ARTIKLID
Põlenud treilerist jäid
järgi alles vaid rattad,
põrand, tagaluuk ja pisut
metallsõrestikku

Kaie Aamisepp päästis oma hobuse põlevast treilerist viimasel hetkel

Kaie Aamisepp, 20. juuni 2010

Hetkel Rootsis elav ja Kilsvikeni tallis treeniv eesti ratsutaja Kaie Aamisepp oli nädalajagu tagasi õnnega koos. Ta suutis põlevast treilerist päästa oma võistlushobuse. Kaie soovib oma lugu teiega jagada, teadvustamaks, et ka sellised asjad on võimalikud. Siin tema jutustus.

Juhtub ju ikka, et õnnetuse, hooletuse või pahatahtlikuse tõttu võivad asjad süttida. Seda on kahjuks juhtunud ka tallide, lautade ja muude kohtadega, kust heina leida võib, seal hulgas ka ju treiler, kuna enamasti on hobustel hein treileris alati ees. Kuid seda, et treiler võib sõidu ajal põlema minna, ei osanud ma ka halvimas unenäos ette kujutada. Hein põleb kui säraküünal ning õnnetuse korral on päästmiseks ülimalt vähe aega.

Laupäeval, 12.juunil, käisin võistlemas kodutallist mõne tunni tee kaugusel Norrköpingu lähedal. Ilm oli pilves ja sadas vihma. Hobune Ramona (vt.foto) kes kaasas oli, on 12-aastane ning kogenud transpordi ja võistluste suhtes. Koduteel tegime peatuse, et söömas käia. Enne sööma minekut ja tagasi autosse tulles vaatasime hobuse üle, kõik oli korras nagu tavaliselt.

Kui koduni oli jäänud umbes tund sõitu, tundsime autos, et hobune rahmeldab treileris ning muutub järjest rahutumaks, mis selle hobuse puhul oli väga üllatav. Ehkki tahavaatepeeglisse vaadates polnud midagi kahtlast näha, otsustasime peatuda, et kontrollida, kas hobune pole ehk kuhugi kinni jäänud või üle esipuu hüpanud. Enne peatumist tekkis mul imelik sisetunne, et ehk peaks seekord end natuke kiiremini liigutama kui tavaliselt. Hüppasin autost esimesel võimalusel välja ja jooksin treileri ust avama, kuigi sel hetkel polnud mul veel vähimatki aimu, mis õieti valesti on.

Järgmisena kuulsin hobuse meeleheitlikku karjumist, tõmbasin küljeukse lahti ning suured leegid pahvatasid mulle vastu. Hobust ega midagi muud polnud suitsu tõttu näha. Tuhandiksekundiline mõttepaus... Misasja? Kuidas see võimalik on? Treiler põleb?! Mõistus ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata, kuid alateadvus töötas. Lõin kähku küljeukse uuesti kinni, et leegid suuremaks ei läheks ning jooksin tagaluugi juurde. Selleks ajaks oli roolis istunud hobuseomanik minu karjumise peale samuti paanikaga autost välja hüpanud ning väidetavalt jooksis ka tema mõistus esimese pildi peale kokku...

Tegime tagaluugi lahti, õnneks oli tagapuu kinnitamata, kuna see hobune oli harjunud reisima vaid laias vahes, kahele hobusele mõeldud ruumis. Mõttes oli lootus, et paanikas hobune tõmbaks ise nööri või päitsed katki ja tagurdaks välja, kuid ilmselt ei saanud ta olukorrast aru. Hobuseomanik hüppas kähku treilerisse, tegi hobuse lahti (põletades ära oma käe) ja tiris ta „ülehelikiirusel“ treilerist välja. Hobusel oli lakk kõrbenud, kuid tundus, et hullemast olime ta siiski päästnud.

Järgmine probleem oli haakida auto lahti treileri küljest, kus leegid olid juba jaanitule suuruseks paisunud, ja sõita ohutusse kohta. Vahepeal olid õnnetust pealt näinud möödasõitjad jõudnud helistada tuletõrjesse. Õnneks tuletõrje siin Rootsimaal vist ei maga ning kohal olid nad juba umbes viie minutiga. Pärast kustutamist olid treilerist alles vaid rattad, põrand, tagaluuk ja pisut metallsõrestikku (vt.foto).

Jalutasin hobusega metsaserval ringi, ise täielikus šokis, pisaraid valades, hobust kallistades ja mõeldes sellele, kui halvasti oleks võinud minna. Ka hobune oli šokis, kuid suhteliselt rahulik, ahmis isukalt märga teeäärset rohtu süüa ning ei saanud ilmselt juhtunust päris hästi aru. Mitu inimest tuli abi pakkuma, juhuslik möödasõitja pakkus oma treilerit laenuks, et hobust koju viia, kohale jõudis ka meie talli teenindav vetarst, et õnnetuspaigas hobuse seisund üle kontrollida.

Endiselt šokis hobune kõndis külma närviga uude treilerisse. Asusime uuesti koduteele, lootuses, et kaks korda ühe päeva jooksul treiler põlema minna ei tohiks. Kodus selgus, et hobuse nina ja suuümbrus olid üsna paistes ning päitsete metallosadest olid ka nahal veidi suuremad põletused. Nina ja suuümbruse nahk tuleb kindlasti maha, kuid peaks loodetavasti paranema üsna kähku. Suuremat muret teeb see, mis pole kahjuks silmaga nähtav – kopsude seisund. Sest seda, kui tõsised on hingamisteede kahjustused ja kui palju vingugaasi ning musta plastmassisuitsu hobune enne treilerist maha saamist sisse hingas, ei oska keegi täpselt hinnata. Igatahes on ta õnneks elus, liigub normaalselt, sööb isukalt ja hingab korrapäraselt. Pealtnäha vigastused on vaid aeg-ajalt köhatamine ja pindmised põletushaavad näos.

Raske on mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui me poleks sel vihmasel maanteel piisavalt kiiresti peatuda saanud, kui ma oleks natukene rahulikumalt autost välja astunud või mis iganes muul põhjusel kasvõi 10 sekundit hobuse päästmisega viivitanud... Leegid olid meeletult suured: umbes viie minuti pärast polnud treilerist enam oluliselt midagi järel. Hobutreilerite põlengutest polnud keegi meist varem midagi kuulnud ning selle õnnetuse põhjust ei oska ka kahjuks keegi veel selgitada. Antud juhul oli tegu umbes neli kuud kasutusel olnud plastikkerega treileriga. Ei oska öelda, kas viga oli pidurites, mingites elektriseadmetes ja kaablites või juhuslikult esiaknast sisselennanud sädemest.

Kokkuvõttes läks üsnagi hästi. Hobune on siiski elus ning kui kopsudega midagi väga tõsist pole, siis on see hobune ka varsti jälle võistlusvormis. Endale aga jääb eluks ajaks trauma ning tõenäoliselt pole keegi meist siiani sellest täielikult üle saanud ja meelest ei lähe see kohutav kogemus mitte kunagi. Veel mitu päeva pärast õnnetust näen pidevalt silme ees, kuidas ma avan treileri eesukse, kuidas hobune karjub ja piinleb ning leegid nagu surnukuuri põletusahjust välja lendavad. Pisarad tulevad vägisi silma, kui vaatan tallis seda hobust ning mõtlen, mida ta üle elama pidi. Ma olen ülimalt tänulik, et meil vähemalt niipalju vedas, et piisavalt kiiresti tegutseda suutsime ega pidanud pealt vaatama, kuidas hobune lihtsalt treilerisse sisse põleb. See oli sekundite küsimus, sest autot lahti haakides oli leekide kuumus juba nii suur, et treileri läheduses enam seista ei saanud.

Miks ma sellest kirjutan? Kutsun kõiki hobuseomanikke üles pidevalt kontrollima oma hobuveokite tehnilist seisukorda, sest tavaline, kord aastas tehtav ülevaatus ei pruugi olla piisav. Hea mõte oleks ka võimalusel treilerisse panna kaamera, et sõidu ajal hobuse käitumist jälgida. Kindlasti tuleks alati peatuda ja vaadata üle, kas kõik on korras, kui hobune käitub kummaliselt või rahutult. Ma väga loodan, et selline õnnetus ei kordu mitte kellelgi ja mitte kunagi ning et meie hobune taastub sellest nii füüsiliselt kui vaimselt

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...