Eile lahkus 23aastasena Eesti üks edukamaid takistussõiduhobuseid Novesta. Gunnar Klettenbergi sõnul tegi ta selle hobusega oma elu parimad tulemused.
Gunnari jaoks oli Novesta ainulaadne igas mõttes. Ta ei olnud lihtsalt rahvusvahelisel areenil edukas, vaid oli seda meie spordiala kõige kõrgemas tipus. Koos võistlesid Gunnar ja Novesta kolmes Maailmakarika finaalis (2004 Milaano, 2005 Las Vegas, 2006 Kuala Lumpur), osalesid Euroopa (2005 San Patrignano) ja Maailmameistrivõistlustel (2006 Aachen) ning võitsid ihaldatud võidu kodupubliku ees Saku Suurhallis (TIHS 2005). Kõige kõrgemaks loeb Gunnar Kuala Lumpuris saavutatud 12. kohta, mis on siiani eestlaste parim saavutus Maailmakarika sarjas.
Novesta oli 166 cm kõrgune 1995. aastal Hollandis sündinud mära. Tänapäeva mõistes pigem väike takistussõiduhobune, küll aga suure hingega, nagu hiljem selgus. Tema aretaja Jeroen Schutten oli lahkesti nõus Hobumaailmale ka kommentaare jagama ning muheles Novestat meenutades üksjagu: „Ta sündis meie tallis, kuid ausaltöeldes polnud ta suurem asi hüppaja. Me siin mõtlesime, et aretame ju takistussõiduhobuseid, aga see ei taha üldse hüpata. No tore. Müüsime ta 4aastaselt Hollandis teisele hobusekasvatajale ning arvasime, et ei kuule temast enam kunagi.“
Tallinna International Horse Show’ raames peetud takistussõidu MK-sarja etapi võitis Eesti ratsutaja Gunnar Klettenberg hobusel Novesta.
JM/Foto JOOSEP MARTINSON/EESTI PÄEVALEHT
Paraku läks hoopis teisiti. Schutten avastas äkitse oma üllatuseks Novesta pildi kohalikust ajakirjast, kui Gunnar temaga esimest korda MK finaalis osales. „Milaano MK finaalis osalemine oli meie jaoks suur uudis ja eks ikka saavutus ka. Kaevasin kuskilt keerulist teed pidi välja Gunnari kontaktid ning võtsin temaga ühendust. Aja jooksul said meist sõbrad ning kui Novesta karjääri lõpetas, tegin ma pakkumise, et ta võiks oma vanaduspõlve meie juures veeta. Lõppude lõpuks on siin ikkagi kliima parem ja Novesta vajas oma tervise pärast parimat.“
Pärast 2010. aasta sügisel karjääri lõpetamist, mis muide oli siiski üsna edukas lõpuni välja (eelviimasel võistlusel Moskvas tuldi 160 cm kõrguses GP-s kolmandaks), jäi Novesta Gunnari kodutalli ning sai seal 2 varssa. Üks neist on tänaseks juba tuntud 7aastane Salomon ja teine 5aastane A Big Boy järeltulija, kes kasvanduse sugumärana mõlema suurepärase hobuse geene edasi annab. Kolm aastat hiljem sõitis ta vanaduspõlve veetma lapsepõlvekoju Jeroen Schutteni juurde, kelle juures kasvab hetkel kolm Novesta järeltulijat. Mis neist saab, seda näitab alles aeg, kuna täkud on kõigest aastased ja mära saab kevadel kolmeseks. „Mära näeb muide väga ema sarnane välja,“ nendib Schutten, kes naerab südamest Novesta iseloomu üle. „Jaa, ta oli ikka unikaalne ja dominantne hobune, keda juba naljalt ei unusta. Temperamentne ja iseloomuga ning kamandas kogu talli, pidi kõike kontrollima alati. Noh, nagu ta Gunnaritki kontrollis! Meie talli kuninganna.“ Novesta embrüod soetas endale ka Hollandi tippkasvataja Joris De Brabander, kes hiljem ühe neist suisa oksjonil maha müüs. Seega huvi äratas see kõrb mära pärast oma karjääri lõppu piisavalt.
Gunnar märkis Hobumaailmale, et Novesta ei olnud kindlasti mingi armastus esimesest silmapilgust. „Me pidime lihtsalt olude sunnil ühe hobuse kaasa ostma, kuna pool tehingust oli juba tehtud, aga kokku lepitud hobune ei sobinud. Novesta oli siis kuuene ja mitte midagi erilist, ei hüpanud suure varuga, aga proovis miski mulle siiski temas meeldis. Ega ma ei tundnudki pikka aega, et temast midagi tuleb, alles Niitväljal ühe sõidu 140 cm kõrgustel ümberhüpetel järsku avastasin, et siin ainest on.“ Kasvatajagi väidab, et nagu ta isegi, ei lootnud Gunnar temast alguses siiski rohkemat kui 140-hobust.
Ehkki enne saduldamist tavaline rahulik hobune, oli ta Gunnari sõnul üsna keeruline sõita lõpuni välja. „Ründas tõket ja tahtis sellest alati puhtalt üle saada, ega ta tõrkuja kindlasti polnud, aga hing oli vahest suurem kui keha võimaldas,“ kommenteeris sõitja isepäist Novestat, keda kimbutasid ka paraku erinevad terviseprobleemid. „Kuna ta oli allergiline hobune, siis pidime tema eest väga erilist hoolt kandma ja pikemalt transportida oli teda keerulisem kui teisi hobuseid.“ Ometigi lendas Novesta oma elus korduvalt lennukiga ja talus neid reise hästi. Võimalik, et meil polegi Eestis olnud teist hobust, kes oleks siit lennanud võistlema nii Aasia kui Ameerika mandrile.
