ARTIKLID
Foto: Külli Tedre

Inimesed ühe organisatsiooni taga – kes on kes ratsaliidus? (II osa)

Külli Tedre, 28. veebruar 2016

Hunt Kriimsilma 9 ametit
 
Paar aastat pärast Ave tulekut oli seegi selgeks saanud, et üha arenevas ratsaliidus on töökäsi endiselt puudu ning kõik alad tahavad aina enam tähelepanu. Seetõttu korraldati avalik konkurss koolisõidumänedžeri kohale. Tänaseni samal ametikohal tegutsev Eva-Maria Vint-Warmington oli toona paraku ainus vabatahtlik ja on seda õigupoolest praegugi, kuna uut mänedžeri lihtsalt ei õnnestu leida. „Saatsin avalduse, sest mul oli kahju, et selline võimalus soovijate puudumisel kasutamata oleks jäänud,“  meenutab Eva-Maria, kes lootis Eesti koolisõitu sellega paremale järjele aidata. „Kartsin, et pärast heidetakse seda koolisõitjatele ette, et nad ise enda eest ei seisa.“

Kohtunik Natalia Petukhovaga Kolkatas. Foto: erakogu
 
Koolisõidumänedžeri leidmine oli ratsaliidu jaoks esimene võimalus erinevatele aladele senisest oluliselt suuremat rõhku pöörata. Mänedžeri vastutusalasse läksid kõik koolisõiduga seotud võistlused ja sarjad, ametnikud ja nende koolitused, sportlaste koolitused ja kliinikud, määrustike ja skeemide reguleerimine ning  väljatöötamine. Eva-Mariast sai vahelüli koolisõitjate ja ERLi vahel, mida ta ise kutsub ka lepitaja rolliks, sest vahel on eriarvamusi ja suundi, kuhu areneda, päris palju.

Hindamas Türgis Istanbulis, kirjutajaks Hille Hanso. Foto: erakogu

 
Oma peamisteks ülesanneteks peab ta ise väljakutset välja mõelda, kuidas Eesti  sportlasi saaks aidata koolisõidu maailmakaardile pääsemisel. Samuti seda, kuidas laiendada meie koolisõidu kandepinda ning julgustada noori selle alaga tegelema. Loomulikult peab paralleelselt aktiivselt kohtuniku ametit pidav Eva-Maria oluliseks maailma koolisõiduasjadega kursis olemist ning oma töös tuleb tal igapäevaselt vastata loendamatutele koolisõiduteemalistele küsimustele.

 Lõuna-India, Pondicherry. Foto: erakogu
 
Hobuste juures on  Eva-Mariagi olnud lapsest saati – ehk niikaua kui ennast mäletab, oli tal see soov juba olemas. „Teoks sai minu unistus läbi keeruliste vangerduste Tondi Ratsabaasis umbes siis, kui olin 12 aastane – sel ajal eeldas enda kui tüdruku ratsutama sebimine igasugu tutvusi jne. Algul sai hüpatud, aga koolisõit huvitas rohkem, sest see tundus kuidagi eriline,“ jutustab ta oma „saamislugu“.  „Siis sai võisteldud Eesti noortekoondises ja päris palju mööda endist NSVL-i reisitud. Hiljem tulid oma hobused, seda nii Eestis kui Kanadas.“  Hetkel tal oma hobune küll puudub, kuid seda mõtet pole veel päris maha matnud ka.

Kanadas võistlemas. Foto: erakogu

 
Kuna rahvusvahelise kategooria kohtunikuna reisib Eva-Maria viimasel ajal palju rohkem kui enne, tunneb ta, et oleks aeg mänedžeri kohalt taandumiseks. Mis seal salata – lihtsalt ei jõua enam ja väsimus on peal. Lisaks koolisõidu manageerimisele on tema hallata ju ka meie järgusüsteemid, Roheline Kaart ja ka ratsaliidu kodulehe arendus; ka vahepeal edukalt tegutsenud tuleratsutama.com oli muide tema looming. Et Eva-Maria on tegelikult disainer, seisab just tema paljude ratsaliidu materjalide kujundamise taga ning samuti koostas ta kuus aastat järjest ka ERLi aastaraamatut. Pole tõesti vähe ühe inimese kohta, ehkki, nagu öeldakse, kes teeb, see jõuab. „Väga tahaks näha kedagi hakkajat algul abimänedžerina, kes siis tasapisi ohjad enda kätte võtaks. Olen seda teinud juba üle 5 aasta. Ma arvan, et asjad liiguvad meie koolisõidus õiges suunas ja nüüd võiks rahuliku südamega teatepulga üle anda.“

Ukraina, Zhaskov. Foto: erakogu

 

 
Kärumees, kes tegelikult on hoopis tõkkemees
 
Üsnagi samad tunded valdavad rakendispordi mänedžeri Marko Villemsoni, kes ise oma rakendispordi-kuulsuse üle naerab, sest tegelikult on ta eluaeg olnud takistussõitja ning ka tema õpilased tegelevad eelkõige just selle alaga. Marko on hobuste juures veetnud terve elu ning tema lugu on üsnagi värvikas. Ratsaspordi juurde sattus ta 1980ndal aastal juhuslikult, kui läks klassivenna trenni pealt vaatama. Hobused olid talle tegelikult koguaeg meeldinud, (vanaisa tööhobuse seljas istumise kogemus oli ammu olemas), aga seda ei osanud oodata, et niipea, kui ta tallis näole annab, pistetakse ankeet pihku ja meelitatakse trenni. Marko käis tegelikult tol ajal hoopis kergejõustikus ja tegeles isegi peotantsuga.

1981.a. Torpetistiga. Foto: erakogu

 

Ajad olid ikka erakordsed – novembris Tähtvere baasi trenni läinud Marko võistles juba jaanuaris esimesel skeemivõistlusel ning saavutas 70 osaleja seas ootamatult esikoha. Olgu öeldud, et neist vaid üks osaleja oli tüdruk! Suvel tulid esimesed stardid takistussõidus ning paar aastat hiljem saavutati juba Balti Matšil teine koht 140 cm kõrguses parkuuris. Legendaarse Ülo Kepi juhtimisel tegi Marko Tähtveres trenni pea kümme aastat, ainsa pausi tõi ratsutamisse Kazastanis armees teenimine.

1990 - Viimane suvi Tähtveres. Pildil ka tulevane abikaasa Aile. Foto: erakogu


Kuna Marko õppis keskkoolis elukutseliseks autojuhiks, sai ta varakult tööd kraanajuhina, kusjuures esimeseks tööülesandeks oli ehitada valmis Luunja maneež. 1991. aastal aga täitus Ihaste ratsaspordibaasis unistus treeneriks saamisest. Marko kasvatas endale Ihastes lühikese ajaga üsnagi eduka ning suure grupi, kust täna vahest tuntuimad nimed on Tiit Kivisild, Stanislav Teder ja Erik Aedviir. Oma paremate õpilastega rännati Ihastest edasi Luunjasse, sealt juba Urmas Saksa juurde ja hiljem Timmo Tallidesse, mis oli tol ajal Põlvamaal väga uus moodne maneežiga ratsabaas. „Timmo Tallides käis palju turiste, sinna hulka ka kuulsaid poliitikuid. See andis mulle väga hea suhtlemiskogemuse. Samuti oli meil kolm aastat järjest väga hea koostöö Põlva kooliga – selle õpilased käisid meil kaks korda nädalas ratsutamas ning pidid aasta lõpus läbima ülimahuka eksami. Merlis Orion, meie praegune kolmevõistluse mänedžer, oli muide üks esimesi lõpetajaid.“

Vidrike Galopp 1995 võitjad Marko Villemson ja Vlastelin. Foto: Aldo Luud

Timmo Tallides turiste sõidutamas. Foto: erakogu

 
Kuna Marko on aga hingelt spordiinimene, otsis ta aina uusi võimalusi treenerina töötamiseks ning leidis järgmiseks tänu heale sponsorile võimaluse kolida Ratsarügemendi talli, mille ta sisuliselt oma kätega üles ehitas. Paraku said toetajal rahad otsa ning uue koha leidis ta Pärna talu näol, kuhu on jäänud tänaseni. „See on suurepärane koht, meil on omanik Hillar Kaldiga hea koostöö. Nad kasvatavad häid hobuseid ning noortele on spordi tegemiseks korralikud tingimused olemas. Tahaksingi tegelikult rohkem oma treeneritööle pühenduda ning näha rakendispordis värsket verd. Väga suur töö on viie-kuue aastaga ära tehtud ning minu toona paika pandud visioon Eesti rakendispordi tulevikust – eestlane osaleb MM-il – ongi ju tegelikult täitunud, ehkki siis sellesse veel keegi ei uskunud, ilmselt ma isegi mitte,“ pajatab Marko.

Marko püüab ise samuti aega leida võistlemiseks. Luxusega Luunjas. Foto: Hobunet / Elari Aaboja


 
Julge pealehakkamine on pool võitu!
 
Villemsoni isiklik kogemus rakendispordiga piirdus algselt vaid vankrimatkade läbiviimisega Timmo Tallides. „Eks ma õppisin seal ise ette ka panema ja korraldasime ükskord naljaviluks isegi takistussõiduvõistluse vahele rakendite vigursõidu, mis publikule väga peale läks, aga see oli rohkem niisama show. Ühe ekipaaži moodustasid muide Tiit Kivisild ja Stanislav Teder, kes kihutasid vana puuvankriga ikka metsikult, sõitsid isegi mingist hüpekast üle!“ Esimesed natuke tõsisemad võistlused toimusid Saksa ratsakompleksis – kuhu Markot kutsuti kohtunikuks – ja Toris juba uuel aastatuhandel, mil võistlejaid oli isegi Soomest. Paraku polnud siinsetel kohtunikel ei kogemust ega täielikke teadmisi punktide arvutamisestki. „Üks soomlane aitas meil Toris esimest korda päriselt reeglitest aru saada ja me saime tulemused ikka õigesti kokku löödud. Ühtegi eestikeelset määrustikku ei olnud, kõik materjalid olid ainult soome keeles, mida me siis kamba peale dešifreerisime,“ naerab ta.


 
„Paari võistlusega saime endale põhja alla ja siis juba kutsuti Lätti kohtunikuks ja ka seminari läbi viima; neil seal ei olnud üldse ühtegi rakendikohtunikku olemas. Võistlus see-eest oli uhke – küll ainult 5 ekipaaži osavõtul, aga hiigelsuure auhinnafondiga. “ Tegelikult plaanis Marko ise ka võistlema hakata, aga siis ei oleks kohtunikke olnud, seega ei jäänud muud üle, kui seda asja edasi ajada ja veelgi tõsisemalt võtta. Kui ratsaliidu juurde rakendispordikomitee moodustati, kaasati tedagi mitmel korral, ning lõppes see konkreetse ülesandega – välja töötada Eesti rakendispordi määrustik FEI määrustiku põhjal ning veidi hiljem ka arengukava. Võib vist öelda, et sealt see mänedžeriritöö alguse saigi.

Lätis Kekavas kohtunikuks. Foto: Jelena Dorosenko

 
Esimesed aastad olid suuresti otsinguaastad – tuli leida erinevaid võistluste korraldajaid üle Eesti, kontrollida nende tingimusi, platse, otsida ka osalejaid ja töötada välja erinevad raskusastmed, et kõik huvilised võistelda saaks. „See oli päris huvitav aga ka väsitav aeg, sõitsin mööda riiki ja tutvusin paljude inimeste ning tallidega. Põhimõtteliselt tuli iga võistluse juures ise kohal olla ja asju korraldada, et võistlus peetud saaks.“  Esimesed rakendispordi Eesti meistrivõistlused peeti samuti Marko eestvedamisel, 2010. aastal Pärna talus.

Ruila Rakend 2009. Foto: erakogu

Pärna Rakend 2010. Foto: Marit Kaarna

Lahemaa Rakend 2012 - ERLi karikasarja algus. Foto: erakogu

 
Kui ta täna tagasi vaatab, on areng olnud väga suur, ehkki lõpmata palju on veel ees. „Mullu suvel saabus suur väsimus,“ tõdes ta. „Mul on mitu muret: esiteks ma ei oska väga palju keeli, minu asemel võiks olla inimene, kes suudab paremini rahvusvahelisel tasandil suhelda. Teiseks kulub palju aega ja tähelepanu minu õpilastele, kes võistlevad juunioride ja noorte tasemel takistussõidus. Kolmandaks vajab iga asi aegajalt uut hingamist, uusi inimesi, mõtteid ja ideid. Selles osas olen tänulik igaühele, kes meie rakendisporti aitab ülesmäge upitada, ning loodan tõesti endale leida nn mantlipärijat.“

Foto: Külli Tedre


 
Lugematute erinevate nägudega ala
 
Pikaaegsematest mänedžeridest on ratsaliidus kestvusratsutamise eest hoolitsev Katrin Liiv paljude jaoks mõistatus nagu see ala isegi. Olgem ausad, kestvust ei käi just paljud inimesed niisama vaatamas, rääkimata sellest, et seda üldse spordiks peetaks. Tagatipuks varjutavad ala kohutavad pildid araabiamaadest, kus võidu nimel võetakse hobuselt kõik, mis võtta annab ja rohkemgi. Rahumeelse ja tasakaaluka inimesena oli Katrin, kes igapäevaselt töötab erivajadustega inimestega, valmis kõikidele nendele küsimustele vastama, sest tema jaoks on kestvusratsutamine väga südamelähedane ja ta näeb selles spordis palju enamat.
 
Katrinile on hobusearmastus geenidega kaasa antud – tema isa ja onu olid mõlemad edukad takistussõitjad. Kusiganes  noor preili hobuseid nägi, seal ta neid silitas, kuid päris trennideni jõudis asi alles kutsekooli algusaastail Ihastes. Pärast lõpetamist naases Katrin kodukanti Harjumaale ning jätkas treeninguid Jüris ja Koogi tallides. Kogu selle aja jooksul jõudis ta aga vaid korra võistlema, rohkemaks ei jätkunud närvi. „Takistussõitja peab vaimselt tugev inimene olema, minul tuleb igasuguse võistlusspordi juures liiga suur närv sisse, mistõttu ma ausaltöeldes isegi kestvusratsutamises väga palju ei stardi,“ selgitab ta.

 

Võistlemise asemel võib Katrin hoopis groom olla. Arma Kestvusratsutamine. Foto: Margit Rändur


 
Üheksa aastat tagasi soetas Järvamaal hobusekasvatust õppinud Katrin koos perega oma esimesed hobused ning tegi ka esimesed stardid kestvusratsutamises, mille juurde sattus kodukoha lähedal asuva talli kaudu, kus selle alaga tegeleti. Kiiresti värvati teda võistlustele abikorrapidajaks ning sealt tekkisid tutvused paljude kestvusratsutajatega ning soov leida endale selle ala jaoks sobivaimad hobused. Nii soetati näiteks mulluse hooaja parimaks hobuseks valitud araabia täisvereline Nilsson ox, kes täna treenib Tartu Ratsakooli õpilasi. Katrini loo juures on tore, et ka tema abikaasa Peeter vaimustus hobustest ja pikamaaratsutamisest sedavõrd, et võistleb täna pereliikmetest kõige sagedamini. Kahest pojast vanim plaanib samuti sel hooajal alustada tutvumisklassidega.

Katrin ja Peeter Kõrvemaal 2011.a-l. Foto: Külli Tedre


 
Võistlusnärvita mänedžer
 
Kuna Katrinile ei sobinud võistlemine ja võidu peale kihutamine, otsustas ta umbes neli aastat tagasi ala edendamise huvides mänedžeri kohale kandideerida. Sellest peale on tal jätkunud entusiasmi vabatahtlikult oma põhitöö, pere, nelja koera ja hobuste kõrvalt seda asja ajada. Nagu paljud teised mänedžeridki, peab Katrin oma suurimaks ülesandeks suhtlemist. „Esiteks on ala vastuoluline, nagu me kõik teame ja näeme. Ma pean päevast päeva selgitama inimestele, et kestvusratsutamine ei ole ega tohi olla selline nagu ta on araabiamaades. Me kõik tunneme nendele hobustele seal kaasa, kuid ka seal ei ole tegelikult kõik nii üheselt võetav,“ selgitab mullu ise esimest korda ametnikuna Dubais võistlusel kohapeal käinud Katrin. „Seal on palju võistlusi, kus ametnikud on ainult Euroopast, kaamerad on kõikjal üleval, kontroll range. Sealgi tehakse kõike, et ala nö. päästa, kuid osalejate arv üha kasvab ja massiga ei tulda enam toime. Just paar nädalat tagasi võeti FEI poolt hobuste heaolu huvides vastu rida muudatusi ja erinõudeid mis puudutavad UAE võistlusi. Üks näiteks on see, et stardis ei tohi korraga olla üle 150 hobuse.“

Dubais kolleegidega. Foto: erakogu

 
„Tegelikult kasvavad kiirused vaikselt meilgi, siin on mitmeid ratsanikke, kes teevad ikka tõsist sporti,“ mõtiskleb Katrin ja leiab, et tema roll on hoopis ala kandepinda suurendada, leida võimalusi kõigi jaoks. Katrini jaoks on imetlusväärne näha distantsi lõpetamas paare, kus mõlemad osapooled on õnnelikud ja terved. Teda köidab hobuse ja omaniku side, mida kestvusratsutamises on võimalik arendada väga sügavale. Sport peaks tema sõnul toimima ilma keemiata, lihtsalt näitama, mida hobune treeningu tulemusena suudab. „30-40 km tunnis ei ole enam ammuilma loomulik kiirus,“ on ta veendunud, olles silmnähtavalt õnnelik, et ERL on nüüd ka 30 km pikkuse tutvumisklassi ametlikuks distantsiks tunnistanud.

 

Gianniga Kõrvemaa Ratsamaratonil. Foto: Kadri Kullerkupp


Katrini töömaht sellega seoses muidugi koguaeg suureneb. Kestvusratsutamine on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud nii võistluste kui startide arvu poolest. „Minu töö on kontaktide hoidmine kõikide korraldajatega, nende nõustamine ja innustamine, toetajate leidmine. Vajadusel korraldan ise võistlusi. Samamoodi püüan pidevalt leida uusi inimesi, kes tuleksid ka tutvumisklassi sõitma. Ametnikele otsin koolitusvõimalusi ning üritan ametnike arvu kasvatada. Väga oluline on ka silma peal hoida kvalifikatsioonidel, kuna kestvusratsutamises on need rangemad kui muudel aladel.“

Katrin ja Assman ning Peeter ja Nella Ubajärve Rännakul. Foto: Triin Tinc

 
Palju tuleb mänedžeril sportlasi nõustada, millised on täpselt võistluste reeglid, kas ja kus nad tohivad startida jne. Kuna sagenenud on välisvõistlustel käimine, on ka paberimajandust seoses FEI dokumentatsiooniga üksjagu palju. Hooaja lõpp on Katrini jaoks alati kõige väsitavam, pikk aasta on siis jälle seljataga. Teda kurvastab kõige enam, et mänedžeridest on jäänud mulje kui kõrgepalgalistest ja võimukatest inimestest. „See on kahjuks täiesti vale, olen vabatahtlik ja teen seda puhtalt armastusest kestvusratsutamise vastu. Annan endale aru, et ma ei saa kõigile meeldida, aga ma teen oma parima.“

Foto: Külli Tedre

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...