ARTIKLID
Foto: Külli Tedre

Mõtisklusi ratsaspordi minevikust ja tulevikust Riina Pilliga

Raavo Raadik, 05. oktoober 2010

Tänaseni tõusvas joones arenenud ratsasporti võib peatselt tabada tõsine tagasilöök, ratsaliidu spordidirektor Riina Pill rõhutab töö tähtsust noortega ja muretseb ratsaspordi tuleviku üle Eestis.

Endisest ratsasportlasest tänane spordiametnik ja treener Riina Pill võrdles sportimistingimusi oma sportlaskarjääri alguse ja tänase päeva vahel, omaaegne otsus ratsakoolide sulgemise kohta on tema arvates seadnud ohtu Eesti ratsaspordi arengu tulevikus.

Kuidas sattusite ratsaspordi juurde?

Oi, see on nii pikk aeg olnud… Ratsutamise vastu olen kogu aeg huvi tundnud.
Niisiis, ise olen Rakverest pärit ja ratsutamisega alustasingi kunagises Vilde kolhoosis, mis oli rikas ettevõte, kus olid olemas ratsahobused. Tegelikult oli see hästi tore aeg.

Samas oli takistusigi. Nõukogude ajal ei tahetud tüdrukuid eriti ratsaspordi juurde lubada. Teiseks takistuseks oli ratsutamise juures vanusepiirang. Ratsaspordiga sai nimelt tolleaegsete nõuete kohaselt alustada alles 12aastaselt. Mäletan, et petsime trenni astudes oma vanust, lühidalt tegime ennast aastakese vanemaks. Kuigi sain kaksteist alles kevadel, trenni läksin siiski sügisel.

Kas meenub lisaks ka mõni põnevam seik, mis on sellest ajast mällu sööbinud?

Põnevat on olnud palju ja midagi erilist ei oskagi välja tuua. Vahest see, millised hobused meil olid, see on juba iseenesest põnev.

Kõik oli hoopis teistmoodi kui praegu, ajal, mil lastele ostetakse hobuseid. Minu esimene hobune oli kolme aastane eesti raskeveo tõugu mära, kes oli esiteks väga suur. Aga tema me saduldasime ja temaga me sõitsime.

Järgmiste hobuste saamise lugu on aga põnevam. Vilde kolhoosis oli rebasekasvatus, kuhu viidi rebastele toiduks vanu, haigeid või probleemseid hobuseid. Mäletan, käisime tüdrukutega farmi ukse taga. Vaatasime hobuseid, eriti neid, kes olid ilusamad või jäid kuidagi südamesse…

Foto: Külli Tedre

Tegelesite siis hobuste päästmisega?

Jah, viisime nad oma talli ja hakkasime uuesti ratsutama. Tegelikult sai nii mõnigi selline hobune ära päästetud, kes oli mõnest suuremast ratsaklubist välja praagitud ja toodud rebastele kõlbmatu hobuse pähe. Toodi ju sinna närvihaigeid, aga neidki, kes ei hüpanud. Meie hiljem isegi võistlesime nendega.
Me mängisime ja meelitasime neid päris kaua, enne, kui neist asja sai. Ja see oli vaeva nõudev töö. Polnud ka ju valikut, ei antud kohe kätte suuri ratsahobuseid.

Minu kõige parem hobune ja tegelikult ka viimane hobune, kellega ise sõitsin, oli hall 162 sentimeetri kõrgune segavereline mära. Temagi oli algselt ette nähtud rebaste toidulauale. Alguses ei lasknud ta kedagi ligi, ei harja, ei kammiga, ühesõnaga täiesti metsik loom. Ta tegi kõiksugu asju, lõi ja hammustas, kui ta oli saduldatud, ei lubanud enesele selga, tõustes kahele jalale.

Täna sellest hobusest rääkides, on ta minule hästi südamelähedane. Hüppasin temaga 150 parkuuri, pärast seda, kui ratsutamise lõpetasin, tuli Andres Treve sellel hobusel Nõukogude Liidu noortemeistriks. Ta oli ikka hästi kift, hästi hea hingega hobune.

Kuidas teil õnnestus selline metsik loom taltsutada?

Usalduse võitmine oli ja on pikk protsess. Vaikselt, kuid iga päev istusid boksis ja üritasid hobust katsuda. Istusid kasvõi tunnikese päevas, aga istusid. Tegelikult jagasingi oma päeva kooli ja talli vahel. Naeran.. õhtuti aeti meie seltskonda tallist vitsaga välja.

Ning ega sa tallis kogu aeg ratsutada ei saanud. Seda saime tegelikult õige vähe. Põhiliselt istusime hobuste juures, silitasime ja patsutasime neid. Hästi palju pidime ise tegema kõiksugu muud tööd.

Õpilastega Veskimetsas võistlustel. Talverõõmud Takistussõidus 2010. Foto: Külli Tedre

Nii et kogu korraldus erines tänapäevasest, kus võetakse trenniks hobune boksist, trenni lõppedes viiakse tagasi ja ongi kõik?

Täiesti. Eriti see, mis puudutab maakohti, kuhu ei ostetud hobuseid ei linna ega riigi rahade eest. Seal olid vaid kolhoosihobused. Ja tallis tuli tööd teha. Tegelikult üritamegi vaikselt kasvatada samasugust suhtumist, et õpitaks väheke töödki tegema ja hindama hobuste juures muid asju ka kui ainult sadul selga ning tund aega kihutamist. Arvan lõppkokkuvõttes, et tänapäeva lapsed jäävad nii paljust ilma. Vaja on rohkem suhtumist.

Näiteks asus meie tall linnast 10 kilomeetri kaugusel ja bussiühendus oli päris harv. Suvel sõitsimegi kohale jalgratastel, talvel suuskadel. Vehkisid selle vahemaa ära, panid suusad seina äärde ära ja olidki hobustega. Pärast samal viisil linna tagasi. Nii et üldfüüsilise koormuse saime teel kätte.

Ja toona võistlustel käimised… Ega auhinnad polnud rahalised. Hobusele said külge lihtsa tutipaelast roseti, endale vaasi, raamatu või heal juhul serviisi. Aga ise olid väga rõõmus.

Kuidas teie vanemad suhtusid sellisesse elukorraldusse, kus tütar läks pärast kooli talli, kust ta õhtul vitsaga välja peksti?

Vanematel küll ei olnud selle vastu midagi, nad on ise spordiinimesed.

Ja kodus on neid vaase, raamatuid, serviise palju? Kuidas hindate oma sportlasekarjääri?

Tegevsportlase karjääri lõpetasin 21aastaselt, ehk siis tänapäeva mõistes väga noorelt. Selleks ajaks olin Nõukogude Liidu meistersportlane, võistelnud mitmed korrad Eesti koondvõistkonnas üleliidulistel võistlustel. Arvan, et karjäär oli päris hea, sest suutsin võistelda pealinnast pärit sportlastega võidu. Mind valiti korra Rakvere rajooni parimaks sportlasekski.

Kui te võrdlete ratsasporti tollel ajal ja praegu, kui suur on erinevus?

Trennide osas ma suurt erinevust ei näe. Püüad ju ikka lastele oma oskuseid igapäevaselt edasi anda. Selles osas muutuseid ei ole. Aga hobustega on teine lugu. Toona ei pidanud ju hobust oma raha eest keegi ostma.

Kätlin Sehver. Foto: Külli Tedre

Ratsabaasides või siis sovhoosides-kolhoosides olid hobused ikkagi riigi omanduses. Seega, seda muret, kust leida hobune, polnud. Sul oli võimalik pühenduda hoopis muudele asjadele.

Täna pead esmalt leidma sobiva hobuse, valik ja rahalised võimalused on aga sootuks väiksemad. Ja lastel ning noortel pole ka sponsoreid. Sponsoreeritakse ju ikkagi neid, kes on alustanud nõuka ajal ja on jäänud tänaseni. Uued ja noored, kes peale tulevad, nendel on kas vanemate toetus, võibolla mõnel üksikul on sponsorgi, selles mõttes, et annab hobuse sõita ja natukene toetab. Aga see annab täna juba valusalt tunda. See, mis varem oli, hakkab ära kaduma.

Olen kuulnud mitmelt poolt, et vanasti hüppasid noored kõrgemaid parkuure kui täna. Kas see on hea ja millest see teie arvates on tingitud?

Ega seal valikut ei ole. Kõik kõrvaltegurid ju mõjutavad seda, mis on su piirkõrguseks ja mida sa teha saad. Vene ajal kuulusid hobused riigile. Noored said alati vanade hobused, kes olid sõitnud suuri sõite. Seega said nad ratsutada juba kogemustega loomadel. Kui hobune oli varem sõitnud 150 parkuuri, siis noorel ületada samal hobusel 130 parkuur, polnud mingi probleem.

Täna on mõjutegurid hoopis teistsugused. Ega sa ei anna ju lapsele kogemustega hobust. Ja nii langebki hobuste ja noorte kvaliteet iga aastaga. Lõpuks ongi parkuuri kõrguseks meeter. Praegu võib 130 tasemel noori kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Varsti ei olegi neidki sõitjaid enam.

Kas siis siit, Tallinnast, ratsaliidust vaadates paistab, et noorte ratsasport teeb Eestis vähikäiku?

Kahjuks küll... Istumegi ju siin pead koos igapäevaselt, tabelid on seinal, üritame kaardistada ja teha midagi, mis lööks elu sisse, et ratsasport päriselt ära ei kaoks. Tegelikult ütleb sisetunne, ta vaikselt kaob.

Ja põhjused… Kümme aastat tagasi lõpetati ratsakoolide tegevus. Täna annab see juba tunda. Kui olid alles riigile kuuluvad ratsakoolid, neis olid ju hobused ka ikkagi riigi omanduses. Noortel oli võimalus õppida headel hobustel, nüüd aga on kõik omafinantseeringul. Nüüd tuleb kõvasti pead kokku panna, sest ma kardan, 10 aasta pärast on meil väga kehv seis.

Riina juhendamisel püsis Anna Talvi ponispordi tipus pikka aega ning saavutas mitmeid märkimisväärseid tulemusi. Pildil koostööpartner Aramisega. Foto: Ago Ruus

Kas küsimus on rahas?

Mitte ainult. Pigem on küsimus selles, et kuidas seda vähest raha, mis Eesti spordis üldse liigub, suuta jagada kõigi alade vahel ja õigesti. Eelkõige laste vahel, kes üldse praegu spordiga tegelevad.

Kas siis küsimus on eelistustes?

Eks suusatamise või korvpalli või ujumisega on lihtsam tegeleda. Nad on lihtsamini harrastatavad spordialad eeskätt tegelemiseks lastele. Ratsutamine nõuab natuke siiski muudki kui lihtsalt füüsilisi omadusi. On ju tähtis, kuidas sa loomaga hakkama saad, mis on sul kahe kõrva vahel.

Tegelikult kõik spordialad võitlevad omavahel, nii selle vähese arvu laste pärast kui ka raha pärast, mis jagada on. Peamine, et seda vähest raha kasutataks oskuslikult. Jube hea on öelda, raha pole, midagi teha ei saa. Aga tegelikult saab midagi teha ka vähese rahaga.

Teie spordiametnikuna, kuidas suhtute siit-sealt kostuvatesse arvamustesse, et ratsaliidu toetus klubidele võiks suurem olla? Ratsaliidust vaadates paistab see kindlasti teisiti. Kuidas neid arvamusi keskpõrandale kokku tuua?

Tegelikult ongi ju täpselt nii, et mis vaatevinklist küsimustele läheneda. Milline on see toetus, mida oodatakse? Kui oodatakse rahalaeva, siis see on ilmselgelt raske, raha ei ole ju kusagil. Muu toetuse osas püüad seevastu igati aidata. Tegelikult tuleb leida kompromiss, tuleb pead kokku panna.

Pole ju mingisugust kasu sellest, kui anname raha välja läbimõtlematult. See kulutatakse hetkega ära ja nädala pärast küsitakse uuesti.

Isiklikult mina olen ju küll spordiametnik, teiselt poolt olen näinud elu jooksul erinevaid etappe, olin ju ise samuti tegevsportlane. Keegi pole öelnud, tule ja tee, saad niipalju raha. Kõigeks tuleb vaeva näha. Nii ka täna. Pühendunult õpetan lapsi ja seda mitte sellel põhjusel, et keegi selle eest väga palju raha maksab. Paljusid õpetan lihtsalt ilma rahata. Kui mul on tunne, et tahan seda teha, olen nõus andma kõike edasi, siis ma ei tahagi teha seda raha eest.

Mõistan, kõigil on palju tööd, muresid ja vahel on raske mõelda laiemalt. Aga tegelikult ootakski klubide poolt lihtsat initsiatiivi, rohkem mõtteid, siis leiaks lihtsamini lahendusi kah.

Klubid peaksid siis ratsaliiduga veelgi tihedamas kontaktis olema?

Jah, on vaja tulla, rääkida ning arutada. Me oleme alati püüdnud oma võimaluste piires aidata. Kes või mis siis tegelikult ratsaliit on? Inimestel on arusaam, et ratsaliit on suur organisatsioon… Tallinnas istun ma üksi. Siim Nõmmoja asub Tartus. Kas need kaks inimest ongi ratsaliit?

Tegelikult on ratsaliit kõik need 40 klubi, mis siia kuuluvad. See on teie oma, teie ühing ja kõike tuleb teha koos.

Võibolla on vajadus mõne suurema koosoleku järgi. Neid on ju olnud ka. Ja, kui koosolekul hukka mõistetakse, siis seegi on arusaadav. Alati arvatakse, et keegi saab kusagil rohkem. Aga see ei ole nii üheselt võetav. Millegi saamiseks pead ikka vaeva nägema.

Rõõm koos tehtud tööst. Rahvuste Karikas 2006. Pildil Kristjan Lepp, Dina Ellermann, Riina Pill ja Siim Nõmmoja. Foto: Külli Tedre


Nimetasite 40 ratsaspordiklubi. Millises olukorras on teie arvates klubid praegu?

Ühel hetkel tuli nõue, et alaliidu liikmeks saab olla ainult mittetulunduslik klubi või ühing. Seepeale hakatigi klubisid moodustama. Aga osaliselt oli see sunduslik, stiilis, et nii peab tegema.

Olen arvamusel, et hea asi tekib siiski siis, kui initsiatiiv tuleb alt ülesse, on olemas hulk inimesi, kes mingitel põhjustel soovivad mingi alaga tegeleda või koos käia. Õige klubi moodustatakse siis, kui sellised inimesed ühendatakse ühe nime alla kokku.

Praegu on klubide moodustamine käinud natukene tagurpidi, enne on tehtud klubi, kui seal üldse sisu on. Aktiivseid klubisid pole palju.

Ehk nimetaksite mõnd aktiivsemat klubi

Hm, Luunja, Parkuur, nendes on palju liikmeid, nad korraldavad võistluseid. Parkuuril on pisut teistmoodi selles mõttes, et neil ei ole kindlat kohta. On ju tavaliselt klubid seotud mingi kohaga.

Ruila on tubli, Niitvälja. Praegu loetlesin neid, kes korraldavad rohkem võistluseid. On ka väiksemaid , näiteks Liivimaa klubi, eks tegelikult konkreetseid nimetada on raske, sest kõik ju omajagu üritavad.

Kas oskaksite anda klubidele soovitusi, mida võiks teha teisiti või paremini?

Soovitusi? Mida teha teisiti, seda ma öelda ei oska. Ega keegi ütlemise peale ei hakkagi midagi teisiti tegema. See on rohkem tunde asi. Tuleb teha hästi, tuleb teha asju, mis meeldivad, siis õnnestubki lõppkokkuvõtteks kõik. Ja selleks õpetussõnu anda on võimatu.

Kui teil oleks vaba voli midagi nii ratsaliidu kui klubide töökorralduses muuta, kas teeksite midagi teisiti?

Mida teeksin kardinaalselt teisiti, ma öelda ei oska. Aktiivsemates klubides on inimesed koos, korraldatakse võistluseid, käiakse ratsutamas, suuremal-vähemal määral toimub ka muu tegevus…

Samas ratsaliit on rohkem tegevuse koordineerija. Püüame siin pakkuda võimalusi koostööks klubide vahel.

Tegelikult võiks parandada tagasisidet. Ei pea alati ühendust võtma siis, kui midagi halvasti on. Pigem vastupidi. Kui midagi on hästi läinud või on hea idee, siis kindlasti tuleb see välja öelda või anda märku, selline mõte on olemas. Pakun, 80 protsenti neist ideedest ei pruugi realiseeruda. Aga kui neist juttu üldse mitte teha, siis ei realiseeru ka need 20 protsenti. Ja see tagasiside on igas mõttes tähtis, ole sa spordiametnik, treener või tegevsportlane.

Lõpetuseks, kas Riina Pilli võib kunagi veel näha võistlustel võistleja rollis?

Olen tüübilt selline, et mulle meeldib teha midagi siis, kui saan seda teha hästi. Harrastuse pärast ma sporti ei tee ja kui ma spordi mõttes seda täna teha ei saa, siis seda ma ka ei tee. Pigem üritan kõik, mis tean, anda edasi õpilastele ja proovin nende kaudu ennast välja elada.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...