Kauboidest ja nende hobustest on tänapäeval saanud pigem legend. Vesternid teevad natuke nalja või vähemasti tundub, et see kõik oli seal kuskil Texases ja väga ammu. Kui öelda, et keegi peab veel 21. sajandil kauboiametit, võiks seda pidada pisut ekstsentriliseks. Ometi on reining tänaseks maailmas üks kiireimini arenevaid ratsaspordialasid, mis on Maailma Ratsaspordi Mängude kavas 2002. aastast.
Reiningu võistlused jõudsid käesoleval WEGil individiuaalsete medalistide selgitamisega lõpule laupäeval, 30. augustil, kui kogu poodiumi hõivasid favoriitideks peetud Ameerika Ühendriikide sportlased. Võime tõdeda, et jänkid võtsid reiningus neil mängudel kõik, mis võtta andis. Kesknädalal oli nende koondvõistkond võtnud kuldmedalid Belgia ja Austria ees. Laupäevases finaalis, kuhu pääses eelnevate osavõistluste tulemuste alusel kakskümmend paremat, hinnati parimaks Shawn Flarida sooritus hobusega Spooks Gotta Whiz. Hõbeda võttis Caen`is Andres Fappani hobusega Custom Cash Advance, pronksi Mandy McCutcheon hobusega Yellow Jersey. Parima eurooplasena saavutas neljanda koha Grischa Ludwig Saksamaalt hobusega Ruf Tuf Juice.
USA koondise Jordan Larson ja HF Mobster
Kauboi-traditsioonide jätkumine
Kauboile oli tema hobune usaldusväärseim töövahend ning parim kaaslane, kes oli nii täpselt treenitud, et ei vedanud kunagi alt. Ta pidi oskama hetkega suunda muuta, peatuda ja järele joosta karjast eralduvale lehmale või härjale. Kauboi pidi saama hobust juhtida kergelt ja pingutusteta, et samal ajal keskenduda lasso heitmisele. Esimesed kauboihobused tõid Californiasse Ameerikasse rännanud hispaanlased umbes 18. sajandi alguses. Suure karja hoidmiseks ning viimiseks ühest kohast teise olid hobused parimad, kuna nende kiirus ning suutlikkus ära jooksnud kariloomale kõikjale järgneda olid parimad. Kauboid ise aretasid ning mõtlesid välja vajaliku varustuse ning töötasid välja efektiivseimad treening- ja ratsutamistehnikad. California osariigis elasid maailma parimad kauboid (hispaania keeles vaquero’d) ja karjaajamishobused. Ühes Kullapalaviku ning uute tuultega idast, tulid aga moodsad põllumajandusmasinad ning ülipeenelt välja treenitud hobused muutusid kiiresti vähevajalikeks. Kahekümnenda sajandi alguseks oli sellise hobuse omamine mitte vajadus, vaid luksus, ning hästi alanud lugu ähvardas kurb lõpp. Siiski leidus pärast teist maailmasõda käputäis entusiaste, kelle südameasjaks sai kauboihobuste ning nn. vesternratsutamise pärandi säilitamine. Nii arenes see ratsutamisstiil siiski edasi ning tunnistati 2000. aastal Rahvusvahelise Ratsaspordi Föderatsiooni (FEI) poolt uueks spordialaks.
Spordiala eesmärgiks on näidata vestern-hobuse atleetilisi võimeid ettemääratud hetkedel ja kohtades piiratud alal. Öeldakse, et reining on midagi koolisõidu ja rodeo vahepealset. Kuigi pealtnäha pole siin koolisõiduga midagi sarnast, on tegu hobuse täpse juhtimise kunstiga, mida väljendab ka koolisõit. Reiningus on aga märksa rohkem mängulisust ja showlikkust ning ta on ilmselt ka võhikule koolisõidust arusaadavam. Hoolimata pealtnäha lõdvast hoiakust ja vabast ratsmest nõuab spordiala nii hobuselt kui ratsanikult suurt keskendumist ja head ratsutamisoskust.
Western-stiilis koolisõit
Ratsanikule antakse ette üks kümnest erinevast rahvusvaheliselt kinnitatud skeemist, mis on kirjeldatud ja joonistatud üles FEI Reiningu Määrustikus. Skeemid ja neis sisalduvad harjutused (7-8 ühes skeemis) koosnevad ringidest, jalavahetustest, pööretest ja peatustest.
Võisteldakse ka vabakavades, mille taustaks mängib muusika ning ratsanikel on uhkemad kostüümid. Hobusel tuleb piiratud, spetsiaalse savist ja liivast ehitatud kattega platsil sooritada jalavahetusi, väikeseid aeglasi galopiringe, suuri kiireid galopiringe, kohapeal 360 kraadi keerutada, hetkega liikumissuunda muuta, kiirelt tagurdada ning järsult pidurdada. Pidurdamine, mis hobuse tagumiku peaaegu maani toob ning ohtralt liiva õhku lennutab, on reininguspordi vaieldamatu kaubamärk.
Sliding stop (libisev pidurdus) on reiningu suurim kaubamärk
Kohtunikud, keda on viis, hindavad ükshaaval iga harjutust. Hindamissüsteem on pisut eriskummaline, nimelt 70 punkti saab ratsanik soorituse eest, mis oli nõuetekohane, kuid millel puudub suurem raskusaste. Punkte kas liidetakse või lahtutatakse 70st vastavalt esitusele: näiteks -1,5 punkti eriti kehva, -1 väga kehva ja -0,5 kehva soorituse eest, sarnaselt siis saab ka plusspunkte. Hindekvaliteeti mõjutavad hobuse sujuvus, osavus ja täpsus, hoiak ja allumisvõime, nobedus ja taibukus, ning puhas ja korrektne sooritus. Võimalik on saada ka karistuspunkte (0,5-5 punkti: sadulavöö eest kannustamine, käe kasutamine hobuse hirmutamiseks või kiitmiseks, sadulast kinni hoidmine, hobuse allumatus (nt. tagant üles löömine, hammustamine, püsti tõusmine), allüüri katkemine jne) ning mõnel juhul on harjutuse eest võimalik saada ka nulli (rohkem kui nimetissõrme kasutamine ratsmete vahel, kahe käega ratsmete hoidmine, harjutuse mittesooritamine, skeemi sassi ajamine, kukkumine, ratsme maha pillamine jne).
Kohapeal pöörded. Fotol Anette Andersen ja Dun Lostma Chocolate Taanist.
Tina Künstner-Mantl ja Cashn Rooster Austriast võtsid võistkondliku pronksi
Ranged nõuded varustusele ja ratsaniku juhtimisvõtetele
Rahvusvahelistel täiskasvanute võistlustel peavad ratsanikud olema vähemalt 18aastased ja hobused, kellest enimkasutatav tõug on quarterhorse (veerandmiilihobune), vähemalt 7aastased. 14-18aastastele on mõeldud juunioride võistlused ja 16-21aastastele noorte võistlused. Rahvusvahelised võistlused on 1-5 tärnilised, ratsanike tasemeid on 1-3, kus 1 on algaja ja 3 on nö proff. Selleks, et saada järgmisele tasemele ja kõrgematele võistlustele, peab eelnevalt madalamatel tasemetel täitma teatud kvalifikatsiooninormid.
Grischa Ludwig (GER) hobusel Ruf Tuf Juice parima eurooplasena neljas.
Ratsanik peab kandma korrapärast vestern-stiilis riietust – kaelusega ja pikkade varrukatega pluusi, kauboisaapaid ning -kübarat; nagu ka kõikidel muudel ratsutamisaladel, on lubatud alternatiivina kanda turvakiivrit. Hobuste varustuse osas on eriti ranged reeglid suulistele (mõõdud, kuju, lisavarustus, kattematerjal). Ka soojendusväljakul ei tohi kasutada rohkem varustust kui on lubatud võistlemisel. Hobuse mõjutamiseks ei või kasutada vahendeid, mis temaga manipuleerivad või talle valu teevad. Harjutusi peab ta sooritama niiöelda mõnuga ning olema oma peremehele ehk ratsanikule ääretult lojaalne ning koostöövalmis. Ratsanik peab terve võistluse vältel hobust juhtima ainult ühe käega, kusjuures kätt ei tohi vahetada. Ratsmed peavad jooksma läbi peopesa ning vaid nimetissõrm tohib jääda kahe ratsme vahele. Niipea, kui seda reeglit rikutakse, on võistluspaari tulemuseks null punkti. Ratsmed muide seejuures on kahes osas ehk ei moodusta ringi ümber hobuse kaela.
Kiired galopiringid Olivier Van Den Bergilt ja Mr Mystic Nicilt (NED)
Euroopa Ameerika kannul
Reining on kasvanud ameerikakesksest spordialast üle maailma harrastatavaks ratsutamisdistsipliiniks, mille areng on tänapäeval üks kiiremaid hobuspordialade seas. Spordiala tutvustati maailmale põhjalikult Sidney Olümpiamängudel ning esimesed reiningu maailmameistrivõistlusted toimusid Hispaanias Jereziz peetud WEGi raames. Võistluse eel küsis üks ratsutajatele kohvi serveerinud noormees tuntud ameeriklasest reiningusportlaselt järjekindlalt mälestuseks tema kauboikübarat, mille peale too algul keeldus, kuid lubas viimaks, et kullavõidu korral võib ta seda teha. Noormees vaatas talle silma ja lausus väga kindlalt: “Sa võidad kulla”. Kui Shawn Flarida (USA) esimeseks reiningu maailmameistriks tunnistati, tuli tal pool päeva kulutada selleks, et noormees üles leida ning oma lemmikkübar talle mälestuseks ära kinkida. Eile hilisõhtul tuli Shawn Flarida taas maailmameistriks. Ameeriklasi peetaksegi domineerivaks sellel spordialal, nende kõige lähemad konkurendid on kanadalased. Euroopa riikidest on tugevaimad Itaalia, Saksamaa, Austria ja Belgia.
