ARTIKLID

Urmas Kubre ei välista naasmist võistlusrajale

Raavo Raadik, 16. juuni 2010

Urmas Kubre vahetas tegevsportlase karjääri algselt rajameistri, nüüdseks kõrgelt atesteeritud hobuserautaja töö vastu. Siiski ei välista mees, et sobiva pakkumise korral võib teda uuesti näha võistlusradadelgi.

Vahepeal olete olnud tegevratsutaja, seejärel maitsesite rajameistri leiba, nüüd olete hobuserautaja. Ratsasporti nimetatakse seinast seina spordialaks, kus sportlase vanus eriti ei loe. Mis tingis teie lõpparve tegevratsutaja karjääriga?
Hm, kilomeetrid said täis. Ühel hetkel nägin, et mingisugust arengut ei toimu - samad hobused, sama tase. Vaba aega enda ja pere jaoks ei olnud. Jõudsin mõtteni, kas on seda kõike vaja? Oli ju nii, et reedel pakkisin asjad võistlusteks kokku, esmaspäeval sai jälle lahti pakitud. Järgmisel reedel lappasin asjad jälle kokku. Sedasi möödus terve võistlushooaeg. Mõnikord jäi üksik nädalavahetus vahele. Kõik see lihtsalt tüütas ära. Sai lihtsalt isu täis.




Kubre kukkumas Romuluse seljast.

Nüüd rajameister…

Eks ma seda rajameistri asja tegin rohkem ratsutamise kõrvalt. Nüüd olen seda tööd tasapisi vähemaks jätnud. Tahan tegelikult üldse ära lõpetada. Eks ta jälle mingil määral oma vaba aja raiskamine ole. Otseselt igav küll pole, kuid siiski oled sa päev otsa kinni. Lihtsalt tüütab ära. Pigem tegelen muude asjadega, mis pole ratsutamisega seotud.

Ja millised on need asjad, mis pole ratsutamisega seotud?
Üritan võimalikult palju käia erinevatel kontsertidel, rockmuusika on mu vaieldamatu lemmik. Vahel tuleb mõne kontserdi jaoks isegi kaugemale reisida, käin välismaal…

Elate siis sellist mõnusat rantjee-elu?
Põhimõtteliselt jah.

Kuid sel juhul, kust see kapital? On ju väidetud, et Eestimaal ratsaspordiga rikkaks ei saa.
Eks ma löön vahepeal paar rauda alla ja siis lähen ning raiskan saadud raha ära.

Räägiksite vahest sellest hobuserautamisest. Käisite seda õppimas Ameerikas. Kuidas see juhtus?
Seegi juhtus pooleldi kogemata. Üks mu klientidest, Tallinna lähedal elunev mees Rootsist, on olnud ise pikemat aega Ameerikas. Tutvus seal ka westerni ratsutamisega. Ja tema leidis, et rautamine käib Ameerikas vähe teist moodi, kui Euroopas. Tema otsis välja kontaktid ja põhimõtteliselt tema toetusel ma seal ära käisin.

Ehk siis omate Eestis vingemat hobuserautaja paberit?
Võin öelda seda, seal anti mulle korralik tunnistus – litsents, et olen läbinud koolituse ja olen natural balance rautamiskoolituse läbinud ning võin seda teha ka Ameerikas. Pean ütlema sedagi, et litsents anti välja kaheks aastaks ning selle aasta alguses sai see juba läbi. Naljaga pooleks võin öelda, et olen tagasi samal tasemel nagu enne.

Kas on siis ees ootamas uus reis Ameerikasse?
Ei teagi täpselt. Selleks, et seal ära käia, pole raha. Teine asi on see et, kui hästi läheb, tuleb mu suur õpetaja ise tänavu Eestisse. Ehk õnnestub need asjad hoopis siin korda ajada. Tõsi, see visiit, selle toimumine on veel lahtine.

Lisaks kontsertidele külastate ju ka ratsavõistluseid. Tänase erusportlasena, mis mulje teile praegused võistlused jätavad, milline tase on teie arvates Eesti ratsaspordil?
Hindaksin nii: tippude tase on tõusnud kõrgemale, keskmine tase on ikka võibolla selline nagu ta on. Hea meel on, et keegi veel üldse võistluseid korraldab. Seda sellepärast, et ilmselt on toetus jäänud väga lahjaks nii Ratsaliidu poolt, kuid ka muude sponsorite leidmine on väga raske.
Võistlusi ongi jäänud palju vähemaks, kui neid oli minu tegevsportlaseks olemise ajal. Siis toimusid need pea igal nädalalõpul, kogu hooaja vältel. Nüüd on võistluste graafik väheke hõredam. Siiski on tore vaadata, et midagi päris metsa läinud pole.

Nüüd võistlustest. Erusportlasena, milline võistlus on teile enim meelde jäänud?
Meil võib tippvõistluseks nimetada suvist Nation Cup’i (toim. Rahvuste Karikas) võistlust, kus oli väga korralik tase. Lisaks on väga toredad olnud Palladium Cup võistlused Eesti erinevates kohtades. Viimane on olnud fantastiline promo-üritus publiku jaoks, kus organiseerimise pool toimib väga hästi. Olen kindel, võistlejatelgi pole nende ürituste kohta midagi halba öelda.

Ennist ütlesite, et võistluseid on vähemaks jäänud, Ratsaliidu toetus on väiksemaks jäänud. Kas teie arvates on midagi kusagil valesti tehtud?
Ei, ma arvan, et see on see paganama masu, mis meil kõigil rahakoti kallal on. Vaevalt keegi meelega kusagil midagi piiranud on. Ütleksin, et olemasolevate vahenditega tehakse ikkagi maksimaalne ära.

Teeksite ise midagi teistmoodi?
Ausalt öeldes pole ma organisatoorse poole peal eriti olnud. Alati on mul olnud oma kitsas rida, kas rajameister või siis pinnase tegemine. Näiteks Saku Suurhalli võistlusel. Neid asju ma jagan. Aga mida suured ülemused ja organisaatorid teisiti peaksid tegema, seda ma tõesti öelda ei oska.

Raja – ja pinnasemeistrina, kus on teie hinnangul Eestis parimad tingimused ratsaspordi harrastamiseks?
Usun, et niimoodi kindlat asukohta või konkreetset talli välja tuua on raske. See sõltub ikkagi sportlasest, mida ta saada soovib. Eeskätt, kas ta soovib teha takistus- või koolisõitu. Lisaks on meil hiljuti suure populaarsuse saanud kestvusratsutamine.
Milliseid tingimusi ta oma hobuse pidamiseks tahab? Põhimõtteliselt on igas tallis erinevad tingimused. Sportlane või hobuseomanik valib ka ilma soovitusteta endale ise sobiva variandi - koha, kus ta näeb, et tema hobusel on kõige parem olla.
Nii ei oskagi täpselt öelda kus ja kellel kõige parem on. On ju ka selline kontingent, kellel pole kusagil hea - lihtsalt rändavad ühest tallist teise, ei kõlba siin, ei kõlba seal.

Olete külastanud ka välimaa talle. Millised on välismaa ja Eesti tallide suuremad erinevused? Mis on meil või neil parem, mis on halvem?
Rohkem olen näinud Soome, Läti ja Leedu talle. Natukene ka Hollandis ja Saksamaal. Üldiselt, mis ma olen tähele pannud, näiteks Soomes, on see, et hobuse- ja talliomanikud, kõik näivad oma hobustest rohkem hoolivat. Julgen väita, seal on ka hobustel parem elu. Ja tundub seal olevat kuidagi stressivabam.
Ei ole küll Soomes tulnud vastu sellist kohta, kus peaks kohe minema näppu vibutama stiilis, et nii ei tohiks teha või oi-oi, see ei kõlba kuhugi. Meil on paraku olukord selline, et pea igas teises tallis näed, kus midagi lohiseb või logiseb.

Tooksite välja äkki mõne lohiseva tüüpmomendi?
Tüüpprobleemid meie tallides? Kasvõi puhtus ja kord. Muidugi ka sööda kvaliteet. Pean silmas põhiliselt heina. Olen veendunud, et sööda kvaliteeti peab hobuste juures eriti jälgima. Soomes selliseid probleeme ma näinud ei ole.

Erusportlane, peatses tulevikus rajameister erus, võibolla ka eru hobuserautaja. Millega on kavas tulevikus üllatada?
Isegi ei tea. Katsun rautamisega kuidagi viisi elu sees hoida, vaatan, mis edasi saab. Võibolla olen kunagi mõne firma direktor.


Kubre ja Candyman Toris

Sadulasse ei kavatse ronida?

Praegu pole sellist ahvatlevat pakkumist tehtud…

Nii et, kui tuleb hirmus vinge hobune, siis saab teid jälle sadulas näha?
Võib nii öelda küll. Kui tuleb selline pakkumine, siis miks ka mitte. Ratsutamine ei ole raketiteadus. Pigem on see nagu jalgrattasõit, mis kunagi ei unune. Arvan, kui ta on korra välja tulnud, siis võib juhtuda, tuleb teisel korral veel välja. Päris õnnemäng see nüüd kah pole. Midagi peab ise tegema, natukese peab hobune tegema, eks see edu ratsaspordis üks koostöö tulemus ole.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...