Eesti Ratsaspordi Liidu hooaja lõpetamisel oli üleval kiri: KUI RATSALIIDUL OLEKS 10 MILJONIT EUROT, SIIS TA…?
Kui seda nalja tõsiselt võtta, võiks küsida:
- Mis on ratsamonument?
- Kas ratsasportlastele on üldse ratsamonumente?
- Milline võiks olla see meie ratsamonument?
Võtsin endale õiguse ja kohustuse neile küsimustele vastata, sest olen ratsamonumente aastaid uurinud ja neist mitusada lehekülge kirjutanud. Kas see käsikiri kunagi raamatuks saab, on kahtlane, nagu mu kolme raamatu kirjastaja, „Argo“ kirjastuse peatoimetaja Andres Adamson mulle kirjutas: „…teema huvitavusele vaatamata ei julge loota, et selline raamat meil praegu nii palju lugejaid leiaks, et raamat ots otsaga kokku tuleks. Nagu tähele panite, praegu ja meil. Mõnes suurema rääkijate-lugejate arvuga keeles – miks mitte!“ Aga midagi sealt vahel endale leian ja võin ka teistele jagada.
Asja juurde minnes – päris üksmeelset definitsiooni, mis on ratsamonument, pole olemas. Iga ratsanikku kujutavat skulptuuri ei pea ratsamonumendiks keegi, aga näib siiski kehtivat vaikne kokkulepe, et ratsamonument on monumendi kõrgem järk. Hästi ja täpselt on ratsamonumendi erinevust lihtsalt ratsaniku skulptuurist määratlenud hollandlane Kees van Tilburg. Ta peab ratsamonumendiks vastupidavast materjalist skulptuuri, mis on igast küljest vaadeldav ja kujutab reaalselt elavat või elanud ja identifitseeritavat ratsanikku hobuse seljas, ja kujutis peab olema vähemalt elusuurune. Sellega välistab ta igasugused muud loomad hobuse asemel (näiteks Sancho Panza oma eesliga) ja müütilised kangelased või pühakud, isegi populaarseima pronksratsaniku Püha Jüri (St. Georg), kelle reaalne olemasolu pole kindel. Välja jäävad ka sageli kõrvaltoodanguna või reproduktsioonina valminud elusuurusest väiksemad ratsanike kujud või selge ajaloolise tegelaseta skulptuurid. Ratsamonumendiga taheti tõsta kedagi kõrgemale, kui ta tegelikult oli ja elas. Juba elusale ratsanikulegi peab jalakäija alt üles vaatama, pjedestaalile tõstetud ratsakuju jääb veel kõrgemale.
Ratsasportlased sellist ebajumala staatust taotlevate persoonide hulka ei sobi. Nende monumendid ongi vaatajale lähemal, kõrgete pjedestaalideta. Neid ongi vähe. Ja üks esimesi, kui mitte esimene ratsasportlane, kellele ratsamonument püstitati, oli rohkem poliitik kui sportlane.
BASSEL AL-ASSAD
Bassel al-Assad (1962-1994) oli Süüria presidendi Hafez al-Assadi vanim poeg, kellest oodati oma isa järglast presidenditoolil. Ta oli treenitud langevarjur, juhtis erivägesid (Rahvuskaarti), hiljem oli Presidendi Julgeolekunõukogu esimees, rääkis vabal prantsuse ja vene keelt, oli õppinud Nõukogude Sõjaväeakadeemias, oli sõbralikes suhetes paljude riigijuhtide ja nende lastega, näiteks Jordaania printsessi Hayaga, kellega kohtus ka ratsavõistlustel. Temalt oodati riigi muutmist moodsamaks, kuigi ta oli arrogantne ja autoritaarne ning laskis teda Süüria meistrivõistlustel võitnud ratsaniku vangi panna, kus see veetis 21 aastat. Tema enda lõpp tuli 1994. aastal nii, et ta sai autoõnnetusel surma, kui sõitis teel lennujaama kiirusel 240 km tunnis ilma turvavööta ja riivas teepiiret. Tagaistmele saadetud autojuht jäi vigastusteta.
Kohe püstitati talle monument Chtaura linnas Liibanonis. Liibanon oli tollal Süüria vägede poolt sisuliselt okupeeritud riik, kus Bassel püüdis sobitada kokkuleppeid usulahkude ja parteide vahel, muidugi Süüria huvides. Kui Süüria väed Liibanonist 2005.a. lahkusid, viidi ka Basseli monument kaasa ja see seisis Aleppo linnas, kuni 2024. aastal hävitati mässuliste poolt Assadide dünasta režiim ja ka monumenti ei unustatud.
IAN MILLER
Tõelise tippsportlase ratsamonument ja ühtlasi temast endast mitte vähem kuulsa hobuse ratsamonument on Ian Milleri (s 1947) ja Big Beni ühismonument Kanadas Perthi linnas. Miller on osalenud kümnel olümpial takistussõidus ja ta on ka kõige rohkem kordi olümpiamängudel võistelnud sportlane üldse. Kuju tellisid väikelinna Perthi (5800 elanikku) kohalikud ärimehed kohalikult tagasihoidlikult mehelt Stewart Smith’ilt, kes ise ütles, et ei julge end kunstnikuks nimetada. Ta kirjeldas oma tööd, et ta lihtsalt võttis ühe hea foto ja tegi sellest pronkskuju. 2005.a. valminud tulemus oli ainulaadne. Hüppava hobuse illusioon on saavutatud kuju tasakaaluga kahel eemalt peaegu nähtamatul metalltorul, mis toetuvad takistuse latile.
ALBERTO LARRAGUIBEL
Ka kõrgushüppe maailmarekordi püstitajate ratsakuju on ühismonument Tšiili armee kaptenile Alberto Larraguibelile (1919-1995) ja tema hobusele Huasole. See rajati 2007. aastal Vina del Mar linnas, kus see rekord (2.47) 1949. aastal püstitati ja asub kohas, kus kunagi paiknes kürassiiride rügement, kus Larraguibel teenis. Monumendi autor Francisco Javier Torres on püüdnud väga kunstiline ja romantiline olla ja lisanud takistusele müütilised Jõu ja Võidu (Victoria) kujud ning kujutanud hüppeliigutust sellisena, nagu võiks hobune veel palju kõrgemale hüpata. Tegelikult antud juhul võikski, sest kui võrrelda hobuse keha pikkust ja takistuse kõrgust sellel skulptuuril, siis on proportsioonid sellised, et takistus ei oleks palju üle 2 meetri kõrge. Huaso tõelist pingutust ja tehnikat siin näha ei ole. Tegelikult on monument iseenesest võimas – kokku 4,20 m kõrge, aga takistuse kõrgus sellest ehk kolmandik. Näib, et hobune ja ratsanik on alla elusuuruse ja võib-olla seetõttu ei leiagi seda teost nn „ametlikes“ ratsamonumentide nimekirjast.
HUMBERTO MARILES CORTES
Humberto Mariles Cortes (1913-1972) on ratsaspordi ajaloos tuntud 1948.a. olümpiamängude kuldmedalistina takistussõidus nii individuaalselt kui Mehhiko võistkonna liikmena. Samal olümpial võistles ta ka kolmevõistluses, kus oli individuaalselt 12. ja võistkonnaga pronksil. Ta võistles takistussõidus ka 1952.a. olümpial ja sai individuaalselt 6. ja võistkonnaga 9. koha. Ajalukku on ta läinud veel kui esimene ja ainus olümpiavõitja ratsaspordis, kellest tuli kriminaalkurjategija. Polnud lihtne mees ega lihtne elu.
Juba noore ohvitserina paistis Mariles silma nii oma ratsanikutalendiga kui ka aruka huviga ratsutamise teooria vastu. 1936.a. saadeti lootustandev nooruk vaatlejana Berliini olümpiamängudele õppima ja tutvuma maailma tipptasemega. Kaks aastat hiljem määrati ta 25 – aastasena Mehhiko Sõjaväelise Ratsutamise Akadeemia juhiks.
Kogu Mehhiko võistkonna osavõtt Londoni olümpiast oli alguses kellegi meelest kuritegu. Nimelt keelas Miguel Aleman, Mehhiko uus ja esimene tsiviilpresident üle hulga aja, oma ratsasportlastel olümpial võistelda, sest „mingitel veohobustel, kellest üks on veel ühe silmaga, ei minda meie riiki häbistama“. Ühest silmast pime oli hilisem olümpiavõitja Arete. Aga presidendil võis meeles olla, et 1932. olümpial Los Angeleses jäid mehhiklaste hobused seisma üks 1. takistuse ees, kaks 2. takistuse ees. Kui Londonis pärast olümpiavõitu helistati Marilesele Mehhikost, arvas ta, et nüüd kutsutakse kohtusse. Aga see oli president Aleman. Mariles ütles: „Teie teenistuses härra president. Kolonelleitnant Humberto Mariles telefonil.“ – „Soovin õnne, kindral Mariles,“ vastas president.
Kui Mehhikos kaotati ratsavägi, asutas Mariles endise ratsaväe ratsakeskuse territooriumile oma eraratsakooli ning pühendus laste ja noorte õpetamisele. Üks andekaimaid takistussõitjaid ja ülipopulaarne treener George Morris nägi teismelisena Marileses oma ebajumalat ja Marilese rangelt itaaliapärane istak oli talle jäljendamist väärt eeskujuks. Pika palumise peale oli ema nõustunud viima ta paariks nädalaks Mexicosse Marilese ratsakooli õppima.
„Ma ei olnud kunagi nii hirmsaid takistusi näinud,“ kirjutab Morris. Takistused olid ehitatud otstest kivivundamentidesse kinnimüüritud telefonipostidest kõrgustel 90-120 cm, sügavate kraavidega nende all. Takistuste vahed pikas reas olid vahesammuta sisse-välja, ühe vahesammuga või kahe vahesammuga. See suurepärane kogemus karmidel treeningutel kaua ei kestnud. Ühel õhtul nägi ta ema pealt, kuidas suurel võistlusel Marilese keskuses sai üks noor poiss kukerpalli teinud hobuse all surma. Kohe rentis ta auto ja viis oma poja Mexicost Acapulcosse, ohust eemale. Pojal polnud Acapulcos muud teha, kui otsida seiklusi ja end koos tundmatute poistega esimest korda elus põhjalikult täis juua.
Marilese elu läks vanemas eas liigagi huvitavaks. Kõigepealt laskis ta 1964.a. koduteel endiste olümpiavõitjate austamisõhtult maha autojuhi, kes oli ta maanteel teelt välja trüginud. Sõitis lihtsalt järele, sai punase tule all kätte ja kui sõnavahetus ägedamaks läks, haaras revolvri. Mariles varjas end kaks aastat välismaal, tuli siis tagasi ja võttis vastu 20-aastase vanglakaristuse, millest istus ära 5 aastat. Siis andis president rahvuskangelasele armu. Aasta pärast vabanemist, 1972.a. tabati ta Pariisis narkootikumide vahendamiselt ja ta suri enne kohut vanglas. Aga oma ausamba sai ta ikka – 2013.a. avati tema olümpiavõidu 65. aastapäeval Mexicos Olümpia väljakul tema ja Arete ratsamonument.
Ja millist ratsamonumenti vajaksime meie? Eestis on seni ainult üks ratsamonument. See on kindral Johan Laidonerile (1884-1953) Viljandis. Lugupidamis-avaldusena on see muidugi väga vajalik, et mäletada üht Eesti riigi loojat ning võiks olla suurem ning monumentaalsem. Ja isegi väljakutsuvam ning sõjakam, peale muu ka tähtsama asukohaga. Aga kui tõesti tahta kellelegi meie ratsaspordis olulisele inimesele ratsamonumenti püstitada, siis ei jõutaks meil kunagi üksmeelele. Palju rohkem kui kuldset ratsamonumenti, vajaksime oma ratsasporti kuldset ratsanikku.
