
Treeneritel on muidugi kõrvalt lihtsam hinnangut anda. Räägivad, et mul on hea tasakaal ja keha suurus seda ei sega. Ise ei ole ma sellest probleemi tunnetanud ehk minu subjektiivne arvamus on, et pikkus ei sega ratsutamist.
 
Pikkusega seoses meenub aga üks lugu, kui nõukogude ajal esitasid jaapanlased meie ratsutajatele tööpakkumise. Saatsid siis treenerid ka minu andmed kõikide soovitustega ning lisasid ka parameetrid – kasv, kaal jne. Minust loobuti. Kui küsisin, miks, vastati, et sul on liiga pikad käed ja jalad, jaapanlastel jällegi niipalju väiksemad, et nende välja sõidetud hobused ei saa sinust aru. 


Puudutame mõne sõnaga Valgevene ratsasporti. Olles ise reaalselt pikki aastaid mujal treeninud ja kodumaa tegevusi kaugemalt jälginud, kuidas võiksid Valgevene ratsaspordi positsioone iseloomustada?
 
Üks, mis on selge, ratsutamise baasharidus on Valgevenes heal tasemel. Jagub häid laste treenereid ja spordikoole. Põhisuunad kõrgema taseme spordis, mida ministeerium toetab, on hetkel koolisõit ja kolmevõistlus. Takistussõit on tegelikult Valgevenes kogu aeg veidike tagaplaanil olnud.
 
Täna valitseb olukord, kus noored sportlased arenevad ja arenevad ning igal arenguetapil on vaja üha tugevamaid hobuseid, tõsisemaid ja rahvusvahelisemaid võistlusi. Probleemiks saab sellistel hetkedel finantseerimine, sest tõusmaks tipptasemele, tuleb paraku treenida ja võistelda Lääne-Euroopas, kus tipptasemel treeningvõimalused, treenerid, veterinaarne teenendus jne.  Kahju on sellest, et finantsprobleemide tõttu kipub andekate noorte areng toppama jääma, kuid see ei ole muidugi ainult Valgevene probleem.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...