ARTIKLID
Tiit Kivisild ja Torrero.
Foto: Külli Tedre

Kus oled, kuhu lähed, Eesti ratsasport?

Hillar Talts, 22. aprill 2010

Möödunud nädalavahetus andis ajendi analüüsida Eesti ratsaspordi positsioone. Viimastel aastatel on kodumaal levinud arvamus, et tegelikult on meil asjad suhteliselt halvasti ning maailma tipp jääb meist väga kaugele. Mis toimus eelneval nädalavahetusel? Kaks takistussõitjat võistlesid Genfis MK-finaalis, kaks takistussõitjat Itaalias ning kaks Belgias. Auhinnalisi kohti toodi kõikidelt võistlustelt. Lisaks toimus kodumaal Talvise Takistussõidu Karikasarja finaal ja võistlesid koolisõitjad, rahvusvahelisel tasandil tõi Soomest võidu kestvusratsutaja. Pole paha?

Nagu näeme, jagub meie sportlasi osa võtma samaaegselt erinevatest rahvusvahelistest võistlustest. Räägime tasemest. Teades, et Rein Pill ja Tiit Kivisild MK arvestuses pühapäevasesse lõppsõitu ei jõudnud, kas saame nimetada nende sooritusi Genfis ebaõnnestumisteks. Võtan võistlusjärgsel esmaspäeval telefonikõne nädalavahetuse Genfis veetnud ning esmaspäevalgi „tuhavangis“ viibinud Ratsaliidu juhatuse esimehele Heiti Häälele. Vestluse läbivaks teemaks saab kogemus. Hääle seisukohalt, millega nõustun omaltki poolt, jäävad meie takistussõitjad maailma tippudest põhiosas alla mitte just oskustes ja hobuste kvaliteedis kui kogemustes. Heiti meenutab Reinu ja Tiidu treeneri Jos Kumpsi lauset pärast 21.-st korda MK-finaalis osalenud ja esimese parkuuri vigadeta läbinud briti suurmeistri Michael Whitaker starti: „Tema jaoks oli see tavaline päev kontoris“. Loogiliselt võttes nii see ongi. Kui meie sportlaste jaoks on parkuurid kõrgustel 155 ja 160 cm aasta tippsündmusteks, siis enamus maailma tippe sõidab selliseid radu 20 – 25 nädalavahetust aastas.

Michael Whitaker ja Amai, CHIO World Equestrian Festival, Aachen 2008. Foto: Getty Images

Madalamatel kõrgustel on meie takistussõitjate tase tippudega sarnane, tõdeb Hääl. Meenutame, et Genfiski jõudis Kivisild madalamatel kõrgustel kahel korral auhinnalisele kohale. Enim tasub hinnata Tiidu 15. kohta Grand Prix-l, mis andis Rolex Rankingu punkte. GP-l, kus osalesid pea kõik pühapäeval MK üldvõidu eest võidelnud tipud oma teistel hobustel. Kõrgusel 155 cm ja tippkonkurentsis ei ole Tiidu ja Cinnamoni 8 karistuspunkti sugugi halb tulemus. Konkurentsivõimest 140 cm tasemel annab tunnistust Urmas Raagi ja Laguna vd Roshoeve kaks võitu Itaalias CSI3* tasemega turniiril. Lisaks samast nädalavahetusest sama taseme võistluselt Lummenist Hanno Ellermanni kuues koht GP-l Quality Time-ga, kus takistuste kõrguseks küll 150 cm. Vasakul: Urmas Raag ja Laguna vd Roshove. Saku Suurhall 2010. Foto: Külli Tedre

Tõenäoliselt on takistussõidu edasiseks arenguks vaja rohkem osaleda arvestatava tasemega võistlustel, jätmata loomulikult märkimata tasemel treenerite-treeningute vajadust. Minu nägemuses kehtib see kõikide tasemete takistussõitjate kohta. Kui rahvusvahelise tippkonkurentsi lähedale jõudnud sportlased vajavad kogemusi 150 – 160 cm kõrgustel sõitudel, siis kodumaal treeniv n.n. B-koondis vajab enam kogemusi rahvusvahelistel 140 – 150 cm radadel ja nii edasi. Analoogia kehtib kõikidel teistelgi ratsaspordialadel.

Rääkides meie võistlussüsteemist, ei saa võrreldes lähinaabritega miskit kurta. Soome rahvuslike võistluste korraldamise tasemega võime ennast täielikult võrrelda, lätlased ja leedukad võtavad üle meie kogemusi. Mõlema alaliidu esindajad on viimasel ajal konsulteerinud mitmete meie ametnike ja korraldajatega, saamaks vajalikku informatsiooni oma süsteemide täiendamiseks. Lõunanaabrite rahvusvahelistel võistlustel on juba aastaid meie ametnikud abiks olnud ning on seda tänavugi. Arvestades asjaolu, et kolm Balti riiki on väikesed ning logistiliselt üksteisele küllaltki lähedal, näen isiklikult võimalikku sünergiat üha tihedamas koostöös, nii võistluste kui rahvusvaheliste treeningute koordineeritud korraldamisel. Heaks näiteks on juba täna kolmevõistlus, kus Eesti ja Leedu on ühtlustanud arvestuslikud tasemed ning koordineerivad koostöös võistluskalendrit. Kolmevõistluses on „pundis“ ka soomlased.

Hanno Ellermann ja Quality Time. Saku Suurhall 2010. Foto: Külli Tedre

Suures plaanis võime tõdeda, et midagi katastroofilist meie ratsaspordi organisatsioonis viltu ei ole. Samas peame tõdema, et vahepealne kiire areng on peatunud. Kindlasti on üheks põhjuseks majanduslangus ning sponsorrahade vähenemine, kuid kindlasti ka korraldajate teatud väsimus-tüdimus, mis paratamatu (alati tippvormis olek on võimatu). Kogu elu siin ilmas on tsükliline. Kas hetkel oleme ratsaspordiga languse või stabiilsuse faasis, on keeruline öelda. Kindlasti ei tohi me jääda loorberitele puhkama nautimaks teatud saavutatud edu, vaid tõsiselt edasi töötama hoidmaks või pigem arendamaks juba saavutatut.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...