ARTIKLID
Kullide Steel, fragment; foto
Wikipedia

Hobused sõdades: esimesed hobukaarikud Sumeris ja Vana-Egiptuses

Raavo Raadik, 19. märts 2015

Hobumaailm alustab tänasest rohkem kui 20 osalist artiklite seeriat hobuste ajaloolistest kasutusvaldkondadest inimkonna poolt. Sarja koostab meie kaastöötaja Raavo Raadik.

 

Teadjad on märkinud, inimkonna küllaltki pika ajaloo vältel koguneb napilt mõnikümmend sõjata aastat, hobune kuulus siinjuures erinevate armeede koosseisu veel eelmise sajandi keskpaigani täites kõige mitmesugusemaid ülesandeid.

 


Siinjuures tuleb märkida, kui eestlastel oli hobune pärast kaotust Saksa rüütlitele Muistses Vabadusvõitluses peamiselt abiliseks põllutöödel, siis teistes kultuurides räägitakse legende hobustest, kes võitsid lahinguid või päästsid kuningate elusid. Kuna eestlaste viimased neli kuningat, kes juhtisid Jüriöö ülestõusu löödi Paides 1343. aastal orduvendade poolt maha ja alguse sai pikk orjapõlv, siis polnud meie rahval kuni Vabadussõjani ratsaväge. Sedavõrd olulisemat ülesannet täitis ratsavägi teiste rahvaste ajaloos.
Oli lahinguid, kus vaenlane alistati tänu ratsaväe jõule ja oskuslikule juhtimisele, oli lahinguid, kus just ratsavägi põhjustas väejuhi käpardlikkuse või ülbuse tõttu omadele kaotuse.



Kuningas sõitis sõtta vankris


Väidetavalt esimesed kirjalikud teated hobuslastest sõjas pärinevad piirkonnast, kus tänagi ISIS-e terroristid pantvange elusalt põletavad ja neil samadel pantvangidel päid nüsivad. Tegevuskohaks Sumer toonases Lõuna – Mesopotaamias, ala mida täna nimetame Iraagiks. Poliitkorrektsuse huvides olgu öeldud, sealtkandi rahvas pole teistest rahvastest verejanulisem. Lihtsalt leiutasid sumerid ligikaudu neli tuhat aastat tagasi viisi, kuidas muuta kõne kirjaks ning ühtlasi õppisid seda kirja ka kivitükile toksima. Tänu sellele põhjapanevale uuendusele võime me täna lugeda niinimetatud „Kullide steelilt“, mida rahvale eksponeeritakse Prantsusmaal Louvre muuseumis, kuidas umbes 2450. aastat enne Kristust kaks Sumeri linnriiki Lagaš ja Umma isekeskis tülli pöörasid. Tüli põhjuseks nagu toona kombeks oli põluharimiseks sobilik maa, mida mõlemad linnad omaks pidasid. Steelilt selgub, ligikaudu neli tuhat aastat tagasi elanud diplomaadid olid parajad käpardid. Nii jõudiski Lagaši kuningas Eannatum järeldusele, poistele Ummast tuleb korralik keretäis anda ja neilt maa ära võtta. Mõeldud – tehtud.


Siin jõuame nüüd kohani, mis peaks vähemalt tänased rakendisportlased juubeldama panema. Nimelt sõitis kuningas Eannatum sõtta neljarattalisel kaarikul. Tõsi, väike pettumusmoment on siin ka. Kaarikut ei vedanud teps mitte hobused. Esimesteks uhketeks sõjaratsudeks olid eeslid.

 

   Kuigi Steeli järgi peaks vankril olema neli ratsast, on neid rekontruktsioonil kaks; foto blogspot.com

 


Ei tea, kas kuningas Eannatumile tõid peatselt alanud lahingus õnne uuenduslikult kasutatud eeslid, kaitsejumal Ningirsu, Lagaši sõjameeste oskus ja vastavalt Umma omade oskamatus, igatahes tegi Eannatum vastasele tuule alla. Seega olid ka hobuslased ajaloo esimeses kirjalikult dokumenteeritud lahingus võitjate poolel.

Sõjakaarikud/vankrid Egiptusest


Järgneva tuhatkonna aasta jooksul Sumeri linnriikide tähtsus kahanes, tehes ruumi uuele ja agressiivsele tegijale. Tegevuskohaks on Niiluse ümbrus, tegijaks aga Vana-Egiptus. Ja jälle on pidupäev rakendisportlastel. Nimelt täiendasid nutikad egiptlased ratast kodaratega. Nii muutus see inimkonna algselt kohmakas leiutis kandejõudu kaotamata kergemaks, võimaldades samas siis, kui kaarikut veavad hobused arendada kaarikul suuremat kiirust. Suurem kiirus, eriti, kui arvestada, hobust oli lahinguoludes tarvis juhtida ülima tähelepanuga, tekitas olukorra, kus juhile lisaks paigutati kaarikusse kaassõitja, kelle ülesandeks oli vaenlasele otsese kahju tekitamine. Nii kujuneski välja kontseptsioon, kus juht suunas kahe rattalist kaarikut kisava ja odasid loopiva vaenlase poole, toonane niinimetatud kallutaja külvas aga vaenlast üle odade või vibunooltega. Olgu öeldud välja töötatud kontseptsioon osutus sedavõrd edukaks, et seda võiks kokkuvõtvalt kirjeldada nii nagu kirjeldatakse tänapäeva sõjamasinaid – tanke: Erinevate modifiktatsioonidega olid sõjavankrid/kaarikud kasutusel sajandeid erinevate rahvaste ja riikide sõjavägedes. Pärsiast kuni Briti saarteni. Loomulikult muutusid kaarikud/vankrid aegade jooksul surmakülvavamaks. Rataste külge kinnitati vikateid, suurendati juhi ja sõjamehe kaitstust, kuid toonase sõjamasina põhiolemus jäi samaks, mis Egiptuses.  Üks või kaks hobust, kahe rattaline kaarik, millel üldjuhul juht ja sõjamees.

 

 

   

      Vaarao Thutmosis III; foto Wikipedia


Muide, isegi selline suurmees nagu Leonardo da Vinci üritas sõjavankrit, mida oli täiendatud keeruliste ülekandsüsteemide abil pöörlema pandud vikatitega XVI sajandi Euroopas taas kasutusele võtta. Toonaste sõdurite õnneks jäi sarnaselt suurmehe teiste leiutistega seegi da Vinci leiutis pelgalt paberile.

Vaarao ründas Meggido all sõjavankris


Tagasi Egiptusesse. Kokkuvõtlik raamat „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu“ toob Vana-Egiptuse ühe olulisema madinana välja lahingu Meggido (asub tänapäeva Iisraelis) linna lähedal aastal 1457 eKr. Lahingus põrkasid kokku Paletiina ja Süüria oma diktaadi alla soovivad Egiptuse väed vaarao Thutmosis III juhtimisel ning Kaanani linnade liit, mille vägede pealikuks oli Kadeši kuningas.
Karnaki Amoni templi seinal olev suurejooneline võitu kirjeldav bareljeef asetab Egiptuse ühe edukama väejuhi, vaarao Thutmosis III „elektronist kaarikus kõikide sõjarelvadega“ vaenlast purustava egiptlaste väe keskele. Igatahes annavad erinavad allikad selles lahingus mõlemal poolel asunud sõjavankrite/kaarikute arvuks tuhat, mis annab ühtlasi ka ettekujutuse selliste sõjamasinate tähtsusest ja levikust tolle ajastu sõdades ning armeedes. 

 

   Pildil Ramses II. Egiptuses ei näidatud üldjuhul jumalikku vaaraod kõrvuti teiste surelikega. Siiski on taamal näha klassikalist            kontseptsiooni sõjavankril, juht ja sõjamees; foto Wikipedia


Muide, elektron ei tähendanud sellel ajal mitte juhtmes liikuvat elektriosakest vaid meilgi tuntud merevaiku. Näha, kuidas sõjakaarik lahingus käitub võib huviline Hollywoodi filmis „Gladiaator“, stseenis, milles Russell Crow kehastatav linateose peategelane astub esmakordselt gladiaatorina Roomas areenile Colosseumis. Ajastu hingust võib huviline aga tunnetada Mika Waltari suurteoses „Sinuhe“, kus toodud kirjeldused võivad suurt huvi pakkuda tänastele rakendisportlastele.


 
Järgnevalt vaatleme juba konkreetsemalt ratsaväge asüürlaste, babülonlaste ja pärslaste sõjavägedes.
Allikad: Internet, „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu“ 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...