ARTIKLID
Vabatahtlikud rõõmsalt
pärast järjekordset
töövahetust teel pubisse.
Foto: erakogu

London 2012 köögipool ehk olümpia läbi vabatahtliku silmade

Mirje Roasto, 17. oktoober 2012

Spordipisik on alati nii meie peres kui terves suguvõsas sügavalt sees olnud. Mäletan, kuidas lastena koos õe ja teiste omavanuste sugulastega öösiti silmi teleka ees lahti püüdsime hoida, et ikka kõik olümpiahetked vaadatud saaks. Juba tookord vaatasin väikeseid tüdrukuid, kes jooksualade stardipaigas sportlaste riidekorve tassisid. Tundus nii tähtis amet ning salamisi unistasin ise seal olla. Tänavu see kõik juhtuski!
 
Aastal 2005, kui London kuulutati 2012. aasta olümpiapealinnaks, tekkis tunne, et väikese tüdruku unistus olümpiale oma panus anda, võib saada teoks. Ajastus tundus samuti ideaalne -  olin oma eluga materiaalse poole pealt enam vähem järje peale saanud ning vabatahtliku kogemus Eesti spordivõistlustelt (ratsutamine ja kergejõustik) oli ka olemas. Inglise keel enam-vähem suus ja London vaid paari lennutunni kaugusel. Seega täitsin 2010. aasta sügisel 5 leheküljelise ankeedi sooviga saada London 2012 vabatahtlikuks ehk Games Maker’ks.
 
Pisikese tüdruku unistuse täitumine Londonis. Loo autor peaareeni taustal.
 
2011. aasta veebruaris sain kirja kutsega telefoni-intervjuule, kõne ise kestis umbes pool tundi ja peamiselt küsiti varasemate kogemuste kohta. Pärast intervjuud olin pikalt teadmatuses, kontrollisin umbes kord kuus oma vabatahtliku profiilileheküljel staatust, mis oli järjepidevalt sama „Application under review”. Hetkeks hakkasin isegi kahetsema, et olin oma esimeseks prioriteediks valinud ratsutamise, sest teatavasti on ratsasport Inglismaal väga populaarne. 400 vabatahtliku kohale oli kandideerinud 6000 inimest, seega võite arvata kui väike lootus on saada üheks valituks mingil suvalisel kaheldava inglise keele oskusega eestlasel.
 
Aga ootamine tasus end ära, sest 2011. aasta 23. detsembril saabus minu postkasti varajane jõulukink ehk olin valitud vabatahtlikuks tallimeeskoda. Ma ei ole vist kunagi nii õnnelik olnud kui tol jõulueelsel õhtul, sama õnnelik oli ka mu õde, kes oli valitud samasse meeskonda.
 
Järgnes lõputult kirju ja online-koolitusi, lisaks pidid kõik vabatahtlikud läbima kolm kohustluslikku koolitust. Esimene neist leidis aset veebruaris 2012. Sõitsin Londonisse, kohtasin inimesi, kes samuti ratsasporti vabatahtlikeks valitud, ning anti esmane ülevaade tulevasest tööst. Hiljem toimus eraldi koosistumine ka talliülema ning teiste tiimiliikmetega. Algus oli tehtud!
Teine koolitus sisaldas üldist informatsiooni olümpia kohta ning õnneks sai selle pärast läbirääkimisi teha online versioonis internetis.
 
Londonisse saabusin taas 15. juulil, sest järgmisel päeval oli vaja läbida viimane koolitus, mis toimus juba võistluspaigas ehk Greenwich Park'is. Kätte sain ka suure kotitäie riideid, ametliku akreditsioonikaardi ja muud atribuutikat, mille kandmine tööpostil olles oli kohustuslik.
 
Esimestel tööpäevadel enne olümpiat tuli veel läbida raadiosaatjate koolitus ning golfiautode ning buggy’de juhtimise koolitus. Ilma viimaseta nende rooli istuda ei olnud lubatud.
 
 
Greenwich Park
 
Ratsavõistlused toimusid ajaloolises Greenwich pargis, mis loodi 1433. aastal ning on üle maailma kuulus eelkõige selle poolest, et läbib Greenwich’i nullmeridiaani. Enamus olümpiaks vajalikest hoonetest olid ajutised ehitised, sealhulgas areen mahutavusega 23 000 inimest, tallid, kümmekond harjutusväljakut ja parki läbiva tee äärde spetsiaalse pinnasega rajatud galopirada (gallop). Viimane oli kiiremate otste treenimiseks või niisama jalutamiseks sobilik rada, mis samas ühendas ka alumisi ning ülemisi, eelkõige krossi jaoks vajalikke komplekse. Vaated olid vapustavad ning park ise andis niigi kuninglikule alale veelgi hiilgust juurde.
 
Gallop’i algus tallide juurest.
 
Korraldajatele tegi asja keerliseks maastiku mitmekülgsus ja pargi suurus (74 hektarit). Pinnast muuta ei olnud lubatud, seega ehitati enamus hooneid maast kõrgemale, transport pargi ühest otstast teise lahendati shuttle-bussidega. Samas olid meie käsutuses ka golfiautod ja buggy’d nii inimeste kui varustuse vedamiseks.
 
Lisaks tallides elavatele hobustele, elasid pargis sees groomid. Neile pakuti majutust tallidest vaid sajakonna meetri kaugusel asuvas Devon Port majas, mis jäi turvaala sisse.
 
 
Tall
 
Greenwich’i parki püstitatud ajutised tallid mahutasid kokku 200 hobust. Samas ei olnud kõik boksid kordagi hõivatud, sest erinevate võistlusalade hobused saabusid ja lahkusid erinevatel aegadel. Esimesena hõivasid tallid kolmevõistlejad, paari päeva pärast saabusid koolisõitjad. Üheskoos viibisid nad tallides kuni krossi lõpuni, pärast mida kolmevõistlushobused lahkusid. Järgmisel päeval asustasid samad boksid aga juba takistussõitjate hobused.
 
Tallid olid kuulsa pargi pinnase kaitseks ehitatud maapinnast kõgemale, vaiade otsa, maastiku ebatasasuse tõttu oli ühe talli nurk lausa 2,8 m kõrgusel. Kokku oli 9 tallikompleksi, mis olid küll ajutised ehitised, kuid seal ringi jalutatades sellist tunnet ei jäänud. Hubasust lisasid ka kõiksugused kaunistused, mis groomide poolt juba enne võistkondade saabumist tallidesse üles seati. Lippe, vimpleid, kardinaid, mänguasju ja muid kaunistusi oli nii palju, et silmade eest võttis kirjuks. Tundus, et eriline võitlus käis USA ja Suurbritannia vahel, üksteist prooviti üle trumbata nii lipu suuruste kui boksikaunistustega.
 
Team Great Britain hubane tall suure puu all.
 
Ehtne Ameerika ehk Team USA tallidekoratsioonid.


Kanada stiilinäide.
 
Tallide ala ise oli piisavalt suur ning mõnusalt puude varjus, hobustel oli võimalus ka muru näksida. Hobuse seisukohal ideaalsed tingimused - piisavalt avar, samas kompaktne ja mugav ala, kus puud ja rohelus tekitasid koduse tunde. Hilisemate kommentaaride põhjal selgus, et just see hobusesõbralikkus andis võimaluse saavutada niivõrd häid tulemusi võistlusareenil.
 
Lisaks tallidele oli püsti pandud eraldi maja sepale, söödahoidla, pesumaja hobusevarustusele ning 10-kohaline pesutall hobustele. Tallialadest väljapoole jäi meie valdusaladest kontor ja soojendusplatsid. Kontori kõrval asus ka täisvarustuses veterinaarkliinik. Kuigi kõik olid ajutised ehitised, oli näiteks kontoris meil isegi konditsioneer olemas.


Nii hobustele kui inimestele pakkus Greenwich väga hubast keskkonda.
 
Tallides leidsid rakendust umbes 30 vabatahtlikku, lisaks talliülem Nigel Trott ning talliülema asetäitja Bryan Elliott. Tall avati kell 6 hommikul ja suleti kell 10 õhtul. Selle aja kattis kaks kaheksatunnist vahetust, 6.00-14.00 ja 14.00-22.00, mõlemas vahetuses 10 inimest. Igal vabatahtlikul oli keskmiselt 12 vahetust terve olümpiaperioodi kohta. Öiseid vahetusi talli vabatahtlikud tegema ei pidanud, selle rolli said enda kanda stewardid.
 
Tööülesanded olid nagu ikka tallides. Enne hobuste saabumist aluspanu vedu, infosiltide ülespanek, bokside kontroll, nimesiltide kleepimine, pesubokside ülesseadmine, inventari paigutamine tallidesse ja kummimattidest teede hooldus ning puhastus. Just need viimased said esimeseks murelapseks, sest Londonit tabanud kuumalaine pani puzzlena kokku paigutatud kummimatid paisuma ning tekkinud kõrgendikud ja lahtised ääred tekitasid kukkumisohtu nii inimestele kui hobustele. Iga päev oli töös vähemalt kaks meest, kes üritasid matte väiksemaks lõigates päästa, mis päästa annab. Lõplik lahendus saabus aga ilma külmenemisega.

Tallide valdusaladesse jäävad alumised ehk peaareeni lähedal asuvad soojendusplatsid.
 
Kuna esimesel nädalal oli regulaarselt 30 kraadi sooja, siis peamine võitlus käis ventilaatorite üle. Meil oli neid pakkuda vaid kolm, kuid ilmselgelt oli seda liiga vähe, sest tallilagedes olnud statsionaarsed ventilaatorid ei suutnud piisavalt hästi oma tööd teha. Kolmele üldkasutatavale tööstuslikule vetilaatorile telliti küll kohe lisa, kuid uute saabumine võttis paar päeva aega. Selle ajani said aga lähedalasuvad kauplused korralikud kasumid ventilaatorite müügist, sest koondised hakkasid neid ise ostma. Paar hommikut turvakontollis oli väga tavaline vaatepilt see, kuidas sõduripoisid üritasid kümneid ventilaatoritekarpe röntgenist läbi pressida.
 
Rootslaste õnnelik hetk, üks kolmest ventilaatorist on nende päralt.
 
Kõige kiiremad ajad olid hobuste saabumised ja lahkumised. Julgelt võib väita, et hobuste saabumine oli vähemalt esimestel päevadel tippsündmus. Kaasatud olid nii palgalised ametnikud, veterinaarid kui vabatahtlikud. Enne parki ja tallidesse pääsemist läbisid kõik autod, hobused, inimesed ja kaasasolev varustus põhjaliku kontrolli. Hobused vaadati üle veterinaaride poolt, autod ja muu inventar, mida sooviti talli tuua, läks läbi röntgeni, et keelatud esemed parki ei satuks. Pärast kontrolli pandi hobused autodesse, kõik uksed splintidega kinni ja sõit talli võis alata. Ülevalt kontrollist läbi pargi tallidesse sõit võttis oma kümmekond minutit, seega oli meil pärast raadiosaatjatesse tulnud auto saabumise infot parasjagu aega end hobuste saabumise alale ülesrivistamiseks. Iga hobune eskorditi vabatahtlike poolt isiklikult tallidesse, samal ajal hoolitsesid teised auto kiire puhastamise eest. Kõik pidi käima kiirelt, sest ruumi autodele oli vähe. Põhimõtteliselt suutsime korraga vastu võtta maksimaalselt kolm autot, ideaalis aga vaid ühe. Kogu varustus saabus hobustest eraldi, selle jaoks sõitsid ülemise kontrollala ja talli vahet veoautod.
 
Iga hobune sai vabatahtlike poolt isiklikult talli eskorditud.
 
Igapäevased tööd tallis olid klassikalised. Esiteks lõputu pühkimine nii tallides sees kui ka väljas. Viimasele andis oma vopsu veel ka kuum ilm, mis kõik puud lehti langetama pani. Bokse meie ei puhastanud, selleks olid ratsanikel kaasas groomid. Samas tavapäraseid sõnnikukonteinereid ei olnud, olid vaid prügikastide moodi kastid, kuhu kõik pidi ära mahtuma. Neid tühjendati vähemalt 2 korda päevas. Kolmandaks, pesubokside korrashoid ehk seebikihi tõrje, et keegi ei libastuks. Samuti kuulus meie kohustuste alla soojendusplatside ja ”final holding area” korrashoid ehk lihtlabane junnikoristus. Lisaks groomide ja ratsanike aitamine ning muud jooksvad küsimused.
Peale selle oli meie hallata tallide kontori pool ehk keegi pidi alati olema arvuti taga ning kättesaadav Stabel office’s, kuhu koondus kõik vajalik informatsioon, toimusid koosolekud, jagati hobuste valjaste numbreid ning infopakke jne.
 
 
Peaproovid
 
Saku Suurhallis vahetult enne Tallinn International Horse Show’d toimuvad etenduste proovid ponidele on igati loogiline. Minu suureks üllatuseks toimus aga Greenwich’i tallides päev enne esimeste hobuste saabumist vastuvõtmise ehk ”auto saaabumise” peaproov. Vabatahtlikud rivistati üles, kahel neist näpus talliplaan ja kahel puhastustarbed, ülejäänud lihtsalt põnevil. Vaibad rulliti lahti ning olime valmis. Saabus auto, sees pisike laiguline hirmunud silmadega poni ja veidikene suurem raudjas hobune. FEI ametnikud panid autojuhi proovile, katsetati erinevaid lähemisnurki lahtirullitud vaibale. Umbes 10 minutit hiljem olid mehed kokkuleppele jõudnud, et nüüd on auto ja vaip õige paigutusega ning splintide plõksudes avati luugid. Mina sain talli juhatada just sellesama hirmunud poni, tegime tiiru ümber sepa maja ja rääkisime niisama juttu, teised puhastasid samal ajal auto ning varsti laadisime hobused tagasi autole. Vabatahtlike tööga jäädi rahule, ka vaiba asukoht sai lõpuks õige ning kõik olid järgmiseks, ametlikuks hobuste saabumise, päevaks valmis.
 
Samal päeval toimus ka kolmevõistluse krossi peaproov. Hobuste asemel läbisid raja golfiautod ning läbi mängiti erinevad situatsioonid. Peamine rõhk oli infovahetusel, sest ala on suur ning raadiosaatjate omanikke palju. Juhuslikult areenist mööda jalutatades kutsuti kohe aga appi autasustamistseremoonia peaproovi, oli vaja katsejäneseid, kellele medaleid kaela riputada. Tundus, et erinevaid läbimängimisi tehti kõikides funktsioonides.
 
 
Turvalisus
 
Kuna tegu oli siiski olümpiamängudega, mis lisaks leidsid aset Londonis, siis turvalisusele oli väga suurt rõhku pandud. Juttude järgi tehti kõigile vabatahtlikele taustakontroll juba 2010. aastal saadetud ankeetide alusel. Koolitustele pääses vaid isikut tõendava dokumendi ja personaalse kutse ettenäitamisel, mängude ajal pidi aga akreditsioonikaart alati nähtaval olema.
Just enne olümpiamängude algust selgus, et mänge turvama palgatud G4S ei suutnud vajalikku tööjõudu palgata ning abiks toodi Suurbritannia armee. Sõdureid oli ka Greenwich’is päris palju, rakendust said nad nii sissepääsude turvakontrollis kui ka territooriumi turvamisel üldiselt.
 
Park ise oli ümbritsetud vähemalt kahe aiaga. Esiteks originaalaed, mis läbi aegade on Greenwichi ümbritsenud, siis vähemalt 2 meetri kõrgune metallaed betoonist kinnitustega spetsiaalselt olümpia ajaks ning tallide alal lisaks veel ka kolme nööriga elektrikarjus. Põgenemine või siis sissepääs tundus päris võimatu, sest lisaks kolmele tarale patrullisid seda ala regulaarselt veel ka sõjaväelased. Greenwichi parki sissepääsuks pidid nii seal töötavad isikud kui ka pealtvaatajad läbima turvakontrolli, mis oli sarnane lennujaamades läbiviidavale protseduurile. Kaasas ei tohtinud olla ei vedelikke ega muid keelatud esemeid, kotid läbisid röntgeni ja inimesed metallidektektoriga väravad.

Igale vahetusele saabudes tuli läbida turvakontroll, järjekorrad olenesid saabumise ajast.
 
Pargis sees oli veel mitmeid kontrolle, et vastavasse alasse ikka vaid lubatud isikud pääseksid. Tallidesse saamiseks tuli ette näidata lisaks tavalisele akreditsioonikaardile eraldi Stables Access (sissepääs talli) kaart. Ilma selleta sinna üldse asja ei olnud. Need kaardid olid väga loetud ning tõesti ainult asjasse puutuvad inimesed olid õigustatud neid omama. Kokku oli tallide alal üldse kaks sissepääsu, üks hobustele ja inimestele niiöelda peasissepääs ning teine veidikene suurem, kust sai tehnikaga ligi. Viimane oli enamasti lukus ja vaid erandjuhul sai võtme.
 
Turvalisuse alla kuulus ka kindel reeglistik raadiosaatjatega suhtlemisel, selleks läbisime lausa 2 koolitust, lisaks pidi meelde jätma erinevad raporteerimise ”koodid”. Rangelt oli keelatud läbi raadiosaatjate kasutada sõna tulekahju, pomm, terrorist, evakuatsioon jms. Ühesõnaga kõik, mis võib kõrvalolevas isikus, kes juhtub vestlust pealt kuulama, paanikat tekitada. Nende sõnade asemel olid kokkulepitud terminid. Näiteks tulekahju korral code: white (kood: valge), pommikahtluse korral incident (intsident) jne. Samuti ei tohtinud läbi saatjate edasi anda nimesid, telefoninumbreid ja muud isiklikku infot. Kõiki informatsioonivahetusi erinevatel sagedustel kontrollis ja kuulas pealt spetsiaalne kommunikatsioonikeskus. Tallis olid raadiosaatjad vähemalt iga 2 inimese kohta, mõnel päeval ka igaühel olemas. Kuna ala oli suur, siis olid need vägagi vajalikud.
 
Kuigi parki oli kõik olümpia tarbeks ajutiselt ehitatud, oli siiski tallides ja muudes hoonetes olemas automaatne tulekahjust teavitamise süteem. Lisaks oli tallis kohapeal alati patrullimas vähemalt 3 tuletõrjujat. Õnneks nende teenuseid rohkem vaja ei läinud kui vaid suitsetajate juhtimiseks ettenähtud aladele.
 
Meie kui tallis töötavad vabatahtlikud, aga olime vastutavad ka evakuatsiooni eest, kui tõesti peaks mingi intsident juhtuma ja see vajalikuks ostub. Selleks kandsime lisaks ankreditsioonikaardile ja  talli pääsule ka evakuatsioonikaarti alati kaelas. Seal olid olemas kogunemiskohad nii inimestele kui hobustele. Evakuatsiooni korral oleksime pidanud väljapääsu poole jooksmise asemel talli hobuseid päästma ruttama. Õnneks seda kõike vaja ei läinud.
 
Igale vahetusele saabudes tuli enne oma tööpostile asumist läbida Workforce Check-in (tööjõu sisse-registreerimine) ehk kõik vabatahtlikud, kes pargis mingil hetkel asusid, olid organisaatoritel teada. Samas jagati välja ka toidutalong, vesi ning muud nänni.
 
Käesoleva artikli hilise ilmumise põhjus on aga allkirjaga kinnitatud lubadus mitte avaldada avalikkusele olümpia telgitagustes toimuva kohta informatsiooni ja pilte. Kõik pidi kuni paraolümpia lõpuni jääma suureks saladuseks. Samuti ei olnud lubatud suhelda pressiga ei mängude eel ega ajal.
 
 
Olümpia vabatahtliku elu võlu ja valu
 
Kui Eestis on vabatahtlik tegevus levinud just nooremate seas, siis olümpial oli pilt hoopis teistsugune. Mina oma 27 eluaastaga olin üks nooremaid, keskmine vanus talli vabatahtlike seas kippus olema 35+.  Täiesti tavaline oli hallipäiseid inimesi näha, oli ka noori, kuid Eesti teismelistega ei ole midagi võrrelda. Eks see tulenes ka suuremast vastutusest, mida vabatahtlikele pandi. Talli vabatahtlikelt nõuti väga palju iseseisvust ja initsiatiivikust. Talliülem või tema abi olid alati lahked sind ära kuulama ja aitama, kuid tihti ei olnud nende isklikuks sekkumiseks lihtsalt aega. Seega olid vastamisi vaid sina ja sinu probleem ning lahendust ootav osapool. Või siis käsk, umbkaudne lahendusviis ja sinu vabad käed see käsk täita.
 
Üks koomilisemaid hetki oli boksidele nimesiltide paigutamine. Osalejate nimekirju veel ei olnud, suures pakis nimesildid aga kõikide alade hobustele olid juba meie käes. Käsk oli boksidele paigutada vaid krossi- ja koolisõiduhobuste nimed. Talliplaan oli paika pandud riikide kaupa, igale riigile eraldatud teatud arv bokse, nende jagamine riigisiseselt oli sportlaste omavaheline asi. Nimesiltidel oli kirjas vaid riik, hobuse ja ratsaniku nimi. Kuna ei mina ega ka teised vabatahtlikud ei tunne kõiki hobuseid ja ratsanikke, siis tuli pärast esmast viktoriiniringi appi nutitelefon ja googeldamine. Pärast 80% siltide õnnelikku paigutust, mis võttis 2 tundi, saabus ka oodatud masterlist (osalejate nimekiri).

Vabatahtlike mõttepaus hobuste saabumise graafikut läbi vaadates.
 
Teise päeva lõpuks hakkas vabatahtlike seas levima ”logistics area” hirm ehk pärast esimest seiklust Greenwich’i võistlusala telgitagustele laoplatsidele ei soovinud keegi seda enam läbi teha. Nimelt asus pargi lõunapoolses otsas mitmeid hektareid hõlmav logistiala, kuhu oli ladustatud kõik, mida vähegi mängude ajal vaja läks. Ühes otsas olid sõdurpoiste elamiseks telgid ja vagunid, teises aga mitmekümneid traktoreid, autosid, buggy’sid ja golfiautosid, rääkimata sinna vahele jäävatest ehitusmaterjalidest, toidust ja muust kraamist. Minu kui erialalt logistiku jaoks oli see loomulikult põnev, kuid orienteerumine ning õige eseme leidmine sellelt alalt oli väga keeruline. Teed erinevate hoonete ja laoplatside vahel olid kui laburünt, samas viitasid ning inimesi, kellelt juhiseid küsida, peaaegu, et ei leidunudki. Ühesõnaga saades pihku buggy võtmed ja  käsu midagi logistikaalalt tallidesse tuua, teadsin juba ette, et sellest saab paaritunnine seiklus. Õnneks tekkis paari päeva pärast juba väike loogika asjade paigutuse osas sellel alal.
 
Logistika poole pealt sain enda lahendada veel ka näiteks hispaanlaste müstilise sööda kadumise teel ülevalt kotrollist alla tallidesse. Õnneks leidsime kõik üles ning keegi nälga ei jäänud. Sarnaselt sellele juhtumile jäi ajutiselt kaduma veel päris paljude koondiste varustust. Logistika meeskond ei suutnud lihtsalt kõike korraga autodele laadida või siis pandi asjad valele autole.
 
Mida aga vabatahtlik selle kõige eest vastu sai? Emotsioone ja kogemusi, samas kuhjaga uusi tutvusi. Rahakott aga sai seejuures kõvasti kergemaks. Kuna vabatahtlikele majutusvõimalust ei pakutud ning olümpia ajal olid kõik hinnad Londonis kolmekordseks kruvitud, siis ööbimispaiga leidmine oli paras katsumus. Õnneks viis internetiavarus mind kokku ühe lahke Londonis studeeriva eestlasest kunstiõpilasega, kes oli plaaninud mängude ajaks ise Eestisse puhkama tulla. Seega oli peavari 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel Greenwich’ist olemas. Küll kallis, aga samas säästis palju närvikulu, sest ühistranspordist ei pidanud sõltuma. Oma aja ja raha võtsid ka koolitustele ja olümpiale sõidud, õnneks on Londonisse lendamas mitmed odavlennufirmad, mis natukenegi leevendust pakkusid.
 
Vastutasuks tööle saime London 2012 sümboolikaga riided ja olümpia meeneid, tasuta ühistranspordi kasutamise Londonis ning tööpäevadel sooja lõunasöögi. Lisaks sain näha olümpiapargis toimuvat avatseremoonia peaproovi ning parki ennast. Pileteid võistlustele või niisama võimalust kaasa elada ametlikult meil ei olnud, küll aga andis talli akrediteering pääsu ratsanikele eraldatud alale tribüünil. Seega sai salamisi ka võistlust jälgitud. Samas lubati Suurbitannia meeskonna edukuse tõttu nii mõnigi kord ka terve tiim korraga areeni äärde emotsioonidest osa saama. Tänu kuningliku perekonna hobuhuvile ning kuninganna lapselapse Zara Phillipsi olüpiadebüüdile oli võimalus isiklikult ära näha ka suurem osa kuningaperest endast.
 

Viimane lihv ja stardiks valmis.
 
Uskumatu oli aga kohalike inimeste tänu meile kui vabatahtlikele, nii mõnigi kord vormis vahetusele minnes või õhtul koju jalutades tuldi tänaval juurde ning tänati selle eest, et aitan kaasa olümpia toimimisele.
 
Loomulikult ei puudunud ka olümpial pärast väsitavat tööpäeva istumised ja muljetamised pubis. Kuna mina olin kõik päevad vaid õhtustes vahetustes, siis enamus päevi lõppesid pargi kõrval olevas pubis. Seltskord oli kirju ja meel ülev, kohal nii sportlased, ametnikud, vabatahtlikud kui pealtvaatajad. Greenwich Tavern pubist sai peamine kohtumispaik ning peale Suurbritannia suurepäraseid võite nimetati see pubi ümber Golden Saddle’iks (Kuldne Sadul).
 
Seega, kes plaanib samuti olümpiale vabatahtlikuks kandideerida, siis teadku, et minu jaoks oli see kui kallis kaheksatunniste tööpäevadega puhkus, samas pakkus see unustamatuid emotsioone ja kogemusi. Võin suure uhkusega öelda, et Eestis toimuvad rahvusvahelised ratsavõistlused oma korralduse poole pealt olümpiale väga alla ei jää. Loomulikult on siinsed rahalised võimalused piiratumad, seega kõik ei läigi ega hiilga, kuid organisatoorse poole pealt ei saa küll midagi halba öelda. Pigem on nii mõnigi töölõik isegi loogilisemalt lahendatud.
 
Keda aga hakkas huvitama vabatahtlikuks kandideerimine Rio de Janero olümpiale nelja aasta pärast, siis tasub end varakult ametlikul koduleheküljel meililisti lisada. Muidu võib kandideerimine lihtsalt õigel hetkel meelest läinud olla.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...