ARTIKLID
Vaade Veskimetsa Ratsakeskuse
peahoonele ja maneežile.
Foto: Külli Tedre

Veskimetsa “heinahoidla” – ratsakeskust on vara maha kanda

tekst: Raavo Raadik; fotod Külli Tedre, 08. juuli 2010

Veskimetsa ratsakeskus töötab kõigi raskuste kiuste, jutte selle halvast olukorrast ning minnalaskmismeeleoludest ei maksa võtta tõe pähe. Edasiseks arenguks on siiski tarvilikud märkimisväärsed investeeringud.

Enne, kui ennast Tallinnas Veskimetsa Ratsakeskuse poole asutasin, õnnestus mul kohtuda teeneka kohtuniku Tõnu Kaumanniga. Teadsin, et Veskimetsa saamisloo juurde käib mingi legend. Uurisingi ratsakohtunikult seda. Kaumanni nägu tõmbus naerule. “See saamislugu väljendab kõige paremini elu omaaegses Nõukogude Liidus,” ütles ta.

Rajati heinahoidlat

Tajusin, et kohtunik teab midagi enamat. Teadiski. Seda teadmist polnud tarvis isegi pinnida. “Ajal, kui alustati Veskimetsa rajamist, oli üle terve liidu palju pooleliolevaid objekte. Ja iga ehituse jaoks oli tarvis materjale. Ja nende jaoks omakorda niinimetatud fonde. Noh nii ehitatigi paberite järgi heinahoidlat, reaalselt aga rajati ratsabaasi,” muheles Kaumann.

Uue teadmisega – tegelikult lähen uudistama “heinahoidlat”, mitte ratsakeskust – lontsisin Õismäe poole.

Rohelusse varjunud sissesõit Veskimetsa Ratsakeskusesse paistis mõnusalt rahulik. Tunde kirjeldamiseks sobiksidki vahest surematu ärkamisaja aegse Eesti luuletaja ja kirjaniku Saalomon Vesipruuli igikestvad luuleread:
“Päikese kiired kuldasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad (siin oli koma) tuul kiigutas puude latvasi mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine…” Eduard Bornhöe vahendatud kirjapilt on siin kohal muutmata.

Värav, mis tuli baasi sisenemiseks läbida, oli kaetud kurjade siltidega. Igale poole pääsemiseks oli tarvilik territooriumi valdaja luba. Neid lube nõuti kategoorilises toonis. Puudus vaid hirmutamine miinvälja või tule avamisega. Samas mõistsin, et hulle, kes hobustele ohtlikud võivad olla, tulebki eemal hoida.

Egas midagi, võtsin julguse rindu ja astusin edasi. Tegelikult polnud julgust vaja. Helistasin treener Therje Prohorovale, paludes tal mulle vastu tulla. Nüüd läks kõik juba libedamalt.

Esimene töömees

Ratsatreener juhatas uudishimuliku sisse. Kohe tabas mind üllatus. Olin kuulnud, et Veskimetsas polevat tehtud, ega tehtavat remonti. Kõik lagunevat. Keegi ei liigutavat kompleksi korrashoiuks lillegi.
Ütlen kohe, kõik see on vale. Fuajees, kui seda nii võib nimetada, märkasin kahte tegelast. Üks, va inimene, töötunkedes töömees, nühkis laest pahtlilabidaga vana värvi. “Põrgut, töö ju käib,” mainisin Prohorovale.
“Teeme nii palju, kui suudame,” vastas treener. Olgu vahemärkusena ette öeldud, remondi teema juurde tulen hiljem tagasi.

Kui töömees tegi külalist märgates oma ettevõtmisesse pisikese pausi, siis teine fuajees olnud tegelane ei teinud mind märkamagi. See teine tegelinski, suur Vesta nimeline saksa lambakoer ei liigutanud võõrast nähes kõrvagi. Isegi silm ei pilkunud, mis siis veel nuhutamisest rääkida.
“Tema on üks meie valvuritest. Päeval ei tee ta millestki eriti välja. Öösel seevastu temaga vastakuti sattuda ei soovita ma kellelgi,” kommenteeris Prohorova.

Silmitsesin endiselt mind ignoreerivat koera ja palusin Prohorovalt luba üksinda Veskimetsa kompleksis ringi jõlkuda. “Saan siis enda jaoks parema pildi,” seletasin sealjuures.

Loa ma sain, mõistes ühtlasi, et ratsatreeneril on targematki teha, kui ühele uudishimulikule kirjatsurale giidi mängida.
Ja jälle kord sildid. Mõned neist humoorikadki: “Hobusel on neli jalga, pesuruumil aga ainult üks vee äravoolu toru. Maneežist väljudes puhasta hobuse jalad.” Või siis silt, milles paluti ühte pinki mitte sisse hiivata, sest too on töötajaile (häda) vajalik. Suitsetamist keelavatest ja võõraid tõrjuvatest tahvlitest ei maksa aga üldse rääkida. Või kui, siis vaid selles kontekstis, et loomade heaolu näib Veskimetsas oluline olevat.

Maneež ja boksid neis rahulikult heina krõmpsutavate suksudega, kõik on tavaline. Pisut väsinud, kuid puhas.

Tribüünil

Asutasin tallidest välja, tribüünide poole. Vastu tuli Konstantin Prohhorov. Minu jaoks sedapuhku pisut võõra olemisega. Ah jaa, vuntsid olid maha aetud. Kuidagi harjumuspäratu.

Sättisin lõpuks tagumiku tribüünile, jäädes mõttesse. Nägin, taamal hüppasid mõned paarid tõkkeid. Kõik oli rahulik. Tegelikult, kui polekski olnud kuulda Paldiski maanteel vuravaid trolle, olekski olnud tunne, et ma ei asu mitte Tallinnas, vaid kusagil maal, vanaema juures.

Adusin, et selline koht, kus valitseb rahu, kus tänapäeva muidu nii agressiivsed noored saavad loomadega suheldes pingeid maandada on oluline. Ja seda kohta tuleb säilitada, seda vaatamata investeeringute suurusele ja võistlusväljaku ääres veidi longu vajunud ja pisut roostetanud lipuvarrastele.

Tagasiteel tallide juurde märkasin tõkkeid, saepuruhunnikud, kõik oli olemas ja kõik oli vähemalt minu, tegelikult üsnagi tagasihoidlikke teadmiseid arvestades korras.
Talli juures kohtasin jälle, seekord juhuslikult, abielupaar Prohhorove. Silmasin järjekordset töömeestki, kes uurakil askeldas talli üht akent parandada. Therje Prohorova märkis: “Näe siingi käib töö. Niipalju, kui suudame, me ka teeme. Aga, kui raha on vähe, saame teha vaid hädavajalikku.”

Silmitsesin “heinahoidla” punast telliskiviseina, kus leidsin vaid üksikuid defekte, ning olin enda peale pisut solvunudki. Tegelikult siiski mitte. Kuid arvestades kuuldud kuulujutte, arvasin leidvat Veskimetsa näol pommiaugu. Või midagi sarnast, ehk koha, millest saaks imeda välja paraja uudise stiilis: kõik laguneb, midagi ei tehta. Aga tehakse küll.

Olematu õnnetus

No ikkagi, tahaks midagi negatiivset leida. Hakkasin ääri veeri pärima, hiljuti olla Veskimetsas ühe hobusega õnnetus juhtunud? Prohorova vaatas mind arusaamatuses: “Õnnetus? Missugune õnnetus?” Tahtsin juba oma lolluse ja küündimatuse pärast vabandama hakata, kui ratsatreener mind sellest vaevast päästis: “Ah see, kui üks hobune treeningul tunniratsutajaga komistas. Kui inimene ei oska veel hästi ratsutada ja valib vale sõiduviisi, toetudes peaasjalikult kaelale, siis pole kukkumised ja komistamised haruldased. Hobused pole meil kurnatud, nagu foorumites väidetakse. Andsime komistanud hobusele igaks juhuks vaba päeva. Järgmisel päeval ei tahtnud ta kuidagi maneeži ära mahtuda. Oli energiat nii täis. Hobustega on nii nagu inimestegagi. Kui oled harjunud tööd tegema ja järsku ei saa enam oma koormust kätte, siis tunned end halvasti.”
Jäi üle ainult nõustuda. Olen ise näinud inimesi, kes pensionile jäädes kustuvad. Üks neist oli mu vanaisa.
Vasakul: illustratiivne foto trennist

Viisaka võõrustajana saatis Prohorova mind mu teekonnal välisukseni. Veel paar sõna enne hüvastijättu. Ning siin nägin kõige ilusamat pilti sellel päeval. Uksest astus sisse väike tüdrukutirts. Treener kommenteeris vaikselt: “Treening hakkab tal kell viis. Praegu on kell alles ühe ringis. Ja sedasi nad siin siis käivad.”
“Kas kell on viis?” päris Prohorova.
“Ei, mul hakkas kodus igav,” vastas tüdruk.
Mõistsin veelkord, et Veskimetsa Ratsakeskus on Tallinnale vajalik.

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...