ARTIKLID
Eesti ratsavägi aastal 1919;
fotohttp://nelsonlambert.blogs
pot.com/2012/06/estonian-caval
ry.html

Hobused sõjas VI: põige Vabadussõtta ning Britannia sõjavankrite kangelasteod

Raavo Raadik, 23. juuni 2015

Tänase artikli avaldamise päeval peab Eesti Vabariik Võidupüha, tähistamaks võitu Landeswehri sõjas, mistõttu teeme põgusa ajalise hüppe meie Vabadussõtta. Artikli alumises pooles jätkame sealt, kus eelmises peatükis pooleli jäime.
 
Sarnaselt idarinde lahingutele kandsid Landeswehri sõjas pearaskust Eesti Vabariigi (liiva) soomusrongid, millel oli olemas ka oma ratsakomando. Ratsarügemendi mälestuse säilitamisel on tänapäeval tehtud palju. Tuletame siis ka täna meelde neid Eesti ratsamehi, kes küll Ratsarügementi ei kuulunud, kuid kelle osa rasketes Vabadussõja lahingutes soomusrongi silmadena oli ülimalt suur.
Abiks on meil siin Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti koostatud raamat Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused.
Eestis on selle suurepärase mälestuskogumiku väljaandnud Menu Kirjastus 2009. aastal.  

Soomusrongi nr 2 ratsakomando loomist meenutab Järvamaal Ambla kihelkonnas sündinud Villem Rakfeldt, kes astus Vabadussõja algul Tallinnas loodud ratsaväeüksusesse. Sealt läks soomusrongide loomisel üle laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ratsakomandosse. Sai Vabadussõjas haavata ja pärast paranemist jätkas teenistust soomusrongide diviisis kuni sõja lõpuni. Pärast sõda tegutses Paides raadiofirma Are esindajana. Aastal 1944 põgenes Saksamaale, sealt 1949. Aastal edasi Austraaliasse Sydneysse, kus tal oli relvade ja jahitarvete äri. Suri Austraalias 8. mail 1989, paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist.
 

   Soomusrong nr. 2; foto www.estonica.org

 

Vabadussõja algul kogunesid ratsamehed-vabatahtlikud Tallinnas nüüdses Kreutzwaldi tänavas asetsenud vanasse postkontorisse. Käisime sageli kapten Johan Pitkal sadamas abiks, kui ta oma esimest soomusrongi formeeris ja varustas. Pärast seda, kui soomusrong nr 1 oli juba Narva alla suundunud, hakati formeerima kohe teist, ja kui see oli valmis, läksin ka mina selle koosseisus rindele. Seal pöördus soomusrongide komandant kapten Karl Parts minu poole ja andis mulle korralduse ratsa-luurekomando moodustamiseks. Jõhvi kaitseliitlastest saime viis meest ja nii oligi meie soomusrongil olemas oma ratsakomando. Selle koosseis oli aga väike ning igapäevasedluurekäigud mõjusid meile ülepingutavalt.


Jõudnud taganedes juba Kadrina Ulja mägede vahele, kohtas kapten Parts mind jälle ja küsis, kuidas on lood ratsakomandoga. Ütlesin, et viis meest meil on. Kapten Parts vihastas selle peale ja andis mulle käsu kahe nädala jooksul muretseda vähemalt kolmkümmend meest hobustega.


Sõitsin kohe oma kodukohta Amblasse, kus minu teadmist mööda pidi Ambla Kaitseliidu ülem leitnant Schmieder moodustama ratsasalka. Temaga kokkusaades andsin talle üle kapten Partsi kirjaliku käsu. Leitnant Schmieder ütles, et pöördugu ma ratsameeste saamiseks Raka mõisa omaniku poja Erich Niemanni poole, kes olevat just Sälikmäel tegevuses oma ratsasalga formeerimisega.  Soovitas aga mul vaikida sellest, et mehi on vaja soomusrongile: Niemannil olevat kavatsus oma ratsameestega ühineda sakslastest koosneva Balti pataljoniga.


Meie soomusrong oli juba Tapale taganenud ja leitnant Schmieder tuli koos Ambla kaitseliitlastega Jänedale. Käisime sealt jõulupühade ajal Ambla lahingus, kust tagasi tulles siirdusime oma rongile Lehtses, et kapten Partsiga ratsakomando loomise asjus nõu pidada. Esitasimegi Schmiederiga ettepaneku, et kapten Parts annaks Niemannile käsu ilmuda oma ratsasalgaga tema käsutusse. Vahepeal oli aga Niemann juba Balti pataljoniga ülemaga sõlminud kokkuleppe selle väeossa siirdumiseks. Kapten Parts, rongiga juba Aegviitu jõudnud, läks otsekohe kindral Aleksander Tõnissoni staabivagunisse. Kindral Tõnisson kui rindejuhataja andis siis Balti pataljoni ülemale korralduse, et Erich Niemann oma ratsasalgaga määrataks soomusrongi nr 2 ülema käsutusse, mis ka sündis. Ratsakomando ülemaks määrati kapten Raudsik ja siitpeale oli meie soomusrongil juba märksa tõsiseltvõetavam „ratsavägi“ – 20 meest.


Selle „ratsaväe“ kohta on Rootsi kapten Einar Lundborg, kes oli meid kord Sänna lähedal kohanud oma mälestustes („Soomusautoga Eesti Vabadussõjas“, EKK kirjastus 1968. A, lk 97) kirjutanud:
„Vaatlesin lähemalt hobuseid ja nende varustust. Muidugi polnud ratsud mingid „araablased“ ja sadulad, päitsed, ratsmed ja vööd polnud vist mõnda aega puhastust näinud ja metallosadel punetas roost. Kuid see oli siiski ratsavägi – ühe noore, vaese, sõdiva riigi ratsavägi.“

Leheküljed 37 - 39

 

Britannia sõjavankrite kangelasteod


Briti saared on aegade vältel olnud erinevate vallutajate ihaldusobjektiks, esimesed tülinorijad roomlased põrkusid oma sõjaretkedel ebameeldiva üllatusena sõjavankritele, mis napilt oleksid säilitanud Britanniat asustanud keltide iseseisvuse.


Viimased poolsada aastat enne Kristust möödusid Euroopas Rooma riigi vallutussõdade tähe all. Caius Julius Caesar, kes oli eelmises osas kirjeldatud Crassuse kaastriumvir ja sõber oli selleks ajaks allutanud Gallia. Ning nii nagu esmalt Napoleon ja pärast Hitler sajandeid hiljem, nii oli sunnitud ka Caesar peatuma tänapäevase Prantsuse – Belgia põhjarannikul ja vaatama kauguses terendavate Briti saarte suunas. Kui vaid seda La Manche väina ees ei oleks.

 

   Caius Julius Caesar; foto Wikipedia

 


Tegude inimesena koondas Caesar tänapäeva Boulogne juurde kahe leegioni jagu relvakandjaid. Aastal 55. eKr asus see sõjakas seltskond kokku 98 laevale ning alustas teed Briti saarte poole. Sõjaajaloolane Mati Õun nimetab, et kogunisti 18 alust oli täidetud hobuste ja ratsameestega.


Caesar sai ninanipsu


Kuigi Caesarit peetakse Makedoonia Aleksandri kõrval üheks antiikmaailma suurimaks väejuhiks, päädis tema esimene sõjakäik Britanniasse paraja ninanipsuga. Roomlaste tegevusel hoolsalt silma peal hoidnud keldid võtsid lähenevat invasioonilaevastikku vastu üpriski kenakese sõjaväega. Kusjuures keltide vastuvõtukomitee koosnes arvukast jala- ja ratsaväest, kuid ka toona Briti saartel üsna levinud sõjavankritest.  Roomlastel õnnestus siiski vastuvõtkomitee kiuste saarel lõpuks maabuda, edasist roomlaste jaoks nii tavakohast edukat vallutusretke  seekord ei järgnenud.


Paistab, Caesar oli merejumal Neptunuse tõsiselt välja vihastanud. Nii jõudis rooma ratsavägi kohale alles mõned päevad hiljem, lisaks algas torm, rannale püstitatud laagrit hakkas uputama ja keltide sõjavankrimehed ravisid luurele läinud VII leegioni leegionäride peavalu nende valutavate peade kehast eemaldamise teel. Muide, vaenlaste pead olid toonaste keltide seas hinnatud trofeedeks. Valusalt andis tunda ratsaväe toetuse puudumine. Caesarile selleks korraks aitas. Ta lasi oma leegionäridel pillid kotti panna ja laevadele asuda.


Järgmisel, 54. aastal eKr oli Caesar uuesti Britannias, sedakorda ligi 25 000 jalaväelase ja 2000 gallia ratsanikuga. Keltidel sel korral nii hästi ei läinud. Gallia ratsamehed tegid keltide sõjavankrimeestele tuupi ning peatselt jõudsid roomlased Thamesi jõe kaldal asunud palklinna alla. Peatselt vahetas linn omanikku. Keltide katse rünnata samal ajal sõjavankrite toel roomlaste laagrit oli edutu. Lõpuks jõudsid keldid järeldusele, et vastastikku mahanottimine ei tule neile kasuks. Algasid läbirääkimised, roomlastele anti pantvange ja lubati maksta andamit. Caesar lahkus võidukalt. Keltidele jäi faktiliselt alles nende iseolemise õigus.    
Roomlased ehitasid esimesed asundused Briti saartele alles sadakond aastat hiljem. Kerkima hakkasid sellised linnad nagu näiteks Londinium (London), Camulodonum (Colchester), Verulanium (Saint Albans).


Põlisrahvad ei suhtunud roomlaste laiutamisesse Briti saartel loomulikult hästi. Tegelikult, kuidas saakski hästi suhtuda inimestesse, kes võõrastena sinu kodumaal võtavad kõike, mis neile meeldib? Tööd ei tee, röövivad, varastavad ja vägistavad? Lisaks veel naeruvääristavad ning suruvad alla sinu ja sinu esivanemate religiooni! Roomlased unustasid, keldid olid endiselt relva kandev rahvas. Keltide potentsiaalsed liitlased Šotimaal olid samuti edukalt tõrjunud leegionäride sandaale.


Sõdalaskuninganna Boudicca


60. aasta pKr. Tegevuskoht Briti saared. Algselt roomlastega koostööd teinud itkeenide (keltide hõim) leskkuninganna Boudicca oli sunnitud kinniseotuna pealt vaatama, kuidas loomastunud roomla maksunõudjad kaht tema tütart vägistavad. Ükski vanem ei elaks rahulikult üle sellist teotamist. Nii ka Boudicca. Toonaste kirjelduste järgi kaunis, kõrget  kasvu, punaste pikkade juustega, peamine, haritud leskkuninganna vandus roomlastele kättemaksu. Innustatuna kättemaksust sõlmis ta liidu naaberhõimudega ning asus tegutsema.

 

   Boudicca kujutis; foto Wikipedia

 


Olgu öeldud, keltide sõjavägi ei olnud nii hästi korraldatud ja distsiplineeritud nagu seda oli anastajatest roomlaste oma. Küll oli keltidel midagi sellist, mida roomlastel polnud. Täpsemalt öeldes küll oli, kuid nendega peeti areenidel võistluseid. Mitte ei kasutatud sõjategevuses. Selleks keltide imerelvaks on meile juba varasematest lugudest tuntud sõjavanker. Komponeeringi oli selline nagu meile on tuntud juba Pärsiast või vanast Egiptusest. Kaks hobust, kutsar ning „kallutajatena“ üks või kaks sõjameest, kes keltide puhul relvastatud odade ja mõõgaga.


Kui arvestame, et roomlased oma ülbuses toonase Britannia provintsi pealinna  Camulodonum´it polnud ümbritsenud kaitsemüüriga, siis peaaegu kaitsetu linna vallutamine polnud Boudicca kärumeestele mingiks kunsttükiks. Linn vallutati ning kõik see, mis viitas millelegi roomapärasele hävitati. Kaasa arvatud ametnikest ning erru läinud leegionäridest ja nende pereliikmetest koosnev elanikkond. Kättemaksuhimulist verepulma nautivad keldid tapsid tuhandeid. Viimased ellujäänud roomlased põgenesid linna keskel asunud templisse ja kindlustasid end selles. Loodeti abi IX leegionilt, mis asus kõigest 50 kilomeetri kaugusel provintsi pealinnast.


Appiruttav leegion purustati


Appi ruttavas leegionis oli ligikaudu 5000 hästi väljaõpetatud ja distsiplineeritud meest, kellest toona kehtinud jõujoonte järgi oleks piisanud ka kordades suurema hulga „teise sordi sõdurite“ maha nottimiseks. Kui vaid neid sõjavankreid poleks olnud.  Boudicca vankrimehed seadsid leegionile lõksu, ründasid rännakmarsil olnud roomlaseid mõlemalt küljelt ja hävitasid ligikaudu 5000 roomlast. Vaid leegioni juht ühes väikese hulga ratsameestega pääses pakku.


Camulodonumi peatemplis ümber piiratud roomlased pidasid vastu veel kaks päeva. Pärast seda käskis Boudicca templi süüdata. Need, kes olid templis varju leidnud põlesid elusalt. Vanurid, naised, lapsed. Mida külvad, seda lõikad.
Nüüd oli järg jõudnud Thamesi jõe suudmes asuva tähtsaima roomlaste kaubanduskeskuse Londiniumi kätte. Ning nagu needuseks roomlastele oli toonane Britannia provintsi kuberner Suetonius Paullinus hävitusretkel keltide religioossete juhtide druiidide vastu. Seda Londiniumist õkva 250 kilomeetri kaugusel.


Suetonius saatis välja käskjalad kogumaks kokku Britannias asuvad leegionid – arvuliselt umbes 15000 meest, ise aga kihutas ratsaväe eesotsas Londiniumile appi. Pilt, mille kuberner kaubanduslinnas eest leidis oli masendav. Linnal polnud jälle kord kaitsemüüri, samuti puudus garnison. Ning kõigest mõne tunnise teekonna kaugusel asus oma vägedega Boudicca. Suetonius lahkus. Londinium elanikega jagas Camulodonumi saatust.


Keltide kurb lõppmäng


Suetoniuse olukord näis olevat keltide sõjavankrite vastu lootusetu. Tal õnnestus Britannias kokku koguda oma väsinud väed. Roomlaste vastas seisis väidetavalt tuhandeid ja tuhandeid kelte, kes vahutasid vihast okupantide vastu. Järgnenud lahing lõppes keltidele siiski kurvalt. Nende sõjavankrid ning jalamehed puutusid seekord kokku Rooma sõjakunstiga. Tiibadelt looduslike tõkete ja ratsaväega kaitstud distsiplineeritud roomlaste jalavägi lasi käiku erineva sõjatehnika. Ammud, ballistad, lingud, lisaks juurde veel viskeodad. Samuti teadsid leegionärid, et on saarel impeeriumi teistest osadest ära lõigatud ning kaotuse korral oodanuks neid surm. Keltidel jäi üle vaid minna otserünnakule. Vähemuses olnud roomlased hakkasid kiilude kujulises lahingrivis kelte lihtsalt hävitama. Rahva omakaitse ei saanud vastu distsiplineeritud palgasõduritele. Kokku surutututena kaotasid keldid oma manööverdusvõime ning sellega oli Briti saarte saatus otsustatud. Hakkas tööle roomlaste hakklihamasin. Tuhanded keldid hukkusid. Roomlased valitsesid edaspidigi Britanniat, seda kuni V sajandini.


Boudicca edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Igatahes kiidukukkedena tuntud roomlased kombe kohaselt ei demonstreerinud sõdalaskuningannat vangina, samuti ei näidatud toona levinud tava kohaselt üldsusele tema maha raiutud pead või surnukeha. Mõned allikad viitavad Boudicca enesetapule pärast kaotust. Spekuleerida võib siinjuures mitmeti.


Bill Anderson on vändanud kuningannast ka 2003. aastal filmi „Boudica“. Eks ta üks meelelahutuslik vaatamine ole, selle tõepärasuse jätaks siinjuures huvilise enda otsustada.
Järgnevas osas vaatleme juba roomlaste ja hunnide, Attila ja Aetiuse vahel peetud ratsalahinguid.
Allikad: Mati Õun „Rooma, üliriik sõdades“, Antiigileksikon, internet.

 
 

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...