ARTIKLID
Anett ja Oxford saavutasid
mõned aastad tagasi Eesti
koolisõidumaastikul palju
häid tulemusi. Foto: Liis Ira

Ratsasport edeneb Pärnumaal masu kiuste

Raavo Raadik, 04. mai 2010

Ratsaspordiklubi Oxford on Pärnumaal tuntud suurvõistluste korraldaja, täna tervitab klubi juhataja Angela Griffel uusi Pärnumaa ratsaklubisid ja loodab, et kvaliteetsete suurvõistluste traditsioon maakonnas jätkub.

Kuidas elutee Teid hobuste ja ratsaspordi juurde viis?
Liiga palju oleneb siin elus juhusest. Hobune Oxford oli minu juhus. Kas te usute, et hobust on võimlik armastada, armuda temasse esimesest silmapilgust? Minuga nii juhtuski. Juhtus nii, et tallides ringi liikudes vaatasin hobuseid ja nad loomulikult meeldisid mulle. Tegelikult on nad alati meeldinud. Ühel hetkel sattusin aga Pärivere talli ja nägin boksis hobust, kellesse ma armusin. Hiljem kinkis mu abikaasa selle hobuse mulle sünnipäevaks. Vasakul: Angela Griffel

Kui ei teaks, oleks kuidagi raske uskuda, et abikaasa Igoristki on saanud fanaatiline hobuentusiast, suurimaid hobuste fänne Pärnus, vaat – et kogu Eestis. Kuidas tema meelitamine hobuste juurde üldse õnnestus?
Ma arvan, et ikka läbi selle ühe hobuse. Aktsepteerime abikaasaga täielikult teineteise huvisid. Kui Igor mulle hobuse kinkis, siis eeldan, ta nägi minu silmades, mida see kõik minu jaoks tähendas. Aga tegelikult on talle kogu aeg hobused meeldinud, ta on ju lapsepõlves salaja kolhoosi hobustega ratsutanudki. Muidugi oma lõbuks.

Olete rääkinud, et ratsaspordiklubi Oxford sündis kahel põhjusel. Oli üks hobune ja oli ratsaspordiliidu nõue, et kõik sportlased peavad kuuluma klubidesse. Täna tuntakse RSK Oxfordi, kui vingete ratsaspordiürituste korraldajat. Millest sündis soov hakata neid üritusi korraldama?
Nagu kõik teisedki, alustasime meiegi valgelt lehelt. Hobune alustas nelja aastaselt võistlemist. Loomulikult käisime võistluseid vaatamas. Vaatasime, hoidsime silmad lahti.
Ühel hetkel tuligi mõte, miks mitte proovida ise, saame ju sellega hakkama. Esimene meie korraldatud võistlus toimuski 2001. aastal Pärivere põllul. Pärast seda hakkaski lumepall veerema. Iga korra, iga järgneva aastaga suurenesid tahtmised, esitasime enestele järjest suuremaid väljakutseid. Naljatame vahel Igoriga, et oleme lihtsalt ajast natukene ees. Esimesed, kellel isiklik korraliku kvaliteediga võistlusväljak, takistustekomplekt, koolisõiduaed, tasuta sportlaste peod, teatrietenduse kaasamine parimate autasusatmisel, vinged auhinnad, auhinnaloteriid – küttis ju kirgi võimalus sportlastel ja pealtvaatajatel oma teadmisi ristsõna lahendamisel proovile panna, auhinnaks suur plasmateler.

Õnnelikud uued teleriomanikud Kristiina ja Jaanus. Foto: Sven Kristjansen

Õnn ei peitu alati mitte selles, mida sa saada tahad, vaid selles, mis sul juba on. Olles mitu aastat teistele võistlusi teinud, sai avalikkus teada, kes tegelikult asjade taga on. “Mingi torika Oxfordi omanikud või?!” kõlas hinnanguid. Esialgu solvusin ja põdesin, kuulutasin, et tori hobune on kõige parem. Hiljem muigasin: näidake eraisikut, keda on oma tegemistes üks hobune nii motiveerinud, nagu tegi seda tori tõugu hobune Oxford?!
Nii mõnigi võistluste korraldaja ja talliomanik hakkas kukalt kratsima ja tormas poodi värvi järele, et pärnakatele mitte alla jääda, andes oma takistusele samuti uue ilme. Alati peab olema konkurents, uued ideed, see viib edasi, muutes elu värvikamaks.

Andres Treve Oxfrodi tõkkel. Foto: Liis Ira

Kuulsad on ka teie võistluste niinimetatud järelpeod. Osavõtjatele tasuta laevareis, esinemas Eesti tippartistid. Auhindadeks telerid, antiiktoolid, sepismõõgad. Kõik see pole ju odav?
Esimestel aastatel olime muidugi ise väga suurteks finantseerijateks. Pidime puhtalt oma rahakotiga hakkama saama. Arvan, et abiks on hiljem olnud järjepidevus. See, et läbi üheksa aasta on meil olnud ühed kindlad sõbrad, kes meid on toetanud ja uskunud meie tegemistesse. Alati on nad patsutanud õlale ja öelnud: õiget asja teete. Nende aastatega suutsime mercedeste, hondade ja opelite müüjatele selgeks teha, ratsasport on just see spordiala, mida toetada. Ja see pole lihtne, arvestades palju nende ustele koputajaid on. Muidugi oli alguses raskem, sest me polnud ju midagi märkimisväärset korda saatnud. Iga järgneva aastaga oli meil aga rohkem ette näidata konkreetseid tulemusi, sportlaste hulka, vastukaja meedias, erinevaid reklaamikampaaniaid jne.
Peame end mehega maksimalistideks, soovime antud hetkele, antud olukorrale anda nii palju, kui vähegi suudame. Iga võistluse ettevalmistus algab vähemalt aasta enne selle toimumist. Siis on ka piisavalt aega ennast meelde tuletada, et näe, jälle selline asi tulemas. Lobby-tööd pidimegi palju tegema esimestel aastatel, hiljem oli pisut kergem.

Räägite päris palju minevikuvormis. RSK Oxford on alati kuulu järgi pisut kidakeelne olnud. Siiski nõustusite täna oma arvamust avaldama. Kas kõigel sellel on ka mingi konkreetne põhjus?
Olen alati soovinud hoiduda varju ja mind ümbritsenud kõvast koorest on läbi õnnestunud pureda vaid üksikutel. Arvan samas, et intervjuu põhjuseks on rõõm selle üle, et Pärnu maakonda on tulnud juurde uusi tegijaid, uusi ratsaklubisid. See pani mind natukene mõtlema sellele, mis oleme meie siin ära teinud. On hea, et keegi võtab meilt teatepulga lõpuks üle. Soovingi siinjuures kõigile uutele klubidele südamest edu! Ja minu soovitus neile, tulevikuplaane tehes pidada meeles, et õnne ei tule püüda, vaid seda tuleb ise luua!

Teatepulga üle? Kas see tähendab seda, et RSK Oxford ei plaani enam suurvõistluseid korraldada?
Nii mastaapseid, kui varem, kindlasti mitte. Võistluste, tavavõistluste korraldamine, kui nii võib öelda, ammendas ennast meie jaoks, Pärnumaal korraldatud võistluste ring sai täis. Uued klubid peavad tekkinud tühimiku täitma. Kui alustasime, liikusime samm sammult edasi. Nüüd aga esitame enestele küsimuse, mida me edasi teeme? Milline oleks uus väljakutse? Ainus püsiväärtus siin elus on muutus ja suurimaks motivatsiooniks oleks ja on ratsasport Pärnu linnas, näiteks linna oma ratsakeskuse näol. Just see oli põhjuseks loobuda Valgeranna keskuse edasisest arendamisest. Meeldiv on selle projektiga seoses olnud koostöö klubiga Parkuur. Hetkel tegeleme koostöös Maria taluga teist aastat Jaanishow korraldamisega. Mõtlesime, et peaks ratsutajatele pakkuma ka pisut enam meelelahutust.

Mullune Jaanishow Maria Talus tõi kohale palju pealtvaatajaid ja osalejaid mitmest riigist. Foto: RSK Oxford

Koostööd teeme ka Austraalia hobusekasvatajatega. Oleme nimelt koos oma sõpradega Soomest omakorda leidnud sõpru Austraaliast, kes väga huvitatud tori hobusest. Esialgu on meil küll kahjuks ees palju bürokraatlikke tõkkeid, kuid õnneks on tänaseks jää juba hakanud vaikselt murenema.

Nii et olete laiendanud oma tegevuse välismaale?
Jah, seda küll, meil on palju häid koostööpartnereid Soomes ja Rootsis, nüüd ka Austraalias. Kõik fännavad tori hobust! Leiame, et selle tõu propageerimine raja taga on väga tähtis ja see on omakorda meile uueks väljakutseks.

Märtsis 2010.a. tuli Austraalias, Soomes ja Rootsis müüki RSK Oxfordi poolt koostatud kalender "Tori Hobune 2011"

Nüüd usutavasti tahaksid mind paljud, Teie sealhulgas, võhiklikkuse eest risti lüüa. Olete tuntud peamiselt koolisõidu arendajana, kuid see on ju pealtnäha nii igav?
Vastupidi. Nii nauditav on jälgida, kui hobune justkui sooritaks harjutusi iseseisvalt. Olgugi, et tegemist üsnagi "piprase" seltskonnaga, naudin seda spordiala täiega. Tõde on see, et meie klubi on löönud kaasa erinevate koolisõiduvõistluste tegemisel ja suurimaks väljakutseks oli korraldada 2007. aastal esmakordselt Eestis rahvusvahelise võistlusena koolisõiduvõistlust, mille toimumine Pärnumaal oli saavutus omaette. Kõrgetasemelised kohtunikud, auhinnarahad, võimalus täita olümpianormatiiv meelitasid kohale seitsme riigi esindajad.

Maarit Raiskio ja Znak Soomest, võistlemas Valgeranna Karikal 2007. aastal. Foto: Külli Tedre

Teie tütargi on koolisõitja?
Tütar elab juba kolm aastat Ameerikas ja aktiivse spordiga enam ei tegele. Elus on nii, et vahel tuleb paratamatult valikuid teha. Tema otsus, päevapealt lõpetada, tuli meie perele väga ootamatult. Esimesel hetkel olin isegi nördinud, sest spordiks oli meil kolm hobust. Kogu meie energia ja toetus oli läinud tema sportimisele, leitud oli sobiv treener, kõik läks tõusujoones...
Enam ma nördinud ei ole. Muidugi ei ole välistatud, et ta kunagi jätkab. Siinkohal tahaksingi vastata tütre sõnadega: "Ema, täna ma lähen. Ratsutada jõuan alati". Selles osas on ta samasugune maksimalist, nagu tema vanemad. Kui millegagi tegeleda, siis põhjalikult.

Anett Griffel Oxfordil. Foto: Liis Ira

Ja lõppude lõpuks, mis ajendas teid ikkagi kõike seda tegema? Materiaalset kasu sellest ju ei saa..
Tihti olen ennastki tabanud mõttelt, miks me seda tegime, oli meil seda tarvis. Ju siis oli, kogusime aastatega palju emotsioone. Nii positiivseid, kui negatiivseid. Iga aastaga uusi ja uusi väljakutseid, see pani nii mõnegi mehe närvid proovile. Täna on meie klubis ainult tugevad, karastunud inimesed, need, kes jagavad meie visiooni. Kes naerab vihastamise asemel on tugevam inimene. Ja rikas on see, kellel midagi kaotada pole.
Võistluste korraldamisel proovid ikka ja taas maksimumi välja pigistada, olgugi, et kired löövad vahel lõkkele, ikka lõppeb kõik hästi. Ideed, väljakutsed ja soov teistest erineda on olnud meie motivatsiooniallikaks. Emotsioonid keset võistlusmöllu.. Ja lõpuks veel see tunne, mis valdab sind võistluste lõppedes, kui alles vaid tühi põld ja saepuru keerutav tuul. On, mida meenutada.
Ja kui ma kunagi ehk tundsingi muret, eriti, kui meie tegevus kaugenes võistluste korraldamisest, kas jookseb liiva see töö, mis tehtud, ja võistluste tase, mis Pärnumaal saavutatud? Aga ei, uusi tegijaid tuleb peale ja kõik jätkub. Soovime neile jõudu ning jaksu. Ehk meenutavad meie tegemisi aja möödudes sportlasedki, peale järjekordselt toimunud võistlust Eestis.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...