Eesti ratsaspordi juubeliaasta pidu on peetud, inimesi on tänatud, film on vaadatud ja ongi käes uus aasta(sada). Võib vist öelda, et käes on uus argipäev. Seni on Eesti ratsakogukonnal läinud päris hästi, ei tohi nuriseda. Hobuseid on aina rohkem, ratsutamine kogub populaarsust ja isegi olümpial käisime. Aga kas see, mis on toonud meid siia, viib ka edasi? Toon siinkohal välja mõned teemad, mida tahaks koos teiega arutada.
Maailm pöörleb meie ümber üha suurema kiirusega. Meeldib see meile või mitte, kuid kõik on muutumises. Kogu keskkond, mis veel 10-15 aastat tagasi tundus stabiilselt kindel ja turvaline, oma traditsioonide ja iidolitega ning meie arusaamadega ratsaspordist, on korraga muutuste tuules. Seni tundus loogiline, et ratsutamise eesmärgiks on eeskätt sport. Et spordis on eeskujuks tugevad ratsutajad, kes saavutavad tulemusi suurvõistlustel, et hobune on meie kuuletuv partner tulemuste saavutamiseks ning et sõnumeid oma ala kohta anname välja meie ja riik ning avalikkus on kohustatud meid kõiges selles toetama. Tundub, et juba lähemas tulevikus ei pruugi see kõik enam nii olla.
Öeldakse, et sport on meelelahutus. Me võitleme sellel turul teiste spordialadega harrastajate arvu, sponsorite toetuse ja meedia tähelepanu eest. Vaatame, mis meid siis ees ootab?
Mida toob tulevik?
Eelkooliealiste laste arv langeb 2030. aastaks 100 900-ni, mis on 11,1% vähem kui 2020. aastal. Need on kõik meie tulevased kliendid. Need on lapsed, kes tulevad ratsakoolidesse, osalevad võistlustel ja kui hästi läheb, siis ostavad nende vanemad Eesti hobusekasvatajate käest häid hobuseid. Demograafid ütlevad, et sünnitusealisi naisi on lähitulevikus vähem ja neil sünnib vähem lapsi. Ainus maakond, kus oodatakse laste arvu väikest kasvu, on Harjumaa. Kõigis ülejäänud maakondades prognoositud laste arv langeb, kuigi Hiiumaal vaid 1%, langus jääb enamikus maakondades 20–30% vahele. Ehk meie sihtgrupi kliente jääb aina vähemaks.
Järgnevaga nõustuvad paljude spordialade juhid ja treenerid, keda mul on au tunda. Tervise Arengu Instituut (TAI) avaldas esimese ja neljanda klassi õpilaste seas 2019. aastal läbiviidud õpilaste kasvu uuringu tulemused, mille kohaselt oli 30% lastest ülemäärase kehakaaluga. Liigne kehakaal oli rohkem levinud poiste seas, väiksemates asulates ning suurenes koos vanusega. Selgus, et lapsevanemad, eriti kui nad ka ise on ülekaalulised, ei oska tõepäraselt oma lapse kehakaalu hinnata. Enim eksiti hinnangute andmisel laste rasvumise korral, kus vanemad pidasid lapsi üldjuhul pisut ülekaaluliseks või isegi normaalkaaluliseks. Ka alahindasid ülekaaluliste laste vanemad lapse kehakaalu, kolm viiendikku vanematest pidas oma ülekaalulist last normaalkaaluliseks. Kuna nii meedia kui ka ühiskondlik arvamus toetavad seisukohta „tunne end oma kehas hästi“, siis on põhjust arvata, et laste ülekaalulisus on tulevikus pigem tõusu- kui langustrendis.
Meie homne on meie endi teha
Spordi rahastamine on vist alati olnud teema, millest räägitakse palju, aga lahendusi eriti keegi pakkuda ei oska. Lõpuks on edukad need, kes on nutikad ja leidlikud ning kes suudavad oma ideid ja isiklikke tutvusi ära kasutada. Ratsutamine ja hobumajandus on selgelt seotud riigi majanduse käekäiguga. Kui majandusel läheb hästi, siis on ka hobuseid, võistluseid ja starte, kui enam nii hästi ei lähe, siis mõõdikukõver langeb. Kellel on huvi, vaadake viimase 10 aasta Ratsaneti statistikanumbreid. Samas on asju, mida saame ka ise ära teha. Üks lahenduse võti peitub hobuseinimeste koostöös, mida küll viimasel ajal kiidetakse, aga mis võiks tegelikult olla palju parem, eriti avaliku sektoriga suheldes.
Eesti riik toetab hobumajanduse tugistruktuure. Meil on Eesti Maaülikooli suurloomakliinik, Järvamaa Kutsehariduskeskuse hobumajanduse õpe ja nüüd ka Eesti Maaelumuuseumi allasutusena Tori hobusekasvandus. Kuigi nendes asutustes pole kõik alati kogukonna ootustele vastanud, on need kohad, kuhu riik panustab reaalset raha meie keskkonna arendamiseks. Pole mõtet jääda kinni mineviku muredesse. Kui keegi näeb, et asju saaks paremini teha, võiks ise õla alla panna ja aidata konstruktiivse nõu ja jõuga. Päeva lõpuks töötavad nii praegu kui ka tulevikus nendes kohtades meie inimesed.
Teine näide, mida tahan tuua, on 2015. aastal loodud Eesti Hobumajanduse Liit, mis pidi koondama suuremaid hobuorganisatsioone selleks, et olla meie sektori eeskõneleja riigi ja meie teiste konkurentide ees. 2016. aastal sai Eesti Ratsaspordi Liidu (ERL) eestvedamisel, Maaeluministeeriumi rahastamisel ja Tartu Ülikooli poolt läbiviidud uuringu tulemusel valmis Eesti hobumajanduse kaardistamise dokument. See näitas, et kokku tehti hobumajanduses kulutusi 2015. aastal 45 933 007 € eest ja et hobumajanduse hinnangulise kulumahu suurus on ligikaudu 10% Eesti primaarsektori SKT suurusest ning kogu SKT suurusest ligikaudu 0,2-0,3%. Teisisõnu on hobumajandusel kindlasti ka täna väga arvestatav mõõde Eesti majanduses.
Siit küsimus meile kõigile: kuidas siis pole Eesti Põllumajandus – Kaubanduskoja (EPK) liikmete seas ühtegi hobuorganisatsiooni? EPK on kogu põllu- ja maamajanduse esindusorganisatsioon, kes räägib ministeeriumi(de)ga läbi tulevaste perioodide (toetus)rahasid, aga meid pole laua taga.
Kelle arvamus läheb korda?
Natuke ka tuleviku meediast. Kui ERL 2009. aastal Hobumaailma portaali avas oli see väga edumeelne meediakeskkond. Kogu ajakirjandus oli just paberilt internetti liikunud. Me arvasime toona, et info liigub lineaarselt: meie, hobuseinimesed, anname infot ja ühiskond võtab selle vastu. Kahjuks pole see juba ammu enam nii. Me elame täiesti uues meedia kosmoses, mis peadpööritava kiirusega meist üle tuhiseb.
Info liikumise kiirus kasvab ja maailm on aina enam ühendatud. Juba on kohal tehisintellekt oma ettearvamatute võimaluste ja tagajärgedega. Meie klient või partner tahab saada kogu infot kohe oma telefonist- kõik käib ainult tema kohta ehk kõik on seotud üksiktarbija ja tema hüpernišikogukondadega. Juba ammu ei tooda sisu ainult meediamajad. Digimeedia sisu loovad üha rohkem väikesed tegijad TikTok’is, Instagram’is, YouTube’is. Eraldi fenomen on see, kuidas valminud sisu levib hetkega edasi ja hakkab elama oma kontrollimatut elu.
Ratsasport on kontrollimatu info liikumisega sattunud täiesti uude ja meie tahtest mitteolenevasse keskkonda. Igaüks võib hobusepidajat või ratsutajat süüdistada hobuse halvas kohtlemises, treenerit eetika rikkumises ja enne, kui on võimalus vastulauseks, on ühiskond poole juba valinud. Ehk teisisõnu on meilt võtnud ära sotsiaalse litsentsi (Social License to Operate – SLO). Seni oli arusaamatu, kuidas saab keegi kõrvalt otsustada, kas me võime hobust aretada või kuidas ratsutada. Täna on kahjuks üha enam reaalsus see, et võib küll. Näiteid võib tuua nii Tokio olümpiamängudelt kui ka lähemalt, kus ühiskondliku surve tõttu peavad sportlased või alaliidud oma tegevust või käitumist muutma. Kõrvalepõikena võib öelda, et ratsaniku kehakaal, millest eespool juttu oli, on hobuste heaolu seisukohalt väga oluline ja mitmed organisatsioonid on selle teemaks võtnud.
Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI) on püüdnud olukorda jälgida ning loonud SLO komisjoni, samuti on FEI juurde loodud eetika ja hobuste heaolu komisjon. Ma ei usu, et need komisjonid ühiskondlikke protsesse muudavad, aga vahest annavad need meie ratsutajate kogukonnale mingid reeglid, millest lähtudes on võimalik tulevikus siiski hobustega tegeleda.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et avaldan siinkohal ainult oma isiklikke mõtteid ja seisukohti ning ei anna mingeid hinnanguid ega nõuandeid. Küll aga võiksime ühiselt nuputada, kuhu poole me liigume ja mida annaks ratsutamise tuleviku tarbeks koos ära teha. Kindlasti peame olema kursis selle pöörase maailma info ja arengutega, et mitte perroonilt lahkuva rongi tulesid vaadata. Muide, hiinlased tegelevad juba avalikult ja aktiivselt sporthobuste kloonimisega.
Igatahes ootab meid ees väga huvitav ratsaspordi sajand.