2017 aasta lõppes Eesti tudengiratsutajate jaoks üliedukalt

Aasta viimasel etapil, AIEC SRNC World Finalsil oli Eesti delegatsioon suurem kui iial varem. Sportlastena sõitsid Silver Leagues Eesti eest Britt Nigul, Berta Tsernant ja Berit Põldoja, suurepäraste supporteritena kaasas Kristi Luha, Janika Hirvi, treenerid Anni Kaljund ja Maarja Martinson ning chef d’equipe Sandra Liis Hääl.

Kui eelmistele etappidele on eestlased reisinud lennukiga, siis seekord otsustasime end mahutada kahte sõiduautosse. Alustasime teekonda Poola poole juba 27.detsembri õhtul, sest plaanis oli peale pikka sõitu ja enne algavaid sündmusi korralikult välja puhata. Maanteed olid rahulikud ning sõit kulges probleemideta. Olime esimesed, kes võistluspaika kohale jõudsid, kuid peagi saabus ka Soome tiim, samuti autoga Tallinnast. Kui asjad olid lahti pakitud ja väike uinak pärast pikka ööd tehtud, jõudsid kohale ka teised tiimid. Neljapäeval oli veel ette nähtud õhtusöök ning peale seda aeg tutvumispeoks. Nagu ka eelnevatel etappidel oli uusi nägusid üsna palju, siiski nende seas ka osadele meist juba vanu tuttavaid. Esimene õhtu möödus väga lõbusalt.

Järgmisel hommikul oli peale hommikusööki plaanis koolisõit. Meie chef d’equipe Sandra loosis meile vastasteks USA ja Soome ning stardijärjekorraks esimese positsiooni. Enne teisi startimise eelis on see, et hobused ei ole veel niivõrd väsinud (oleneb muidugi hobusest), kuid puuduseks see, et ei saa jälgida, kuidas teiste riikide esindajad sama hobusega sõidavad. Esimese vooru skeemi sõidetakse kolmekesi korraga, kuid igat ratsanikku hinnatatakse lisaks tiimi üldhinnetele ka individuaalselt. Kui Sandra lõpuks loosilipiku kätte sai olid meie hobused juba näidisratsanikega soojendamas ning omavahel jagamine toimus kiirelt. Üksmeelselt jõuti otsusele, kes millise hobusega sõidab ja läksime oma ratsuga tutvuma. Soojenduseks nagu ikka oli aega 5 min. Esimesena startides oli sees kerge ärevus nii sõitjatel kui ka hobustel, kuid kokkuvõttes võis sooritusega täiesti rahule jääda. Koolisõidu tulemused hüüti välja lõunasöögi ajal ning kui selgus, et eestlastest pääses edasi Britt, pidi kohe hakkama järgmise vooru skeemi õppima. Berta ja Berit küll järgmisesse vooru ei pääsenud, kuid tubli etteastega olid nad oma hobusega paremuselt teised ratsanikud. Teises voorus oli 10 startijat (kokku võistles Silver Leagues 9 tiimi ehk 27 sõitjat), meie vastasteks said loosi teel taaskord USA ja Prantsusmaa. Britt startis kuuendana ja andis endast kõik, kuid infot, kas ka finaalikoha vääriliselt, pidime ootama järgmise päeva õhtuni.

Reede õhtul oli kavas legendaarne teemapidu, kus seekord tuli riietada end comic con’i žanrisse. Valiku tegemine ei olnud raske – meie seas olid tulihingelised Star Warsi fännid ning seetõttu muundus kogu Eesti tiim Tähtede sõja tegelasteks. Kõik elasid oma rolli juba varakult sisse ning kohati oli mõnel meist raske sellest isegi välja tulla. Õhtu jooksul saime ka hulgaliselt komplimente, et kogu tiim end samas temaatikas riietas.

Laupäeval oli kavas takistussõit. Seekord oli Sandra käsi veidi heldem ja startisime 6nda 16nda ja 23ndana. Vastasteks takistussõidus taaskord USA ning meie toanaabrid üle koridori ja suured sõbrad alžeerlased. Kusjuures Alžeeria osales 2017 aastal ainult  World Finalsil Poolas. Näidisratsanike soojenduse ajal olid osad hobused veidi metsikud ja tegid katseid oma sõitjad seljast maha visata. Ratsusid oli kokku 9, nende seas leidus nii ustavaid sporthobuseid kui ka nalja täis tunniponisid. Takistussõidus on lubatud oma hobusega tutvuda 3 minutit ning sooritada 2 hüpet, üks lattaial ja teine okseril. Eesti tiimist startis esimesena Berit, kes oli ka oma hobusel esimene ratsanik ning ta läbis raja vigadeta. Meie tiimist teisena, samuti oma hobusel teisena, startis Berta. Ta oli saanud omale lapilise pontsaka poni, kes meenutas tema kunagist võistlusponi Mari. Viimasena nii eestlastest kui ka enda hobusel startis Britt, ka siin tegi ta teise vooru väärilise soorituse.

Esialgu jäid finaali pääsenute nimed saladuseks. Tulemused tehti teatavaks laupäeva õhtul kui juba ühiselt tantsu löödi. Kuuldes, et Britt pääses koolisõidus finaali, olid kogu tiimi emotsioonid laes. Reaalsustaju tagasi saades tabas meid šokk, sest jõudis kohale, et homme on ju vaja kür‘i sõita, mida meil pole. Kõik ragistasid ajusid, et kellele saaksime öösel helistada ja muusikat koos kokkusobiva skeemiga laenata. Meie tiimis oli ka asjalik Janika, kelle arvutioskused oleksid vabalt Star Warsi temaatilise kür‘i muusika öösel valmis teinud, kuid selle skeemiga kokku sõitmiseks poleks võimalust olnud. Õnneks lõppes paanika kui Sandra reeglid üle luges, et Silver Leagues World Finalsil ei pea sõitma küri‘i ning Britti esitus piirdub klassikalise skeemiga. Gold League finalistidel tuleb sõita nii skeemi kui ka küri‘i.
Pühapäeva hommikul olid kavas finaalid, esimesena takistussõit ning peale lõunat koolisõit. See tähendas eestlastele veidi pikemat und kui teistel päevadel ning kiiret šhoppingut lähedalasuvas linnas.

Brittil tuli vastu astuda kahele Hispaania noormehele Pepe Garcia Dianale ja Alfonso de los Santosele. Kõik 3 ratsanikku sõitsid ühe hobusega, Britt teisena. Närv oli sees ka Sandral, kes polnud sellisel tasemel skeemi veel varem pidanud ette  lugema (AIECi võistlustel lubatakse ratsanikele skeemi ette lugeda). Finaali skeemis oli sees ka elemendid nagu koondtraav, jalavahetus, küljendused, õlad sees ning Britt tegi eestlased uhkeks väga tubli etteastega. Kohe pärast koolisõidu lõppu leidis aset auhinnatseremoonia, kus teatati lõplikud tulemused. Ootusi ülendavalt teenis Britti ilus sooritus talle Silver League koolisõidus kuldmedali, takistussõidus 4nda koha ja kahe ala koondtulemusena hõbemedali. Meie tiimi siiraid rõõmuhõikeid oli kuulda kõikjale. Häid tulemusi tähistades saime uue aasta vastu võtta koos AIEC familyga uhkes mõisas pidulikul gala-õhtusöögil.