ARTIKLID
Anna Gromzina ja Pimlico. MK
finaal Göteborgis. Foto:
Külli Tedre

Anna Gromzina seiklusrikas karjäär hobustega

tekst: Hillar Talts; fotod: Külli Tedre, 29. mai 2013

Vestleme Annaga ühe jaanuarikuise laupäeva hommikul Peterburi Derby Clubi kohvik-restoranis. Aknast paistvas maneežis toimub takistussõiduvõistlus. Annaga kohtume täiesti juhuslikult. Kuigi Hobumaailma algsetes Venemaa intervjuuplaanides oli ta sees, siis meil oli info, et ta ei viibi sel hetkel Venemaal ning kohtuda ei ole võimalik. Õnneks osutus see info valeks ja juhusliku kohtumise tagajärjeks on järgnev improviseeritud intervjuu.
 
Alustame traditsioonilise küsimusega – kuidas jõudsite ratsapordi juurde?
 
Täiesti juhuslikult. Olen linnatüdruk – Peterburist (toim. nõukogude ajal Leningrad). Viibisime ühel nädalavahetusel sõbrannadega loomaaias, kus üks onu pakkus võimalust sõita poniga. Meil kõigil oli hirmus tahtmine poniga sõita, aga kellelgi ei olnud raha kaasas. Sõit maksis vist ühe rubla (toim. nõukogude rubla; jäätis näiteks maksis tol ajal 10 – 20 kopikat). Suutsime onule ikkagi augu pähe rääkida, et võiksime vähemalt poni seljas istuda. Sellel hetkel toimus mingi klõpsatus ja siin ma nüüd siis olen...

Peterburi Derby Clubis. Foto: Külli Tedre
 
Järgnevalt suutsin ema veenda, et ta mind ratsakooli paneks. Tol ajal oli tallisisene konkurents, kes võistlustele pääseb. Püüdsin olla eriti tubli nii treeningutes kui abitöödes, tahtsin hirmsasti hüpata. Liigne tublidus aga ei vii teatavasti alati sihile ja treener „ülendas“ mind mulle täiesti ootamatult voltižeerimisgruppi. Ei jäänud muud üle, kui pidin siis seal end tõestama. Täna võin selle eest treenerile 

ka tänulik olla, sest voltižeerimine annab hea tasakaalutunde, mis on ratsaspordis oluline.
 
Kuid lõpuks ikkagi takistussõit...
 
Jah. Lõpuks õnnestus siiski jõuda oma lemmikala juurde. Osalesin suhteliselt edukalt nii Leningradi oblasti kui linna ja ka ülevabariigilistel võistlustel. 90ndate alguses aga muutusid olud väga ebastabiilseks ning kodumaal oli väga raske 

lemmikharrastusega jätkata. Siirdusin tööle Saksamaale, kus õnnestus jätkata ka treenimisega.

 

Pimlico. Kesk-Euroopa liiga finaal Varssavis 2013, kus eduka nädalavahetuse järel lõpetas Anna meie liiga liidripositsiooniga ning kindlustas esimest korda elus pääsu MK suurde finaali. Foto: Külli Tedre

 
Kui jutt juba välismaal treenimisele-töötamisele läks, siis olen kuulnud, et olete mõnda aega elanud Kanadas?
 
Jah, see vastab tõele. Mul olid seal mitmed tuttavad ning sinna ma läksin. Olin vahepeal Saksamaalt naasnud kodumaale ja mul oli sel hetkel kaks korralikku võistlushobust. Mõlemad õnnestus Kanadasse kaasa võtta. Seal paraku sponsoreid ei olnud ning seetõttu tuli takistussõidu harrastamiseks leida teenimisvõimalusi. Puhtjuhuslikult pakuti mulle üht probleemset galopihobust, kellega keegi hakkama ei saanud. Mingil asjaolul see aga minul õnnestus ja tulemuseks oli see, et sain tasuva pakkumise galopitalli. Pikalt oligi nii, et päeval tegelesin raha teenimiseks galopihobustega, õhtul treenisin oma takistussõiduhobuseid.

 

Tütar (vasakult esimene) käib ema jälgedes. Foto: Külli Tedre
 
Kui võrrelda ratsasporti Kanadas või laiemalt Põhja-Ameerikas ning Euroopas, mida tooksite välja?
 
Erinevuseid on. Kui võtta konkreetsemalt takistussõit, siis eurooplasena tunneb Põhja-Ameerika sõitja ära erinevast istakust. Täna küll see vahe hakkab vähenema. Kanadas oli näha, et eriti ei vaevuta õpetama algtõdesid, ratsatamise tase oli suhteliselt madal. Üsna tavaline on, et ostetakse Euroopast üsna kallilt Grand Prix hobune, kes aastaga ära rikutakse. Seejärel jäetakse see hobune karjamaale ning ostetakse lihtsalt Euroopast uus.

Casimir. Kesk-Euroopa liiga finaal Varssavis 2013. Foto: Külli Tedre
 
Rääkides Kanadast, siis väga populaarne on seal hunterite sport. Kõrgused, mida hunterid hüppavad, on 60 cm ja harva veidi rohkem. Maksimaalselt hüppavad nad kõrgusel 110 cm ja seda juba tõsiste professionaalidega. Tavaliselt on võistlused viiepäevased ja igal päeval võib hobune hüpata kahes võistlusklassis.
 
Hunteritele mõeldud võistlustel hinnatakse ühtlase rütmi säilimist ja hüppetehnikat. Nende hüppetehnika ei ole loomulikult selline, mis meie mõistes tüüpilistel takistussõiduhobustel. Nende puhul on põhiliseks stiilikriteeriumiks, et hobune tõstaks hüppel esijalad võrdselt ja üheaegselt. Väga oluliselt jälgitakse rütmi – hobune peab läbima distantsi ühes rütmis, ilma igasuguste aeglustuste ja kiirendusteta. Selle tulemust on muide näha ka nende ameeriklaste sõitudes, kes osalevad kõrgetes takistussõiduparkuurides. Nad sõidavad ka neid radu ühtlaselt kaotamata tempot mõttetute aeglustuste ja kiirenduste peale. Selline mõttemaailm tuleb välja ka raja vaatamisel - kui eurooplased ei mõõda distantse üle kuue fulee, siis ameeriklased mõõdavad ka 12 fuleed ja rohkem.
 
Milline on erinevus Euroopa ja Ameerika ratsasportlaste keskmises tasemes?
 
Nagu juba eelpoolgi mainisin, siis Ameerikas ei osata hobuseid korralikult ette valmistada. Neil on tüüpiliselt küll hea istak ning nad sõidavad korrektses rütmis, kuid sellest ainult jääb väheks. See muidugi on andnud eurooplastele head võimalused äriliseks tegevuseks. Niiöelda igal sammul leiab Ameerikas koplitest hobuseid, kes on Euroopas sõitnud korralikult Grand Prix tasemel, uued omanikud aga ei ole hakkama saanud.
 
Loomulikult on Ameerikas ka häid treenereid, ratsastajaid ja sõitjaid, kuid üldine mass paraku jääb oma tasemelt Euroopale alla. Põhiline mass hüppab hunterite võistlustel, kõrgemates parkuurides jääb osavõtjate arv üsna väikeseks. Oluline on harrastus- ja amatöörspordi maht, kus sportlikust tasemest ja tulemusest sageli tähtsam hobuse ja ratsaniku väljanägemine. Levinud on ka võistlused nii ratsaniku kui ka hobuse stiilile.

 

Casimir. TIHS 2012. Foto: Külli Tedre

 
See oli siis Kanada periood. Mis edasi sai? Tagasi kodumaale?
 
Jah. Kodumaale tulek kujunes kahjuks raskeks. Olin teinud Kanadas kokkuleppe oma teise hobuse müügiks. Paraku juhtus nii, et öösel vastu hommikut, kui ostja pidi hobusele järele tulema ja maksma, sai hobune tiirud. Tuli opereerida, mis kujunes väga kalliks. Saades teada minu probleemist, helistas mulle üks kohalik hobusediiler, kes soovis osta mõlemad hobused suhteliselt väikese raha eest. Kahjuks ei jäänudki muud üle, kui müüa nii opereeritud hobune, kui minu lemmik, budjonnõi, kellega olin Kanadas hüpanud edukalt 150 cm tasemel. Saadud rahast tasusin operatsiooni eest ja sõitsin tagasi Venemaale omamata ühtegi hobust. Tuli kõike nullist alustada.
 
Tollased parimad hobused jäid Kanadasse, kuid jõuame nüüd tänasesse päeva. Pimlico?
 
Pimlicoga sattusime kokku täiesti juhuslikult. Läksin elus juba teistkordselt treenima Saksamaale. Meil ei olnud tegelikult mõtet osta hobust, kuid sinna talli sattus Rootsist müüki üks mära, kellega oli sõitnud harrastussportlane kuni 120 cm kõrguseid parkuure. Mära nimi oli Pimlico, harrastaja ei olnud temaga sugugi hakkama saanud. Istusin Pimlico selga ja kohe tekkis tunne – see on minu hobune, see tuleb osta. Ta oli siis just saanud kaheksa aastaseks (toim. täna  13a.) See tunne, mida on raske seletada, on minu arvates väga oluline. Pimlico puhul ei olnud see mul esimest korda. Eelnevaltki oli mul olnud üks budjonnõi, kelle kohta kõik ütlesid, et selle selga ei tohi istuda, täielik hull. Minul aga tekkis tunne ja hiljem saavutasin selle hobusega väga palju häid tulemusi.

MK finaal Göteborgis, Pimlico. Foto: Külli Tedre
 
Pimlico oli alguses muidugi väga raskesti sõidetav. Esimesel hooajal tõusis ta minulgi mitmel võistlusel tagajalgadele ning keeldus edasi hüppamast. Tänaseks oleme aga leidnud hea klapi. Sain aru, et näiteks säärt ei tohi tema puhul paraktiliselt üldse kasutada. Pimlico on läinud iga võistlusega üha tugevamaks.
 
Pimlico on publikule vast tuntuim, kuid kas on ka teisi, perspektiivikaid noori näiteks?
 
Kindlasti Covboy (9a.), kes kahjuks oli viimase hooaja vigastatud. Nüüd oleme juba teinud mitmeid starte. Temast loodan palju. Seitsmeaastaselt tegi ta mitmeid häid starte, kuid mullusel Sunshine Tour'il (toim. traditsiooniline kevadtuur Hispaanias) tegi sealne sepp vale rautuse ning sellest taastumiseks kulus üle poole aasta.

Kovboy. Foto: Anna Pawlak / Swiat Koni
 
Võitsite Pimlicoga 2011. a.-l Tallinn International Horse Show Grand Prix, osalesite ka mullu. Millise hinnangu annate Tallinna võistlusele?
 
See oli minu karjääri esimene MK-etapi võit, mistõttu jääb ta eriliselt meelde. 2011. a. oli esimene kord, kui ma Tallinnas võistlesin. Mis esimesena meenub, oli hea vastuvõtt. Me jõudsime mitmed päevad varem ja ei teadnud, et väliboksid ei ole veel paigaldatud. Meie probleem aga lahendati lendleva kiirusega ning meid paigaldati üle tee asuvasse baasi (toim. Veskimetsa).
 
Võistlus ise oli 2011. aastal raske, sest me olime tulnud just Moskvas Bitsa keskuses toimunud välivõistluselt, kus väga suuremõõtmelie väljak. Siis aga kohe mitte just kõige suurem sisemaneež, tohutu publik väljaku lähedal. 2012. aastal oli juba lihtsam, olime teinud ettevalmistust sisetingimustes.
 
Mida kindlasti maniksin, on väga sõbralik Tallinna publik. Kaasa elatakse kõikidele headele sooritustele, mitte ainult omadele.

TIHS võit 2011. aastal. Foto: Külli Tedre

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...