Inimeste puhul räägitakse värvipimedusest, kui inimese silm ei suuda eristada teatud värve. Kõige sagedamini rohelisi ja punaseid toone. Seega saab öelda, et hobuse nägemine sarnaneb osaliselt värvipimeda inimese nägemisega.
2007. aastal avaldati üks esimesi uuringuid, mis käsitles hobuste nägemist ja värvide tajumist. Teadlased tegid hobustega sarnase katse, millega testitakse inimeste värvipimedust. Katsest ilmnes, et hobused eristasid hästi kollaseid ja siniseid toone, ka teatud rohelisi toone suutsid hobused eristada. Punast ei näinud hobused üldse. Kuna hobused näevad vaid kahte põhivärvi, nimetatakse nende nägemist dikromaatiliseks
Tegu oli olulise tulemusega, sest varasemad hobuste värvide tajumise uuringud andsid vastuolulisi tulemusi. Seetõttu oli see teema pikka aega ebaselge ja vaieldav. 2007. aasta uuring oli samm edasi, kuna tutvustas uudset meetodit värvide nägemise uurimiseks ja aitas paremini mõista hobuste värvitajumise võimeid.
Uuringust saadud teadmisi sai rakendada igas valdkonnas, kus hobuseid kasutatakse. Sealhulgas ratsaspordis, eesmärgiga luua takistused, mis oleksid hobustele paremini nähtavad ja seega ohutumad.
Hobustele on kõige paremini nähtavad kollased, sinised ja mattvalged takistused
Professor Martin Stevensi juhtimisel töötati Exeteri ülikoolis projekti kallal, mille fookus on hobuste värvitajul. Projekti toetas teiste seas British Eventing, kuna saadud teadmisi saavad oma töös kasutada kolmevõistluse rajameistrid. Uuring käsitles takistuste värvikontrastide mõju, erinevate materjalide kasutamist ja võimalusi parandada takistuste nähtavust ning ohutust nii hobuse kui ka ratsaniku jaoks. Projekti eesmärk on liikuda eemale inimesekesksest takistuste disainist ning kohandada takistusi vastavalt hobuste spetsiifilisele nägemisvõimele.
Kuna hobused on dikromaadid ja näevad seetõttu vähem värve kui inimesed, siis tähendab see seda, et hobuste maailm koosneb peamiselt sinistest ja kollastest toonidest ning neil on raskem eristada looduslike värvide peeneid nüansse.
Exeteri ülikooli projektis analüüsiti võistluste tulemusi, millest selgus, et kolmevõistluse madalamatel tasemetel sõltub takistustel tehtud vigade arv hobuse treeningust ja kogemusest, mitte tema nägemisvõimest. Kõrgemal tasemel aga hakkas takistuste disain ja värvivalik rohkem rolli mängima.
Traditsioonilised krossitakistused on sageli looduslikes toonides – punane, oranž, roheline ja naturaalne puit –, mida hobustel on keeruline eristada. Professor Stevensi ja tema meeskonna soovituste kohaselt muudavad takistused hobustele paremini nähtavaks kollane, sinine ja mattvalge.
Badmintoni rajameistri Eric Winteri sõnul soovitas talle rahvusvaheline rajameister David Evans, et tavalised palgid on paremini hüpatavad kui rustikaalsed, koorega palgid. Seda põhjusel, et kooreta puit on heledam ja hobusele kergemini märgatav. “Samuti teadsime, et päikesepaistelise ilmaga on läikivalt värvitud valget posti raskem näha. Alati on soovitatud kasutada mattvalget värvi. Nüüd on selle taga ka teadus,” rõõmustab Winter.
Stevensi sõnul on eesmärgiks luua krossirajad, mis on hästi hüpatavad, pakuvad selget visuaalset pilti ja on võimalikult ohutud nii hobusele kui ratsanikule. Hobuste nägemise parem mõistmine võimaldab rajameistril luua takistusi, mis on hobustele selgemad ja kergemini mõistetavad, vähendades seeläbi vigu ja parandades ohutust.