ARTIKLID
ERLi peasekretär Siim
Nõmmoja

Eesti ratsasport ei tohi loorberitele puhkama jääda

Raavo Raadik, 16. juuli 2010

Eesti Ratsaliidu peasekretär Siim Nõmmoja loodab klubide, sportlaste ja hobuseomanike paremale koostööle vältimaks taandarengut Eesti ratsaspordis tervikuna. Nõmmoja arvates on Eesti Ratsaliit seni päris hästi hakkama saanud, kontaktid naabritegagi on head, kitsaskohti näeb ta sportlaste suhtumises ja töös noortega, mis on seni jäänud pisut vaeslapse ossa.

Esimest küsimust alustaksin väikese olukirjeldusega Riia MK etapilt. Nimelt, kui Eesti sportlane krooniti Grand Prix võitjaks, tekkis lätlaste seas huumoriga segatud paanika - nende ratsaliidu sponsorid viivad nüüd oma sponsorrahad Eestisse. Mainiti sedagi, et Eesti ratsasport on Läti ratsaspordist kui mitte kümme, siis kindlasti viis aastat eespool. Kuidas suhtuda lätlaste väitesse?

Kõik on suhteline. Arvan, organisatsiooniliselt oleme küll tublimad, sest organisatsioon on meil üles ehitatud pisut selgemalt ja paremini. Siin ei ole küll midagi häbeneda.
Mis puudutab seevastu riigipoolset rahastamist ja lobby tööd poliitikute seas, siis siin on lätlased meist kõvemad. Kas see on õige, kas kogu ratsaliit peakski seisma paari mehe lobbyl, on muidugi küsimuseks omaette.
Parimaks näiteks on siinjuures lõppenud Riia MK-etapp, mida külastasid mitmed Läti poliitikud. Pole ju saladuseks, Lätis on hobusearetus aastaid olnud paremal järjel, seda eeskätt tänu just riigi toetusele. Ning kuna Läti aretust ja ka ratsaliitu juhib sisuliselt üks mees, Edgars Treibergs, siis seal tegelikult on, millest eeskuju võtta. Ma ei alahindaks lätlasi, samuti ka leedukaid.

Lätis tuli Treibergsi intervjueerides kõne alla niinimetatud Leedu küsimus. Treibergs kiitis Eestit, koostööd kahe ratsaliidu vahel. Samas leidis mees, eriti, kui arvestada Läti ja Leedu ajalooliselt häid suhteid, mõneti ootamatult Leedu kohta mitte eriti häid sõnu. Millest see teie arvates tingitud on?

Olen olnud Eesti Ratsaliidu peasekretär alates 2001. aastast. Selle aja jooksul on Leedus vahetunud kuus – seitse presidenti, rääkimata väiksematest funktsionäridest. Kogu aeg toimuvad mingisugused muutused. Samas, kui vaadata Leedu ratsaspordi tausta, suur riik, traditsioonid, vana Rzesz Pospolita... Olen Leedu ratsaliidu uute juhtidega vestelnud ning arvan, seal võib tulla kõva arenguplahvatus.
Leedu ratsaliidu juriidiline alus on väga eriline. Kui meil võivad ratsaliitu kuuluda ainult juriidilised isikud, siis Leedus võivad ratsaliidu liikmeteks olla ka füüsilised isikud: treenerid, muidu lugupeetud inimesed. Nii võibki nende üldkoosolekut võrrelda Eldar Rjazanovi omaaegsest filmist “Garaaž” nähtuga. Kõik ütlevad, arvavad midagi, kuid keegi ei vastuta. Käivad kõvad kärajad, kuid keegi millegi eest ei vastuta. See ongi minu meelest Leedu probleemiks. Minu soovituseks neile oli, muutke põhikirja, siis loksub kõik paika. Inimlikul tasandil on suhted muidugi toredad ning isiklikke kontakte muidugi on. Kuid praegu ei tea paraku kunagi, kes su partneriks parajasti on.

Kuidas Eesti poolelt paistab koostöö lätlastega?

Seal on konkreetsed persoonid, kellega rääkida ja asju ajada. Piisab telefonikõnest. Seega võib öelda, et meie jaoks vajalikul tasemel koostöö täiesti toimib. Muidugi võiks see alati parem olla, kuid täna on meil väga head kontaktid. Vahemaadki mängivad rolli, 600 kilomeetrit Leetu või 300 kilomeetrit Riiga, selleski on oma osa.

Mitmed inimesed löövad Eesti ratsaspordi tänast seisu hinnates häirekella. Meil on olemas tugevad tegijad, kui järelkasvu peale ei paista tulevat. Milline paistab olukord ratsaspordis Ratsaliidu peasekretäri positsioonilt?

Meil on väga andekaid seenioreid ja põhiklassi sportlaseid, kellel pole vastava taseme hobust. Parimaks näiteks on siin Big Boy. Kui hobune müüdi, teist asemel aga pole, siis praktiliselt oled sa kaardilt maas. Teise probleemina näen vanadel ratsutajatel eesmärgi puudumist. Teinekord ei mõista, mis on nende eesmärgiks? On raske aru saada, kas eesmärgiks on raha või hoopis tulemus? Lihtsalt toon näite: kui sõbra sünnipäeva peetakse tähtsamaks Eesti meistrivõistlustest, siis on võimatu mõista, kas oleme spordiorganisatsioon või arendame hoopis ratsaturismi. Pisut karmilt küll öeldud, kuid olukord on tegelikult selline. Rääkima peabki probleemidest. Mis on hästi, seda teavad kõik. Kuid mis on halvasti… Muidugi on meil probleeme juunioritega, nemad on väga halvas seisus, kogu järeletulev põlvkond… Oleme jõudnud olukorda, kus vana, Vene aegsete ratsakoolide rasv on tänaseks lõplikult ära põletatud, selleaegsed noored on tänaseks juba vägagi täiskasvanud. Ellermann - Riina Pilli, Aadi Pärteli omaaegsed õpilased, teised…
Aga nüüd, kui kevadel võtsime ette edetabeli alade kaupa, persoon – persoonilt, hobune – hobuselt, siis pilt oli juunioride osas äärmiselt trööstitu. Vaadates võistlusprotokolle ning edetabelit, siis osalejaid ja hobuseid on palju. Kuid vaadates konkreetselt, kes hüppab parkuure 120 sentimeetrit, parkuure 130 sentimeetrit otsides kedagi, kes võiks Eestit esindama minna rahvusvahelistele võistlustele, siis tulemusi polegi! Oleme jõudnud olukorda, kus ratsutamine on popp, hobuseid on, talle on, meil on 79 atesteeritud treenerit, kuid sportlik tase on tegelikult väga vilets.

Kus on sel juhul tehtud viga?

Viga ongi tehtud meie endi poolt. Oleme järelikult panustanud valedesse asjadesse. Vaadates treenereid… Jääb mulje, vahest nad isegi ei tea, mis eesmärk neil on. Samas võib õigustuseks ühe käe sõrmedel üles lugeda need treenerid, kes oma leiva teenivad ainult treeneri tööl. Üldiselt müüakse lisaks varustust, söödalisandeid. Kes õmbleb rosette või müüb hobuseid. Kahjuks ongi nii – et treenereid, kes pidevalt ennast täiendaksid ja keskenduksid ainult treeningutele, selliseid on Eestis väga vähe. Ning seetõttu kannatab kvaliteet.
Kahjuks on kogu spordi rahastamise süsteem selline, me pole korv –, võrk -, ega jalgpall.

Mis võiks olla lahenduseks?

On olemas kaks kuvandit. Esimene peab ratsasporti üksikute, väga rikaste inimeste spordialaks. Keegi ei mõistagi seda eriti. Öeldakse: ega see pole päris õige sport. Näiteks, Horseshow eelarve on viis miljonit krooni, hobuseidki müüakse miljonite kroonide eest. Ükski normaalne inimene ei panusta sellist raha lihtsalt emotsioonist.
Teiseks kuvandiks, mida püüame kultiveerida on see, et ratsasport harrastustasandil ei ole kallis. Kui viia last nädalas kord – kaks treeningule, siis pole see lõppkokkuvõtteks kallim kui treeningud mõne teise spordiala puhul.
Loomulikult sporti või profisporti alustades tuleb juurde muidugi varustus, hobune… Siis läheb lahti…
Kuid harrastustasandil on ratsasport kindlasti ka massidele kätte saadav ala. Täna on juba nii – et lapsed sõidavad bussiga trenni, treenivad ja sõidavad koju. Kõik on väga fun.
Nende kahe kuvandi vahe on suur ja ülesandeks peaks olemagi omavaheline sidumine.
Tähtis on tekitada massisport, mida riikki peaks toetama, vaja on leida sponsoreidki. Kuid tänane olukord on selline, et ratsaliit ei suuda üleval pidada ühtegi hobust, koondist, koondise treeninglaagritest rääkimata.
Meil puuduvad finantshoovad. Ja seetõttu lasub raskus hobuseomanikul. Ning tema käitub oma heaksarvamise või sportlase soovituste järgi. See ongi põhjuseks, miks ratsaliit ei saagi midagi öelda, kui sportlane soovib Eesti meistrivõistluste asemel minna sõbra sünnipäevale.
Meistrivõistlused on ainult sportlase moraalne kohustus, mida ei saa raha eest osta. Kui oled hingelt sportlane, siis oled. Kui loed raha, siis loed raha.

Koputate siis hobuseomanike ja ka sportlaste südametunnistusele?

Ei, kohe kindlasti ei taha kedagi süüdistada. Täna on üldse väga ärev olukord. Aastal 2008. arvasin, et aastal 2009. on lõpp. 2009. aastal ei paistnudki olukord nii halb, tallid olid olemas, koolid toimisid, korraldati võistluseid. Pankrottide lainet polnud. Täna näen küll, et viimanegi rasvavaru on hakkama pandud ja ühtlasi olen mures. Varsti pole enam võistluste korraldajaid. Ja siis sureb kogu keskkond välja. Pole enam hobuseomanikelgi mõtet pingutada…
Need küsimused on ratsaliidu koosolekutel pidevateks arutlusteemadeks ja head lahendust pole kahjuks seni leitud. Riskikohaks on meie üks – kaks suurtoetajat, nende ärakukkumisel võib järeldusi teha igaüks. Kahjuks pole meil toetajaid ka alade kaupa.

Vahest selline, pisut isiklik küsimus, kuidas sai pankrotihaldurist Ratsaliidu peasekretär?

Hobuste ja ratsaspordi juures olen keerelnud alates noorusest. Sven Shois, Urmas Raag, kõik on minu lapsepõlve sõbrad. Olengi arvamusel, see kõik on fenomenaalne, kuidas treenerid suutsid poisid omal ajal sedasi kokku liita. Vahepeal oli periood, kus igasugune kokkupuude hobustega puudus.
Siis maandusin tiiruga uuesti seltskonda. Seejärel tuli klubi, vahepeal olin talliomanikki. Siis tehti ettepanek, kandideeri. Vist aastal 2001. seega, ratsaliidu juhatuse kutsel saingi peasekretäriks.  Sedasi see kõik areneski. Ja muidugi ei soovi ma ratsaliidu peasekretäri kohalt pensionile minna. Stabiilsus, stabiilsuseks, kuid teinekord tunnen, vaja on värsket verd.

Soovite omalt poolt midagi lugejatele lisada?

Tahaksin tänada kõiki, kes isiklikust fanatismist ratsasporti edendanud on. Ilma nendeta poleks me täna sellelgi tasemel. Kõik inimesed, kes on ratsaliidu juures olnud, kõik on andnud oma panuse. Keegi ei saa öelda, ratsaliit see olen mina. Ratsaliit on olnud alati suurem, kui keegi meist üksinda. Oleme olnud alati alamakstud ja ülekoormatud. Kuid nende aastate vältel kaaluvad saadud positiivsed emotsioonid negatiivsed kindlasti üles.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...