ARTIKLID
Urmas Raag. Foto: Külli Tedre

Urmas Raag - tagasivaade elule ja pilguheit tulevikku

Raavo Raadik, 23. november 2010

Urmas Raag: sportlane, Luunja ja noorsportlaste arendaja

Vaieldamatult Eesti tippratsutajate hulka kuuluv Urmas Raag on ratsaspordi juures viibinud 35 aastat, täna lööb mees kaasa nii noorte tippude koolitamisel kui ka Luunja ratsakeskuse arendamisel. Välismaale minekut nooruslik ratsakorüfee enda sõnul ei plaani.

Kui sõitsin tänavu suvel Eesti meistrivõistluste hommikul bussiga Ruila poole, mängis selles Raadio Elmar. Muigasin, sest kuulsin õnnitlust: Urmas Raagile soovivad head sõbrad peredega sünnipäeva puhul õnne. Hiljem, juba Ruilas, kuulsin, kuidas Gunnar Klettenberg heatahtlikult lõõpis, nüüd ta sai vanaks, panime talle jah õnnitluse vanade inimeste raadiosse, Elmari raadiosse. Tegin Urmase endaga ka pisut juttu.

Kui vana või noorena te end tegelikult siis tunnete?

Tegelikult tunnen ennast siiski päris noorena. Ja sellel jutul, naljal, kui soovite, on teine külg ka. Gunnar tegelikult sattus oma sünnipäeva ajal ise samasse raadiosse ja seda ilma teiste abita.

Nimelt oli Gunnaril sünnipäev natukene varem ning Raadio Elmarist helistati talle sünnipäevahommikul ning õnnitleti. Muide, kuulsin seda ise. Ja see ei olnud sõprade tehtud… Minu sünnipäeva puhul helistas Gunnar aga omakorda raadiosse. Sedasi see õnnitlus sündis. Siiski, tänan kõiki õnnitlejaid.

Paremal: Axel ja Urmas Niitväljal, SMV 2009. Foto: Külli Tedre

Nüüd natukene tõsisemalt. Kaua olete ratsaspordi juures olnud?

Alustasin 10aastaselt, seega, kes viitsib arvutada, ratsaspordiga olen tegelenud 35 aastat. Treenimist alustasin Väimelas, esimeseks treeneriks oli Arvi Aavikso. Ise olen pärit Võrust.

Kui võrrelda aega, millal teie treeninguid alustasite ja tänapäeva. Kas noortel on praegu kergem või raskem alustada treeninguid?

Ei saa öelda, et tollel ajal oleks kergem olnud. Siis ei tohtinud alla 12aastased üldse ratsutada, vaja oli vanemate luba jne. Mäletan, võltsisime ennast paar aastat vanemaks, et ratsutama saada. Tänapäeval seevastu on lihtne. Kui sul on raha, siis lähed trenni, vanust eriti ei vaadata ja lõppude lõpuks on täna ikagi ponid ka.

Siis, kui mina alustasin, olid Väimelas vaid kolm õppehobust. Üks tuli lihtsalt kallale, hammustas, teine läks koos ratsutajaga keset platsi ja viskas ennast pikali, kolmas, kui galoppi läks, ei saanud enam pidama. Selliste hobustega pidi õppima. Need, kes ellu jäid, läksid edasi. Väga paljud aga loobusid.

Nagu ma aru saan, jäid ellu vaid vähesed. Kas endal ei tekkinud mõtet, et katkestaks?

Siis ei tekkinud. Pigem tekkis trots, mismoodi ei saa siis nüüd nendest hobustest jagu? Peab ju kuidagi niikaugele saama, et hobune sind koos sadulaga pikali ei viska. Sai neid siis seal vähe ohjatud. Treener, paistab, vaatas ka, see on tõsine vend, saab hobustest jagu. Ega ma väga pikalt õppehobustega sõitnudki. Poole aasta pärast sain juba vähe parema hobuse. Siis, kui asi hakkas ülesmäge minema, läks ka vähe lihtsamaks.

Urmas Raag ja Siim Nõmmoja. Umbes aastal 1980... Foto: erakogu

Kui nüüd praegu oleks võimalik ajas tagasi minna, kas teeks siis midagi teisiti? Pean silmas, et oleks ratsaspordi katki jätnud...

Siis, nooruses ei olnud küll sellist mõtet. Pigem oli selline tunne kolm-neli aastat tagasi. Polnud häid hobuseid ja tundus puuduvat ka motivatsioon edasi teha. Aga noh, see läheb pikapeale üle. Kui soovid alaga tegeleda, siis mõistad, et kord läheb elu alla, kord üles. Minul käis see allamägi ära, nüüd läheb ta jälle üles.

Millest selline vähikäik sõltub?

Kui sul on noored, perspektiivsed hobused, siis on mõtet edasi teha. Keegi ei viitsi ju selleks treenida, et minna võistlustele kaotama. Eriti veel, kui teiste hobused on sinu omadest peajagu üle. Kui ikka on potentsiaali omav hobune, siis tuleb trenni teha.

Millist hobust peate tänapäeval oma hobustepargist parimaks?

Eks ta praegu Poncord ole. Kuigi temaga on väga keeruline sõita, kuid isiklikult pean teda kõige paremaks hobuseks täna.

Miks ta keeruline on?

Noh, ta näeb juba välja selline… Kui ta võidab, naerdakse, tubli vankrihobune, torika keha… Mis seal salata, ta välimus meenutabki torikat. Samas on ta hollandivereline ja kõik peaks olema nagu korras.

Aga hinge, tahtmist ja hasarti on temas seevastu kordades rohkem. Mitte, et ma Tori hobust alavääristaks.

Vasakul: Urmas ja Poncorde tänavu suvel. Foto: Ago Ruus



Veelkord tagasi noorusaega. Kas meenub, milline oli teie esimene ja meeldejäävaim võistlus?

Meenub küll. See oli Kuremaa, ei, siiski Olustvere, kus 1980-ndatel olid väga suured võistlused. Mäletan, võitsin ühe väiksema sõidu ära ja sain auhinnakilbi.

Kilp on alles?

Ei, see oli rändauhind, mis läks hiljem tagasi.

Kuidas toimus teie tõus Eesti takistussõitjate tippude hulka, kuhu te täna vaieldamatult kuulute? On teil mõni lemmiktreener?

Tegelikult ei olnudki ma ju algselt takistussõitjagi, alustasin kolmevõistlejana. Jõudsin sealgi üsna kõrgel tipus ära käia, olin muide liidu koondise kandidaatki. Susistati isegi vaikselt, vahest pääsen olümpiamängudele.

Siiski jäi see hobuse taha. Täna arvan, et põhjus seisnes muus. Tegelikult oli Eestist üldse väga raske edasi pääseda. Eriti veel olümpiale. Seetõttu usun, et hobune oleks kindlasti suutnud seal hea tulemuse saavutada. Lihtsalt olid tol ajal sellised olud, ei arvestatud mitte ainult saavutusi. Oleks olnud tänapäeva mõistes sponsoreid, vahest oleks kõik ka väga okei olnud. Nii ta jäi.

Siis hakkasingi vaikselt takistussõidule pühenduma. Asusin trenni ise tegema, lugesin vanu päevikuid, sain sealtki palju abi… Tänagi pole mul individuaalset treenerit. Ja tegelikult polegi Eesti tippratsutajatel individuaalset treenerit üldse. On ju kõik mehed saavutanud teatava taseme ning sellele tasemele pädevat treenerit Eestist ei leia. Mehed on kogenud, targemat, kui meie siin kõik kamba peale kokku on raske leida. Tuua aga välismaalt kedagi sisse, see läheks väga kulukaks.

Võin siiski natuke kergitada saladusloori, hollandlane Geerink, kes on juba ammu leidnud Eesti, temaga arutletakse praegu teemal, kas ta võtaks enese hoole alla Eesti koondise. Kuid see on juba tulevikumuusika, aga loodan siiski, et ta leiab aega koondise ohjamiseks.

Paremal: Wodan M ja Urmas, TIHS 2009. Foto: Külli Tedre

Asjatate praegu Luunjas. Kirjeldage palun, mis seal täna toimub?

Mis seal toimub? Sinna on kogunenud, ütlen ilma võltshäbita, tänu meile, need inimesed, kes soovivad sporti teha. Nimelt noored, kes on kasvanud õppegrupist välja ja soovivad tasemel sportida. Neile üritame tagada Luunjas head treeningtingimused.

Üritame pakkuda noortele võimalust areneda kõrgemale. Täna polegi meil õppegruppe, on olemas puhtalt sportgrupid. Usun, et see on ka meie noortele võimalikuks hüppelauaks, nimelt neile, kes soovivad spordiga edasi minna.

Tunneks huvi, kuidas õnnestus päästa traditsioonidega Luunja tall ratsaspordile? On ju teada, mitmete sovhooside tallid Eestis läksid muutuste ajal erakätesse, mis tingis omakorda nende kadumise.

Sovhoos läks meilgi pankrotti. Siiski õnnestus koos ärksate inimestega päästa sovhoos tervikvara müügist. Juhtuski nii, head sõnad pankrotihaldurile – et põlluharijad said põllud, loomakasvatajad laudad, tallidki õnnestus päästa, ehk siis osta välja hobuseinimeste poolt. Edasi hakkasime samm-sammult minema. Tänaseks on meil üsnagi hea kompleks, mida järjest proovime arendada.

Luunja tähistas läinud suvel juubelit üsnagi suurejoonelise võistluse, kontserdi ja laadaga. Purustati seal ka ju Eesti kõrgushüppe rekord. Oli sellist üritust ka raske korraldada, pidades silmas eelkõige MASU aega?

Rahaliselt polnud muidugi kerge. Siiski õnnestus leida sponsoreid, valdki pani hästi jõuliselt õla alla. Tegelikult on kogu eelarvest raske rääkida, jagunes see ju erinevate ürituste vahel. Muidugi on hea, et võistlustraditsioon Luunjas pole katkenud. Seetõttu loodan, et külalisedki ei pettunud meie ettevõtmises.

Kui väga tahta, siis kindlasti saab ka täna häid üritusi korraldada. Osavõtjatega oli varem kokku lepitud, et olemas oli kindel meeskond, kes kohale tuleb. Ettevalmistused algasid varakult, juba kevadel, nii ta meil siis välja kukkus. Asjad olid selged ja tagasilööke ei olnud.

Luunjas purustas Eesti kõrgushüpperekordi Andrus Kallaste Opaalil. Kas natuke kahju polnud, et koduõuel võitis Pärnumaalane? Lisaks muidugi veel Läti rekord.

Tegelikult ei olnud. Heh, olekski ju läinud igavaks, kui kogu aeg üks mees võidab, endalgi tekib vähe imelik tunne, justnagu teisi polekski. Ja ongi tore, et konkurendid häid tulemusi saavutavad, muidu poleks vahest publikulgi enam huvi väisata meie võistluseid.

Nali naljaks, aga hobune oli mul väga kehvas seisus, siiski sain kuni lõppkõrguseni kaasa mängida. Vähemalt tuli rekord ära ja publikule oli see vahetuks elamuseks. Oli viimase peal show, milleks see võistlus mõeldud ongi. Muidugi oli uskumatu, et asi nii kõrgeks läheb.

Axeliga Helsinki Horse Show'l kõrgushüppevõistlusel 2009. Foto: Juhan Raudsepp

Räägiks veidi ka noortespordist. Praegu kurdetakse palju, et järelkasv on pea olematu. Millest see teie arvates tingitud on?

Olen arvamusel, et noorte ja andekate sportlaste arengut pärsib paljuski tasemel hobuste puudumine. Noored ei saa tipptasemel võistelda, kui neil puuduvad hobused, mis oleksid võimelised hüppama edukalt kõrgeid parkuure. Ratsanik võib küll olla andekas, kuid korraliku võistlushobuseta ei saavuta ta midagi.

Siin pidurdab loomulikult kõike raha. Kuidas leida sponsor, kes võimaldaks sportlasele hea hobuse? See on raske. Kuid selleta ei pääse sportlane edasi.

Lõpetuseks, paljud teie kolleegid treenivad täna välismaal. Kas Urmas Raag ei ole mõelnud välismaal treenimise peale?

Olen välismaal käinud, kuid sinna alaliselt treenima jääda ma ei soovi. Kõik see, mis seal on, tundub mulle vabatahtlikuna Liidu treeninglaagrisse minekuna. Muidugi, võimalused on seal head, kuid kõik see ei kompenseeri minu arvates seda suhtlusringkonda ja võimalusi, mis on Eestis.

Lagunaga Nations' Cup'il 2008. aastal. Foto: Külli Tedre

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...