25 aastat tagasi, 1999. aasta 24.-28. augustini toimus meie ratsaspordis märgiline sündmus – esimene Eesti Vabariigi esindaja Euroopa meistrivõistlustel klassikalistel ratsaspordialadel. Varem olid Nõukogude Liitu esindanud Jüri Villemson 1963. a. Roomas takistussõidus ja Ülo Kepp 1969.a. Prantsusmaal Haras du Pin’is kolmevõistluses.
Seekord pääses Inglismaal Hicksteadis peetud Euroopa meistrivõistlustele Rein Pill hobusel Midtjutland. Ega Reinul erilist huvi sinna minna polnudki. Oli ette teada, et Hicksteadis on alati raske ja Midtjutland polnud oma parimas vormis ja see tema parim vorm polnud ka midagi eriti head, eriti kui võrrelda Reinu eelmise põhihobuse Bambukiga, kellega ta 1996. aastal oli võitnud Maailma Karika etapivõistlused Riias, Peterburis ja Vilniuses.
Suure delegatsiooniga Euroopa meistrivõistlustele
Aga nii see läks, et kui Rein oli Midtjutlandi palju paremini hüppama saanud kui selle eelmine lätlasest ratsanik, ja võitnud õiguse sõita Inglismaale, olid kõik ametnikud ja sponsorid vaimustuses ning tuli minna. Delegatsioon kujunes päris suureks. Mulle pakuti selles treener-esindaja ametit ja muidugi olin kohe nõus – polnud ju Inglismaal varem käinudki. Millegipärast olid teised juba koos hobusega varem kohal, kui mina oma teekonda alustasin. Ega see ida-eurooplase jaoks lihtne polnudki. Ei teadnud ju täpselt isegi seda, kuhu minna. Kõigepealt lendasin siis Londonisse. Hotelli olin broneerinud 3-tärnilise, mis Inglismaal on uskumatult vilets ja imelikke immigrante täis. Kui retseptsioonist 2. korrusele üles läksin, tuli olla ettevaatlik, et kitsal trepil istujatele mitte peale astuda.
Ööbimiskoha olin valinud Paddingtoni raudteejaama lähedale, sest sealt pidi minema rong Hicksteadi. Pimedatel tänavatel teel metroost hotelli peatasid möödakäijaid igasugused uksehoidjad ja aktivistid, kes pakkusid pileteid striptiisibaaridesse ja mida veel. Aga hommik oli ilus, jaam lähedal, ostsin pileti nii, et küsisin Hicksteadile lähimat jaama. See oli Burgess Hill, ja kui seal maha läksin ja küsisin, kuidas siit Hicksteadi saab, tuli välja, et busse sinna ei käi, ainult takso. Kui siis takso võtsin, küsis taksojuht, kuidas sinna Hicksteadi ratsakeskusesse sõita, kus see üldse asub. Ta polnud mingitest Euroopa meistrivõistlustes kuulnudki. Kuidagi saime kohale, taksojuhtki oli õnnelik, tuli imetlema, mis uhke uus koht see on.
Suhteliselt uus oli Hicksteadi ratsakeskus tõesti. Algus oli selline, et edukas advokaat, hotelliärimees ja takistussõitjana Inglismaa koondise liige Douglas Bunn (1928-2009) nägi vana filmi Hamburgi derbist ja otsustas teha sama või parema. Ostis 1959.a. vana Hicksteadi mõisahoone ja 30 hektarit maad, ehitas rea Hamburgi omadele sarnaseid takistusi (muide, kogemata sai kuulus suur bankett natuke kõrgemgi) ja 1961. a. peeti esimene British Jumping Derby võistlus. Ka Bunn ise võistles korduvalt derbirajal, tema mälestustahvelgi kujutab teda seal oma parima hobuse Beethoveniga hüppamas. Beethoveniga oli Bunn mõned aastad ka Inglismaa koondise kapten ja kui ta andis hobuse võistelda noorele David Broomele, tuli too 1970.a. maailmameistriks.
Lonkav Bulgaaria olümpialootus
Esimesel esindajate koosolekul sattusin istuma kõrvuti Bulgaaria esindajaga, sakslasega, kes oli palgatud viima Bulgaaria takistussõitjad olümpiale. See oli suure rahaga organiseeritud projekt. Osteti hulk valmis ja peaaegu valmis hobuseid, osteti ka ratsanikud šveitslane Günther Orschel ja Samantha McIntosh Uus-Meremaalt. Kolmas võistkonna liige bulgaarlane Raychev osutus 2000.a. olümpia individuaalvõistluses parimaks 20. kohaga, võistkond jäi 13. kohale, edestades viimaseks jäänud Hispaaniat.
Mind aga huvitas, mis on saanud hobusest, kes osteti Bulgaaria võistkonnale, kui meie olime loobunud. Lugu oli selline, et käisime 1997. aastal pärast seda, kui Rein oli Bambukist ilma jäänud, ringreisil Hollandi ja Belgia tallides, et Oliver Kruuda abil talle hobuseid leida. Ludo Philipaertsi tallis oli müügis hobune, kes tegi Reinu all selliseid hüppeid, et isegi selle talli kogenud ratsastajatel ja treeneritel jäi suu lahti. Kui hobune sai Reinu all tagasipöördest 3-4 galopisammu pealt rahulikult ja stiilselt üle 160x200cm okserist, ütles minu kõrval seisnud belglane: „Oleks meie Ludol selline käsi!“ Kes Ludot ei tea, siis tema avastas Darco, või avastas Darco tema. Meile näidati armetut kuuri ja umbes koolisõidu võistlusväljaku suurust muruplatsi, kus ta alustas. Darcoga (s 1980) võitis ta juba ostuaastal Belgia noorhobuste tšempionaadi 5-a. klassis, kordas seda 6-aastaste klassis ja jätkas 1992.a. OM 7. kohaga ja edasi käis kolmel olümpial kolme Darco järglase sadulas, neist olümpiatest kahel, 2000. ja 2004. aastal, sai ta individuaalarvestuses 4. koha (Sydney’s Otterongol, Ateenas Parcol).
Minule tuli kohe meelde, et hobune, keda Rein Pill katsetas ja parimaks pidas, kui me Oliver Kruuda ülesandel Reinule hobust otsisime, müüdi lõpuks Bulgaariasse. Oliver ütles ju, kui hobuse hinda kuulis: „Meil ei ole veel sellist talli, kuhu niisugune hobune panna.“ Küsisin siis sellelt Bulgaaria treenerilt, mis sellest Philippaertsilt ostetud hobusest on saanud, võiks ju 2000.a. olümpiale minna. Vastus oli: „Võimas hobune oli, aga ei pidanud vastu. Lonkab.“
Midtjutland
Reinule oli aga hobust vaja ja siis ilmus välja Midtjutland. Suur ja tugev taani soojavereline, omanikuks Edgars Treibergs, kes polnud rahul oma ratsanikuga, keda stiili ja väikese kasvu tõttu kutsuti Treibergsi džokiks. Ainukeseks ostjaks, kes suudaks tema soovitud hinda maksta, pidas ta Oliver Kruudat. Nii läkski – Rein katsetas hobust, sai ta kohe nii hästi hüppama, et nagu Rein ise hiljem ütles: „Nii hästi ei hüpanud Midtjutland hiljem enam kunagi.“ Sedavõrd hästi hüppas ta paar aastat veel siiski, et kvalifitseerus Euroopa meistrivõistlustele. Seal äratas ta alguses küll tähelepanu. Üks veterinaarkomisjoni liige ütles mulle ülevaatuse ajal: „Esimene taani soojavereline, kes on takistussõidus Euroopa meistrivõistlustele jõudnud“. DWB oli tollal väga kuulus ainult oma koolisõiduhobustega.
Hickstead on nii suur keskus, et paralleelselt Euroopa meistrivõistlustega toimusid peaareenil veel British Jumping Grand Prix ja British Jumping Derby ja neljal väiksemal väljakul peeti veel mingeid väiksemaid võistlusi. Ühel õhtupoolikul seisin ühe sellise väljaku teadetetahvli ees ja vaatasin ühe 120 cm parkuuri võistlejate nimekirju. Järsku kabjaplagin just selja taga. Pöörasin ümber ja seal oli John Whitaker suure halli hobuse sadulas. Küsis, palju tal aega on. Aga vastas keegi minu kõrvalt, võis olla hobuse omanik. Kui väljaku äärde jõudsin, sõitiski starti Whitaker, tollal maailma esinumber. Tegi ühe hüppe, teise takistuse ees hobune tõrkus, ratsanik kukkus sadulast, aga jalgadele, võttis rahulikult hobuse käe kõrvale ja jalutas platsilt minema. Oma starditasu omanikult oli ta teeninud, ainult auhinnarahast jäi ilma. Pärast vaatasin stardinimekirju, Whitaker oli kõigil väljakutel osavõtjate hulgas. Vahepeal jõudis ka võita peaväljakul British Grand Prix’, aga Derbil ega Euroopa meistrivõistlustel ei osalenud. Euroopa meister oli ta olnud 1989.a. ja Hicksteadi derbi võitis kokku neli korda 1983, 1998, 2000, 2004.
Kõige imetlusväärsema ratsanikuna jäi tookord meelde Tim Stockdale, kes polnudki võistleja. Seda küll seepärast, et käis ringi kuulujutt, et see on Douglas Bunn ise, kes tuleb ja sõidab derbiraja läbi, et näidata selle jõukohasust igale tõelisele ratsanikule. Tegelikult tegi sellise näidisesinemise nagu muuseas Inglismaa koondise hilisem raudvara Tim Stockdale ja peamine mõte oli filmida sellist sõitu ratsaniku kiivrile kinnitatud kaameraga. Alles nüüd seda lugu kirjutades avastasin, et Douglas Bunn oli tollal juba 71 aastat vana, ainult kaks aastat noorem kui Hans Günther Winkler, kõige kuulsam ratsanik tookord Hicksteadis, olgu võistlejate või pealtvaatajate hulgas. Kui ma Reinule rääkisin, et Winkler ise oli seda võistlust vaatamas, ütles ta: „Ma loodan, et ta minu sõite seal ei näinud.“ Reinul sellest võistlusest ühtegi head mälestust ei jäänud. Midtjutland ei olnud oma elu suurimal võistlusel kaugeltki oma parimas vormis.
Pärast seda, kui oli finaalist välja jäädud, palus Rein mind rääkida veterinaarkomisjoni juhiga, vana ja kuulsa sakslasega. Kõrgete tiitlitega doktor tuligi hobust vaatama, laskis korraks mõned sammud traavi joosta ja ütles: „Parem kannaliiges!“ Hobusel oli vaid kergelt ebapuhas käik ning ma julgesin küsida, kas seljas ehk pole midagi, meie veterinaarid on nii arvanud. Mees ütles: „Ma olen eluaeg ainult hobuste jalgadega tegelenud, ma tean, mida ma räägin.“ Soovitas parem pikem puhkus võtta, aga kui väga vaja, siis pöördugu me ühe tuntud arsti poole, kes teeb hobused mingiks ajaks ruttu korda. Tema ise ei tohi midagi sellist teha ega õpetada. Rein isegi teadis seda arsti, aga sinna ta ei läinud. Läks hoopis Moskvasse, kus oli suur võistlus linnapea Lužkovi auhindadele. Osa tulid võtma paljud maailma parimad. Põhisõidu võitis Trevor Coyle kuulsaimal iiri hobusel Cruisingil, teiseks tulnud Reinust ja Midtjutlandist jäid tahapoole paljud Lääne kuulsused. Mitmed neist olid Reinule tunnustust avaldanud, teda pärast tema sõidu lõppu pöidlad püsti tervitanud. Winklerit seal kahjuks ei olnud.
Bambuki müük
Esimesel võistluspäeval vaatasime kogu oma delegatsiooniga mitmes reas barjääri ääres üht võistlussõitu, kui kuulsin seljataga natuke tuttavat naisehäält: „Kas Raigo Kollom ka siin on?“ See oli Oksana Lukomskaja, kes oli kuulnud eesti keelt ja tulnud vanu tuttavaid otsima. Meie olime tuttavad umbes 20 aastat varasemast ajast, kui Oksana oli noor Läti koolisõitja. Väga noorena abiellus ta noore Läti kolmevõistleja, Nõukogude Liidu tšempioniga noorhobuste kolmevõistluses Ivars Plotkaga ja nad said endile ühe neljast ilusast viilkatusega elamust, mis Grobinjasse spordiühingu Varpa ratsabaasi ehitati. Ivars oli vägagi haritud ja huviline noormees. Kui 1982.a. hakkasid ajakirjas „Konevodstvo i konnõi sport“ ilmuma minu artiklid maailma ratsaspordi ajaloos, olid need tal alati läbi loetud ja korra ütles ta mulle: „Ma peaksin ka kirjutama hakkama.“ Kui algas erastamise ja elava hobusekaubanduse aeg, olid Ivars ja Oksana kohe hakkamas, müüsid maja maha ja rajasid Riia ringtee lähedusse korraliku treening- ja müügitalli.
Sellega läks aga nii, et kui me Vello Viiraga käisime Nižni-Novgorodis sealses ratsabaasis koolisõiduhobuseid vaatamas ja need muidugi meie võimaluste jaoks liiga kalliks osutusid, tutvustati meile ka üht väikest talli, kuhu tuli sõita Gorki autotehase ühegi väravata müüri ääres mitu kilomeetrit. Seal olid hobused veel kallimad ja omanik, kaelas ja ümber randmete rasked kuldketid, nägi välja nagu filmimafiooso ja oligi elus mafiooso. Oli lõbus ja hea jutuga, ning kui hakkasime lahkuma, ütles: „Öelge seal Ivarsile, et kui ta kohe minu 30 000 dollarit tagasi ei maksa, saadan ma oma mehed sinna.“ Kui ma väikese hilinemisega Ivarsit otsima hakkasin, sain teada, et ta oli juba Slovakkiasse põgenenud.
Ma ei tea, millal nad lahku läksid, aga 1996. aasta lõpus helistas Oksana mulle ja palus aidata kokku saada Bambuki omanikuga. Kas sama või järgmise päeva õhtul kohtusidki Niitvälja maneežis Oksana, tema elukaaslane inglane Barrat ja Andres Ruusmann. Algas Bambuki müümise pikk protsess. Kui nüüd Hicksteadis Oksanaga ja tema tütrega, kelle isa oli Ivars, ringi jalutasime, tuli pikemalt juttu ka Bambuki saatusest. Väärilist ratsanikku talle Inglismaal ei leitud, aga ka keegi keskpärane ratsanik olevat võistluses hüppe võimsusele 220 cm üle saanud. Kui rumal võib üks hobune olla, sellest rääkis Oksana loo, et Bambuk olevat ükskord võõrasse koplisse lastud, oli seal püherdanud ja sabasse hulga takjanuppe saanud. Kui ta siis püsti oli tõusnud, sattusid mõned okkalised nupud ta reite vahele ning hobune pani sellise hooga jooksma, et põrkas vastu keset koplit seisnud üksikut posti. Tagajärjeks olnud koljumõra ja ajupõrutus, aga targemaks see hobust ei teinud.
Mis on neist saanud?
Hickstead elab edasi. Aga maailma tippe seal enam ei võistle. Selline suur katsumus, mida ka võitjad ei ole suutnud alati vigadeta läbida, ei ärata enam erilist lugupidamist. Nüüd tahetakse jõukohaseid radu ja loeb see, kes teeb vähem väikesi vigu ja teenib rohkem raha. Douglas Bunn suri 2009.a. ja Hans Günther Winkler 2018.a. veidi enne oma 92. sünnipäeva. John Whitaker võistles kokku 10 korda EM-il, viimati 2011. aastal Madridis. Rein Pill käis 10 aastat pärast Hicksteadi 2009. aastal uuesti Inglismaal Euroopa meistrivõistlustel, seekord Windsoris. Hobune oli seekord suurepärane A Big Boy, aga pärast pikaajalist taastumist vigastusest polnud ta oma parimas vormis. Siiski tuli avasõidus 7. koht ja nii ilus sõit, et varsti tuli jälle hobusest loobuda. Seekord vabatahtlikult. Aga Alfons Ra oli siis juba sündinud. 2019.aastaks oli Rein temaga võitnud palju rahvusvahelisi võistlusi, ka Helsinki Classic parkuuri Steve Guerdat, Maiken van Vleuteni jt. suuruste ees.