Soome väljaandes Hevosurheilu ilmus usutlus Annike Lavinguga. Eestis armastatud treener ja koolisõidukohtunik on sage külaline Soomes, kuhu teda kutsutakse kohtuniku tööd tegema.
Intermediate klassis oli Laving kohtunikuna C-tähes ja rõhutas harva kõlava sõnumi tähtsust: koolisõitja peab olema valmis vastava raskusastmega skeemi jaoks. Laving selgitas, et kohtuniku ülesanne on seda hinnata. „Ratsanikud ei pruugi ise seda märgata – närvid ja muud tegurid mängivad rolli.“
Ta möönis, et ka kohtunikuna pole see kerge ülesanne, sest halli ala on palju. „On tõsi, et see on väga keeruline. Üks põhimõte on, et hobune peab paistma tahtvat koostööd teha ja see peab talle olema lihtne.“
Veel lisas ta, et kohtunikuna pole mõtet anda lihtsalt halbu hindeid, kui hobune pole selle taseme jaoks veel valmis. “Parem on võistlussooritus katkestada ja minna koju harjutama.“
Ajakirjanik uuris, kas seeläbi ei teki oht, et koolisõitjad, kes on niigi enesekriitilised, ei julgegi enam võistlema tulla? „Just seda me tahamegi – et ei tuldaks võistlema liiga vara!“ sõnas Annike, kelle arvates saab lihtsamates koolisõidu skeemides minna proovima, aga mitte raskemates skeemides.
Ta toob võrdluse takistussõiduga, mida on ise harrastanud kuni 140 cm tasemel. „Hea hobuse ja julge ratsutamisega saab päris kaugele, isegi kuni 130 cm-ni. Tõeline takistussõit algab aga 140 cm klassist. Nagu koolisõidus algab see Prix St. George klassist.“ Laving meenutab, et takistussõidus puhutakse vilet, kui on võistlejal on liiga palju vigu. „Takistussõidus on seda lihtsam mõista – seal on ohtlik, kui klass on hobuse või ratsaniku jaoks liiga raske.“