ARTIKLID
Foto: Ago Ruus

Tallinna Hipodroom unistab kolimisest

tekst: Raavo Raadik; fotod: Ago Ruus, 19. mai 2010

Tallinna Hipodroomi areng sõltub seadusest, totalisaatorist ja kolimisest uude asukohta. Direktor Vahur Nurm on arvamusel, et traavispordi edasiseks arenguks Eestis on hädavajalik hipodroom linnast välja viia.

Mida kujutab endast Tallinna Hipodroom ja traavisport tegelikult?

Hipodroom ise on 16 hektarit maad. Traavisport on aga omaette hobuspordi üks sektoritest. Kui nüüd selguse saamiseks võrrelda ratsasporti ja traavlisporti, siis ratsasporti võiks kahtlemata nimetada kuninglikuks alaks. Inimesed ostavad enestele kalleid hobuseid, jälgivad võistlust loožist, räägivad piltlikult, et ostsin endale viie miljoni eest hobuse. Teine vastab, et sa oled poisike. Näe, minu hobune maksis kümme miljonit. Nii võibki ratsasporti nimetada kuninglikuks spordialaks eeskätt selle tõttu, et sellega saavad tegeleda inimesed, kellel on palju raha.

Traavlisport on vastupidiselt pööbli spordiala. Pööbel kõlab küll halvasti, aga traavlisport ongi sisuliselt rohkem rahvaspordiala. Traavlispordis on võimalik ka näiteks see, et minagi võistlen. Kui on võistlus, istun ise kärus. Ja kas ma kaalun 70 või 100 kilo, sellel polegi suurt vahet. Ma saan osaleda. Samas, sellise kehakaaluga ratsanikku kandev hobune parkuurist ikka hästi üle ei hüppa.

Traavlid on lisaks odavamad kui ratsahobused ja toovad omanikule raha rohkem sisse. Nimelt, kui traavel jookseb, siis ta saab võidu korral auhinnaraha. Ratsavõistlustel võitja saabki vist sisuliselt au ja kuulsust? Summade suurused on muidugi erinevates riikides erinev, kuid olen veendunud, et mõnel maal toob tipptraavel rohkem sisse, kui tipus olev ratsahobune.

Palju traavlid siis võistlusega teenivad?

Tooksin näiteks Soome, kus esikohale tulnu saab tavavõistlusel ligikaudu 1000 eurot. Muidugi on tippvõistlustel auhinnarahad veelgi suuremad.
Meil, Eestis, on kaheaastaste traavlite jooksus esikoht 10000 krooni ja sellised võistlused toimuvad meil poolaastate kaupa. Muidu saab esikoht tavaliselt viis tuhat krooni. On samas ka väiksemaid võistluseid, kus esimese koha võitnu saab viissada krooni.


Miks ollakse traavlispordiga täna natukene teises olukorras kui ratsaspordiga?

Traavlitega võistlemise alustamine on natukene komplitseeritum. Hobuse selga võib ju igaüks ronida. Meil aga säti esmalt hobune käru ette, kohe tundubki peavalu, mõtled, mingi jama. Teise erinevusena võib nimetada sedagi, et meiega käib alati kaasas totalisaator. Totalisaator on see, mis asja finantseerib.

Paljud ütlevad totalisaator – hasartmäng – paha, paha?

Kas siis börsid on paremad? Seal käib ju sama moodi hasartmäng. Lihtsalt hobuvõistlusel saad viie minuti jooksul teada, et sul raha läinud on, börsil võtab see teadmine aega viis aastat.
Või siis teine näide. Eesti Loto. Inimesed mängivad ju selleks, et saada raha. Teisest küljest finantseeritakse selle inimestelt ära võetud rahaga riiklikul tasandil teatud sektorit. Nii et põhimõtteliselt on tegemist sarnaste asjadega.

Nii ka meil, kus finantseerime teatud sektorit, ehk siis traavlisporti inimestelt raha ära korjamisega. Hasartmänguseadus oligi meil vahepeal nagu veskikivi kaelas, sest meil polnud oma nišši võimalik reklaamida, teha seda asja atraktiivsemaks. Kui juba midagi reklaamida, siis peab sul olema mingi baas, kus seda teenust pakkuda. Jälle näide. Šampooni maale tuues ja seda ainult hipodroomil müües pole ju mõtet teles reklaami teha. Meiega on samasugune kaasus. Meie toome seda asja maale, aga saame seda pakkuda ainult hipodroomil. Mida ma siis reklaamin? Praegu loodan, et esimesed nupukesed hakkavad juba tärkama. Loodame avada koha, kus on võimalik veel peale hipodroomi mängida.

Milles see väljendub?

See peaks tulema telerite vahendusel on-line ülekanne Soomest ja Rootsist.

Kui tihti Tallinna Hipodroomil võistluseid korraldatakse ja kui palju pealtvaatajaid neid võistluseid vaatamas käib?

Võistluseid üritame korraldada kaks korda kuus. Põhimõtteliselt igal teisel nädalal laupäeviti. Arvan, et pealt vaatamas käib sama palju inimesi, kui Selveri võrkpallimeeskonna finaale. Tegelikult kahesaja ringis. Meil on ka paadunud fänne. Külalisi käib nii Soomest kui Rootsist.

Nimetasite ennist, et Soomes ja Rootsis liigub traavlispordis väga suuri rahasid. Kas eeldate, et Eestiski võib selline asi kunagi võimalikuks saada?

Kõik on kinni hasartmängus. Õigemini seaduses. Kui täna on meil käive kukkunud alla miljoni krooni, siis sellega hipodroom ära ei ela. Käive peaks meil olema miljon krooni nädalas!

Praegu saame raha tallikompleksi väljarentimisest. Me rendime talle välja ja sellest tulev raha katab enam vähem ära meie halduskulud. Auhinnarahade tarbeks on juba vaja raha lisaks.

Nii võikski tegelikult öelda, läbi Hasartmänguseaduse toetame me ka ratsasporti. Muidugi sisuliselt on see suhteliselt olematu summa.

Kes on need inimesed, kes hipodroomil kärudes istuvad?

Inimesi on, nagu öeldakse, seinast seina. Väga palju on naisterahvaid. See on ju nagu ratsaspordis. Tüdrukud tulevad talli maast madalast. Alguses kasvavad neist hobusehooldajad, pärast saab mõnest veel treenergi. Üldiselt on meil sõitjaid nii eesti, vene, läti kui ka soome rahvusest.

Vahest Teie jaoks pisut valus küsimus. Tallinna Hipodroom asub paljudele kinnisvaraarendajatele suhteliselt magusas, “looduskaunis” kohas. Räägitakse hipodroomi kolimisest?

Vastaksin Eesti traavisporti tervikuna vaadeldes. Esmalt tuleb vaadata, kus me üldse asume. Lähim keskus asub Helsingis, järgmine suurim omakorda Stokholmis. Võib öelda, oleme üks traavlirada Skandinaaviamaal. Kuna meil on võrdluses siiski odav tööjõud, suudaksime pakkuda teenust. Rootsis maksab ühe traavli ülalpidamine 300 Rootsi krooni päevas, laias laastus 1000 eurot kuus. Meil maksab see neli korda vähem. Töö on aga põhimõtteliselt sama.

Siin seisnebki meie probleem. Omanikud ei too oma hobuseid siia, kuna Tallinna Hipodroomil ei ole koplit. Nõukogude ajal oli hipodroomil selline strateegia, et talle köeti seest, hobune käis väljas ainult korra ja siis viidi ta jälle boksi tagasi.
1990-ndate keskel ehitati siia esimene koppel. See, et hobune saaks pidevalt väljas olla, oli varem ennekuulmatu. Nüüd on olukord hobuste pidamises pisut muutunud. Talli väravad on pidevalt lahti. Muidugi on seda vanematel olijatel pisut raske mõista.

Soomes ja Rootsis on olukord pisut teine. Loomad saavad viibida pidevalt väljas ja ärgem unustagem, et hobunegi kasvatab endale karva selga. Loomal on värske õhk, ta saab väljas olla, ühe sõnaga, ta treenib end ise. Piltlikult võib öelda, treeneri nimi on härra Koppel. Loom on koplis ning sa ei pea ju teda pidevalt jooksutama. Teda treenitakse vahest ainult kord nädalas, kuid ülejäänud aja viibib ta koplis ning saavutab väga häid tulemusi. Meil nii head võimalust ei ole.


Seega oleks kolimine lahenduseks?

Jah, kui me siin veel mingi kümme aastat oleme, siis tegelikult me konkreetselt vireleme. Öeldakse, et kolime kaugele ja keegi ei saa seal käia. Siin ei käi niikuinii varsti keegi! Kui käivad, siis tulevad bussidega Helsingist ja pole ju vahet, kas sõidab ta hipodroomile viis minutit rohkem või vähem. Vajadusel saaksime kesklinnast eribussigi käima panna. Nii mitu korda, kui vaja on. Viiksime uude kohta kasvõi tasuta ära.
Uues, kavandatavas asukohas on meil detailplaneering algatatud. Põhiline “maasikas” asub aga siiski siin. Omanikud on kinnitanud, et kui siin saab asi korda, siis on nad nõus ka üsna oluliselt panustama uue hipodroomi rajamisse.
Eriti veel, kui arvestada kõikvõimalikke eurofonde, saaks uues kohas igati viisaka asja teha. Kuna hipodroom on praegu eraomandis, siis omanikud on siia tänaseks investeerinud niigi üsnagi arvestatava summa. Keegi ei ela ju igavesti ning see siis tuleks ära teha täna ja praegu.

Tegelikult on siis kiire?

On. Jaan Manitski (pildil tagapool) pole enam esimeses nooruses ja meie otsustaja Mats Gabrielssongi (pildil eespool) on juba vanem mees. Nii et umbes kümmekond aastat aktiivset tegevust on neil meestel ees.

Kui praegu aga kolimisele pidur peale tõmmata, siis võib juhtuda, et hipodroom ongi läbi. Kõik, ehk nii maa müümine kui ka uue hipodroomi ehitamine võtab ju aega ning on keeruline protsess. Peame kiirustama. Lisaks on meil suurema maatüki järgi karjuv vajadus. Oma 50 hektarit maad peaks hipodroomil vähemalt olema.

On hea, et praegusel hetkel on meil võimalus minna hobustega Stroomi metsa. Hobusega liiklemine pole keelatud. Näiteks sada aastat tagasi oli Londoni põhiliseks probleemiks, kuhu panna hobusesõnnik. Täna seda probleemi pole, lihtsalt pole hobuseid. Samas, kui keegi oli Tallinnas ühe hobusega elumaja juures, siis kohe helistati ju minule ka.

Võikski öelda, treeningvõimalused on siin suhteliselt head, kuid pidamine mitte. Ja veel uue metoodika järgi? Tänane kasvatustöö seisneb ju põhimõtteliselt vabapidamises.

Milline on Eesti traavlite tase võrreldes teiste riikidega?

Läinud aastal registreerisime vaid neli varssa. Võrdluseks Rootsis registreeriti ligikaudu seitse tuhat. Seega on seal see tipp palju kõrgem. Arvan, siiski protsent, mis meie oleme kasvatanud on väga tubli, sest meie traavlid on Soomest rohkem raha toonud, kui kogu see summa, mis me siin ise oleme välja käinud. Seega võib julgelt väita, meie hobused pole Skandinaavia keskmisest traavlist põrmugi halvemad. Tippudel pole Eestis täna veel eriti midagi teha.

Kui siin mõni hea traavel tekib ja satub Soome, on juba väga hea. Siis võib olla proovib ta juba Rootsis. Ja kui ta seal ka hakkama saab, siis on ta juba maailma eliidis. Meil on selliseid kasvatatud küll.

Lõpetuseks võibolla pisut endast. Meedik, ravimifirma omanik ja nüüd hipodroomi juht ning lisaks veel vankrisõitja. Kuidas see kõik kokku sobitus?

Kümme aastat tagasi kutsuti mind kandideerima hipodroomi direktori ametikohale. Oma ettevõtte olin müünud, raha oli, ning mõtlesin, et proovin. Ära öelda jõuab alati. Siis tekkis juba väljakutse moment, kas saan hakkama või mitte. Nüüd olen seda tööd teinud nii seaduste, kui ka teiste raskuste kiuste. Praegu võin öelda, tulevikus sõltub kõik totalisaatori, aga ka selle koha käekäigust.

Tallinna Hipodroomi direktor Vahur Nurm

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...