ARTIKLID
Kostja ja Divident. Foto:
erakogu

Konstantin Prohhorovi püssirohusarves jagub püssirohtu veel kauemakski

Raavo Raadik, 14. september 2010

Tuntud ratsasportlase ja treeneri Konstantin Prohhorovi panust Eesti ratsasporti on raske alahinnata, tänagi võib 15. septembril 50. juubelit tähistavat Prohhorovi kohata võistlustel nii Eestis kui ka välismaal võrdselt nii treeneri kui ka tegevsportlase staatuses.

Peamiselt Veskimetsa Ratsakeskuses toimetavat Prohhorovi võib näha oodatud nõuandjana erinevates Eesti ratsakoolides, koos abikaasa Therjega annab omaaegne NSV Liidu koondislane arvestatava panuse Eesti ratsaspordi arengusse.

Perekonnanimi Prohhorov ei tundu olevat just Eesti päritolu, samuti ka eesnimi Konstantin… Ja tuleb tunnistada, väike aktsentki on kõnekeelel juures?

Väike aktsent on mu kõnes ju tõesti. Tegelikult olen sündinud siiski Tallinnas. Tõsi, mu vanemad on pärit Venemaalt. Ema sündis Moskva lähedal, kunagise Kalinini, praeguse nimega Tveri piirkonnas, isa on seevastu pärit Brjanskist.

Vasakul: Kostja ja Krona. Narva GP 2010. Foto: Külli Tedre

Isa teenis sõjaväeaega Eestis, ema oli aga sõja lõppedes sattunud koonduslaagrist siia lastekodusse. Siin mu vanemad kokku saidki ning mina olen alates sünnist elanud kogu aeg Eestis.

Nii et põline linnapoiss. Kuid kuidas siis tekkis ometi linnapoisi jaoks nii eriline huviala – ratsutamine?

Vanemad elasid Tallinnas tänasest Veskimetsa ratsakeskusest ligikaudu 300 meetri kaugusel. Vanematekodust omakorda kaks trollipeatust edasi linna suunas asus väike, tolleaegse spordiseltsi Dünamo ratsabaas. Lapsest saadik olingi harjunud hobuseid nägema, elasin ju sealsamas kõrval. Muidugi, mulle hobused ju ka meeldisid. Dünamos oli toona treeneriks Jüri Villemson. Ema rääkis temaga ja Jüri võttis mind trenni. Nii ma hakkasingi ratsutama.

Kui noorelt see juhtus?

Hm. See oli eelmisel sajandil… Tegelikult olen hobuste ja ratsutamisega tegelenud 40 aastat. Kes tunneb huvi, arvutagu.

Kuidas sai Konstantin Prohhorovist Tallinnas Dünamo ratsabaasis sportlane?

Tegelikult ei saa seda Dünamo baasi spordibaasiks siiski nimetada. Asusid seal vahest kokku ju ainult kümmekond hobust. Kuid mul oli olemas huvi.

Muide, juba sellel ajal olid õhus plaanid ehitada ratsakeskus hipodroomi juurde, käisin isegi seal abiks kive tõstmas ja platsi puhastamas.

Tegelikult käisin sellel ajal juba esimest korda võistlemaski. Põhimõtteliselt oligi nii, et kui pääsesin hipodroomile, kus oli hobuste kontingent suurem, hakkasin ka rohkem võistlema. Vahepeal käisin ringiga ka Tondi ratsabaasis ära, seda ajal, kui Villemson sinna juhatajaks läks ja ta kutsus mind sinna kaasa. Treenisin kolmevõistluse grupis Tõnu Rähna käe all. Hiljem minu jaoks kolmevõistlus kuidagi taandus, läksin tagasi hipodroomi juures asuvasse Dünamo ratsabaasi Maie Kelle juurde ja keskendusin rohkem takistussõidule.

Muutuste ajal olen töötanud Kernu kolhoosis praeguses Ruila tallis, seejärel Niitväljal, ei mäletagi täpselt enam, kas see oli siis, kui olin spordiseltsi Jõud liige või olid Jõud ja Kalev juba liidetud ühtseks spordiseltsiks Kalev. Seejärel vahetus võim, treenisin juba spordiklubis Rafter, võistlesin selle klubi egiidi all veel 1994. aastal hobusel Divident, kes oli Rafteri omanduses.

Dividendiga Veskimetsas. Foto: erakogu

Seejärel tekkis paus, ehitasime abikaasaga oma talli, tõsi tall polnud enam spordiga seotud, see oli rohkem rasketel aegadel äraelamise võimaluseks.

Täna on põhiliseks tuluallikaks treeneritöö? Sorin küll võõras rahakotis, kuid kas selle tööga leiva peale või ja vorsti ikka saab?

Eks lisaks treeneritööle võistlen ju ise ka natuke. Nii siit ja sealt raha tuleb, nii et ära elan .

Nimetasite võistluseid. Vahest meenub, arvestades teie suurt kogemustepagasit mõni võistlus, mis on mällu sööbinud kui kõige värvikam, kõige tähtsam?

Vaadake, siin on lugu sedasi. Kui noorele sportlasele tundus kõige tähtsam Nõukogude Liidu noortemeistri tiitel ja selleaegse meistersportlase normi täitmine, siis sellel ajal oli selline saavutus loomulikult kõige värvikam ning ülevam.

Samas peab spordis toimuma areng. Alati tuleb vaadata edasi ja siis tahad juba ise saavutada üha enam ja enam. Nii ka minul. Igal aastal toimus areng ning iga võistlus ja sellel saavutatud võit varjutas juba teiste võistluste värvid.

Domingoga Riia MK etapil 2005. aastal. Domingo ja Kostja hoidsid aastaid enda nimel ka Eesti kõrgushüppe rekordit, milleks oli 2.09 m. Foto: Külli Tedre

Kirjeldaksite oma saamist NSV Liidu noorte meistriks?

Mis siin ikka pikalt kirjeldada. Võistlus toimus Ukraina pealinnas Kiievis, aasta siis oli 1978. Seal võitsin parkuuri kõrgusel 150 sentimeetrit, madalamal parkuuril sain pronksmedali.

Kiievis 1979. aastal. Foto: erakogu

Hiljem pääsesin NSV Liidu koondisesse, mille liige olin omakorda mõned aastad. Eesti NSV koondisega käisime rahvusvahelistel võistlustelgi, näiteks Ungaris, kus täitsin rahvusvahelise meistersportlase normi.

Tolleaegne põhihobune Veršina 1979. aastal. Foto: erakogu

Vaadeldes tänapäevast ratsasporti Eestis kunagise NSV Liidu koondise liikmena, millised on erinevused? Kas kõik erineb nagu öö ja päev?

Kuidas seda nüüd öelda… Tänapäeval on sportlasel piltlikult öeldes kõik uksed maailma lahti. NSVLiidu ajal me seevastu ei näinud, mis mujal toimub. Nägime ja kuulsime ainult sealseid treenereid. Selle baasil tekkiski meil oma maailmavaade.
Nüüd, kui on sportlasele kõik uksed lahti, on olemas võimalused, mine käi, vaata ja õpi, on lood muidugi teised. Tänastel noortel ongi seega võimalusi kordades rohkem.

Teisest küljest vaadates… Liidu ajal olid hobused riigi omanduses. Finantspool oli seetõttu võrreldes tänasega kergem. Tänapäeval nõuab tasemel hobuse saamine suurt väljaminekut. Heade tulemuste saavutamisega kaasnevad ka suuremad väljaminekud.

Lühidalt, ratsasport Nõukogude Liidus ja tänapäeva Eestis asuvad väga erinevates dimensioonides. Neid on raske ja isegi võimatu võrrelda. Liidus oli konkurents pääsemaks paremate hulka, saamaks siis paremaid hobuseid, palju tihedam. Rohkem oli tahtmist. Aga tänapäeval? Need, kellel tasemel hobune puudub, need tahavad. Tasemel hobuse valdajad, näib, et ei taha. Kahju, kuid nii see kipub olema.

Divident ja Kostja MK etapil Veskimetsas. Juhime tähelepanu, et kastil olevail plakateil on sama võistluspaar. Foto: erakogu

Vahest pisut ka eraelust. Eestis on Kostja ja Therje Prohhorovid teada tuntud abikaasadest treenerid. Kuid kuidas tekkis see tunne, mis teid kokku viis? Oli see sarnane välgulöögile, nüüd olen armunud ja kõik?

Eks me tänu hobustele tuttavaks saime. Therje tuli Tondi ratsabaasist Dünamosse. Mina omakorda olin seal juba ees. Alguses õpid ju inimest tundma, tabad, et olemas on ühised mõtted, arusaamine ja lähenemine… Siis tekibki see sisemise ühtluse tunne.

Täna maitsete mõlemad treenerileiba. Kas vahel pole nii, et tekib tahtmine teise tööprotsessi sekkuda, öeldes, et teed valesti, teeks äkki teisiti?

Pigem vastupidi. Alati anname vastastikku nõu, katsume üksteist aidata. Lahkarvamustele leiame lahenduse. Alguses, põhjusel, et omasin suuremat treeninglaagrite ja võistluste kogemust, andsin Therjele nõu, jagasin soovitusi. Tänaseks on meil tekkinud ühesugune mõtlemine ja asjadest arusaamine. Nii et lahkhelisid meil pole.

Kas võib siis rääkida juba Prohhorovide koolkonnast Eestis?

Heh-hee, see on nüüd küll tugevasti ülepaisutatud. Kuid põhimõtted on meil Therjega ühised. Meil on ühised baasarusaamad ratsaspordist, samuti ühised sihid. Tegelikult ongi ju ratsaspordis algosa üks ja sama. Pärast, juba teatava taseme saavutamisel tulevad mängu erinevad lähenemisviisid. Iga inimene tunnetab ju maailma erinevalt... Vaadata tuleb teise nurga alt, mitmesuguste lähenemisviiside järgi.

Opellaga Ruilas. Foto: Peeter Utkin

Täna toimetate abikaasaga mõlemad Veskimetsa Ratsakeskuses, kus valdavalt treenivad siiski noored. Kuidas teile tundub, milline on seis tänapäeva noorte ratsaspordis?

Noortespordis oli kõrghetk paar aastat tagasi. Mitte ainult meil, vaid ka teistes Balti riikides. Täna, vähemalt nii tundub minule, on toimunud väike langus. Noorsportlasi jääb vähemaks. Vanad tipud on endiselt tipus, kuid noortesport on sellises seisus nagu ta praegu just nimelt on.

Kas langus on tingitud rahast, huvipuudusest või näete mingisuguseid teisi põhjuseid? Vahest võiks riigi toetus pisut suurem olla? On ju ironiseeritud, et Eestis tunnustatakse jalg-, võrk- ja korvpalli, sekka natuke kergejõustikku ja suusatamist? Ülejäänud vaadaku ise, kuidas saavad.

Kindlasti võiks riigilt saadav toetus suurem olla. Võtta näiteks või see sama Veskimetsa Ratsakeskus. Läbirääkimised keskuse tuleviku üle käivad. On olemas erinevaid nägemusi. Samas olen veendunud, et sellise ratsakeskuse olemasolu on Tallinnale ja tegelikult ratsaspordile üldse vajalik. On ju palju tänaseid Eesti tippe siit läbi käinud. Loodan täna väga, et ratsakeskuse saatus otsustatakse positiivselt.

Teisest küljest noored. Huvilisi küll ei ole vähemaks jäänud. Kuid sellest hetkest, kus on vaja tõsisemalt oma hobisse suhtuma hakata, kaovad nad ära. Ei tea, kas selle tingib huvipuudus, murdeiga või rahalised raskused.

Ratsasport on ju kokkuvõtteks selline ala, kus niinimetatud üheshingamises peavad olema esmalt noor, kellel peab olema huvi spordiala vastu, seejärel treener, ning lõpuks veel hobune. Kõik peavad tulemuste saavutamiseks oma jõud ühendama.

Vahepeal ka kohtuniku rollis. Veskimetsas 2010. Foto: Külli Tedre

Tähistate peatselt 50. aasta juubelit. Kas pidu tuleb võimas?

Ei hoopiski mitte. Kavatsen juubelit tähistada vaikselt, sõprade keskel.

Lõpetuseks... Ei anna rahu, vahel näeb Konstantin Prohhorovi võistlustel vuntsidega, vahel mitte. Milles peitub saladus või on tegemist lihtsalt tujuga? Äkki on abikaasa käsi mängus?

Ei ole siin saladust ühti. Olen varsti juba 50 täis. Ja keda teevad vuntsid nooremaks?

Nii et Kostjat vuntsidega me enam ei näe?

Ära iialgi ütle iial…

Kronaga, Narva 2010. Foto: Külli Tedre

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...