ARTIKLID
Perttu Puranen Guldbjerg
Maya´l (Soomes). Foto: Merlis
Orion

Kolmevõistluse krossiraja disainimisest

tekst ja fotod: Merlis Orion, 27. märts 2010

lektor Giuseppe Della Chiesa
Soomes Kiuruvesi ratsaspordikeskuses 30.08.- 03.09.2006


Kolmevõistluse krossirada disainides tuleb aru saada sellest, et eesmärgiks ei ole ainult ratsanike ja hobuste paremusjärjestuse selgitamine, vaid ka nende õpetamine, neile kogemuse, väljakutse ja põnevuse pakkumine. Eriti peaks seda silmas pidama madalamal ja rahvuslikul tasemel, kuna neil võistlustel ratsanikud ja hobused alles õpivad ja omandavad kogemusi ning rada ei tohiks neid ära hirmutada. Kolmevõistlus on sport, mis vajab populariseerimist, ja seega peab kross olema nauditav ja huvitav, et pakkuda positiivset emotsiooni, mis muidugi ei tähenda, et rada peaks olema lihtne - väljakutse peab jääma, kuid olema õiges kohas ja mõistlik.

Rada kui tervik

Iga kolmevõistleja teab, et krossirada ei tähenda lihtsalt maastikul olevaid tõkkeid. Rada on tervik, mille ülesehitus peab olema sujuv ja loogiline.
Rada hõlmab kogu keskkonda: kas on tegemist metsaga, põlluga, kus asub näiteks tee, milline on piirkonna hoonestus. Samuti pinnasevorme: on seal künkaid, tõuse ja langusi või on tegemist tasase maa-alaga. Ja muidugi konkreetset pinnast: on see põld, savine või liivane pinnas, on seal soiseid kohti või veekogusid.

Rada disainides tuleb arvestada, et kõik reeglid ja piirangud on tehtud põhjusega. Raja pikkuse, hüpete arvu, kõrguste ja muude mõõtmete puhul tuleb tähele panna nii miinimum- kui maksimumnumbreid. Rada ei tohi kunagi olla määratud tasemest kõrgem ega madalam. Kui rada on ettenähtust madalam, ei valmista see sportlasi ja hobuseid ette edasi kõrgemaks tasemeks, lubatust raskem rada on aga ohtlik ning lisaks, jättes negatiivse kogemuse, peletades sportlasi kolmevõistlusest eemale.

Samas ei ole mingit põhjust, miks mitte kasutada lubatud maksimummõõtmeid. Madalamal tasemel on küll krossi üheks ülesandeks hobuse ja ratsaniku julgustamine ja õpetamine, ning seega peaksid tõkked olema kutsuvad ja mitte liiga rasked hüpata, mis aga ei tähenda, et nad peaksid olema oma mõõtmetelt väikesed.  Fotol Raul Kauna Winnetou´l (Kurtnas)

Tõkke, ja seeläbi raja raskuse, määrab mitu aspekti, seda ei määra ainult tõkke mõõdud. Samavõrra oluline on ka näiteks tõkke suund, pinnasevorm (kas tõke on mäest üles või alla, või tasasel pinnal), kas tõke on raja alguses või lõpus või milline tõke eelnes. Kõike seda tuleb tõkke raskust hinnates arvesse võtta.

Kindlasti ei tohi kasutada üllatavaid või raskesti hinnatavaid tõkkeid, need ei testi võistluspaari vaid on lihtsalt ohtlikud. Tõke peab olema selge ning arusaadav ka hobusele, ta peab suutma seda näha, hinnata, ja mõista, mida temalt oodatakse. Selleks tuleb meeles pidada, et hobune hindab tõket distantsilt, suurelt kiiruselt ja hindamiseks jääb talle vaid mõni sekund aega.

Igal tõkkel peab olema põhjus, miks ta just sellele kohale on paigutatud. Põhjused võivad olla väga erinevad, näiteks:

 sissejuhatuseks, soojenduseks rajale ja raskemale tõkkele;
 peale rasket tõket uue enesekindluse andmiseks;
 kohustusliku pöörde jaoks (peetakse paremaks kui lippe);
 kiiruse kontrollimiseks (näiteks peale pikka sirget ja enne rasket tõket);
 publiku meelelahutamiseks;
 või ka kuna sponsor maksis.

Krossis tuleb alati kasutada võimalikult erinevaid tõkketüüpe, sealhulgas kraave, veetõkkeid, nurki, hekke jne. Ja seda kõigil tasemetel, lihtsalt sobival moel.
Näiteks rahvuslikus madalas klassis võib veetõkkeks olla vaid veest läbi sõitmine, ühes tärnis veest välja hüpe, kahes tärnis juba vee sees hüpe. Kui aga madalas rahvuslikus klassis ei ole veetõkkeid üldse kasutatud ja võistluspaar jõuab ühe tärni tasemele, kus tuleb kokku puutuda veetõkkega on tõenäoline, et tekivad probleemid.

Maia Yli-Huuhtala Twins United´il (Soomes)

Tõkete puhul ei tohi unustada ka nende profiili. See on sama oluline näitaja kui kõrgus või laius. Tihtipeale kardetakse kasutada lattaedu ja väravaid (või kardavad neid ratsanikud?) just nende püstise profiili pärast. Tegelikult aga mitmekesistavad need krossi ja muudavad võistlejate testimise mitmekülgsemaks.

Samas ei ole hea kasutada liiga palju kitsaid tõkkeid, mis eeldavad suuremat koondatust. Krossi idee on siiski meelitada hobust edasi liikuma ning kiirus peaks olema suur. Kasutades liiga palju kitsaid tõkkeid saavutame vastupidise efekti, mis rikub sõidu sujuvuse ja loogika.
Mitte alati aga sageli on just teisaldatavad tõkked kitsamad ja mõõtmetelt väiksemad, ja kui see on nii tuleks leida tasakaal statsionaarsete ja teisaldatavate tõkete vahel.

Raja disainimisel tuleb silmas pidada ka seda, et iga klass sisaldab väga erineva tasemega sõitjaid. Igas sõidus on tipud, „keskklass“ ja nõrgemad paarid. Rada peab olema sobiv neile kõigile.
Siinkohal on üheks lahenduseks alternatiivtõkete ja aeglaste teede kasutamine. Siiski võiks tõkkele alternatiivi lisamine olla kõige viimane lahendus. Hea tõke ise on väljakutse tipule ja samas suudab ka nõrgem paar selle ületada. Kindlasti ei anna alternatiivi lisamine õigustust kasutamaks lubatust suuremaid tõkkeid.

Aitamaks nõrgemaid või vähese kogemusega sõitjaid võib alternatiivi asemel muuta tõkked lihtsamaks. Näiteks teeb paljud tõkked kergemaks ja kutsuvamaks nn „põll“ (ingl k „apron“, tehtud okstest, põhupallidest vms), mis muudab oluliselt tõkke profiili või võib kasutada abistavaid maalatte hõlbustamaks äratõuke koha valimist. Kuid ka neid abivahendeid ei tohiks kasutada liiga ohtralt ja igal pool – ratsanik peab samuti teadma, mida ta teeb ja vastutust võtma.

Kuidas ja millest krossiraja disainimist alustada?

Esmalt tuleb selgeks teha, millisele tasemele rada disainitakse: välja tuleb uurida vastava taseme reeglid ja kinni pidada etteantud mõõtudest.

Seejärel peab olema selge, milline on täpselt krossiks kasutatav maa-ala: mis seda piirkonda iseloomustab ja milline on selle täpne paigutus. Enne kui on võimalik midagi disainida, tuleb konkreetse maatükiga täiesti tuttav olla. Tuleb hankida kaart ja rajal kõndida, ning tingimata kõndida, mitte sõita auto või millegi muuga, sest ainult nii saab täpselt selgeks, kus ikkagi on ülesmäge, kus allamäge või missugune on pinnas.
Kaardile tuleb märkida, kus on tallid, kuhu tulevad soojendusplatsid, kooli- ja takistussõiduplatsid, kus on juba olemasolevad tõkked. Samuti võimalikult palju informatsiooni pinnase kohta: kas on kusagil märgi, kõva pinnasega, või suisa läbimatuid kohti.
Esimese asjana enne raja juurde asumist tuleks paika panna start ja finiš. Praktiline on, kui nad asuvad samas kohas ja talli või tee, mis viib talli, lähistel. Kindlasti peavad nad asuma soojendusväljaku juures. Silmas tuleb pidada, et starti liikuvad või finišist tulevad hobuseid ei segaks rajal olijaid.

Pärast seda peaks ka juba raja enda jaoks ideid olema - mõni hea koht, mida kindlasti kasutada, kuhu võiks tulla veetõke, kus pakkuda publikule vaatemängu ja nii edasi. Seejärel tuleb need kohad kõik omavahel ühendada sujuvaks ja terviklikuks rajaks.

Krossiraja disaini teeb lihtsamaks, kui mõelda selle kui kirjatüki struktuurist:

 lugu algab sissejuhatusega – on soojendavad tõkked, takistused, mis annavad võistluspaarile enesekindlust ja entusiasmi;
 seejärel tuleb loo tuum – erinevad proovilepanekud ja väljakutsed;
 kokkuvõte – midagi, mis võtab eelneva lihtsalt kokku, jätab hea tunde, samas aga juhataks sisse järgmise loo.

Kui on vaja disainida mitu erinevat rada, võiks alustada raskeimast. Kergema raja jaoks saab jätta välja mõned pöörded ja lühendada distantsi, põhitõkete asemel sisse jätta nende alternatiivid ja ongi juba pool tööd tehtud.

Mitte kunagi, isegi kui olla raha-, tööjõu-, või ajahädas, ei tohi hakata lihtsalt järjest juhuslikke tõkkeid ehitama, sest nii tuleb ainult kehv rada. Alati tuleb tervik põhjalikult läbi mõelda ja alles seejärel ehitama hakata.

Ka peale võistlust tuleb rada läbi käia ja omad tähelepanekud teha. Oluline on näiteks, kust on hobused ära tõuganud ja kuhu maandunud, sest üks asi on seda kõike enne arvata, teine asi on tegelikkus. Sama kehtib tõkkele pealesõidu ja ärasõidu kohta.
Kindlasti tuleb jälgida, kuidas hobused peale krossi järgmisel päeval hüppavad ja kas on hobuseid, kes lonkavad. Fotol Giuseppe Della Chiesa, krossirajal loengut pidamas

Hea krossiraja disainimine on suur oskus ja vastutus: muidugi on peamiseks eesmärgiks võistluspaaride paremusjärjestuse väljaselgitamine, aga sama oluline on ka nende õpetamine, enesekindluse andmine ja kõrgemaks tasemeks ette valmistamine. Alahinnata ei tohiks ka kolmevõistluse krossi vaatemängulisust ja põnevust, mis võiks ja peaks olema üheks viisiks ala populariseerimisel.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...