Kirjutasin selle artikli pärast seda, kui avaldati Texase ülikooli arvustus EMÜ uuringu kohta „Tori hobusetõu ja selle alampopulatsioonide ning teiste kohalike Eesti hobusetõugude geneetiline analüüs ning nende sarnasuse või eristatuse võrdlus“. Jätsin selle avaldamata põhimõttel, et maaslamajat ei lööda. Aga nüüd lugesin EHS-i „Tori tõugu hobuste tõuraamatu aretusaasta aruandest“: „EHS on tori tõugu hobuse aretajate ja genofondi säilitajate nimel 2020. aastal juhtinud Maaeluministeeriumi tähelepanu sellele, et EHS-i tori tõugu hobuste tõuraamatus ei ole alampopulatsioone ning palunud ministeeriumil teha vastavad parandused seadusandlikes aktides.“
Meie arglikus ja aeglases riigis ei tohi ametnikud vastata igaühele ausalt ja otsekoheselt. Otsustajad on alati halvemas olukorras kui arvajad. Arvajana pean oma artikli siiski täies mahus avaldama.
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) juhatuse esimees Imre Sams kuulutas 11.06.2021 „Pärnu Postimehes“: „Tori tõug on maailma kriteeriumide järgi kogu ulatuses ohustatud“. Kaua võib sellist ignorantsust ja nahaalsust taluda? Nojah, nüüd nimetatakse sellist käitumist aktivismiks. Ja aktiviste kardavad kõik. Tori tõuaktivism on Eestis üks vanemaid ja on jõudnud tori tõule palju kahju teha, sest neid kardetakse. Kuidas muidu on võimalik, et selliseid mõtteid kuulab Riigikogu maaelukomisjon tõsise näoga pealt ja hakkab isegi arutama?
Tori hobuse kaitsjad hävitavad tõu originaalset ohustatud genofondi just nii, nagu väikesed tõud kogu maailmas hävivad – ristamised võõrtõugudega suurendavad võõrtõugude osakaalu ja originaalne osa väheneb, kuni kaob. See on mõneti paratamatu, sest turukonkurents tõrjub kõrvalisemateks sellised omadused ja neid kandvad geenid, mis toodangu müügiks tingimata vajalikud pole. Seetõttu on kogu liigi, meie jaoks siis hobuse tuleviku jaoks, nagu kogu looduse tuleviku jaoks oluline vähem edukate geenivariantide säilimine tuleviku jaoks. Sellisena on ohustatud tõugude säilitamine osa laiemast bioloogilise mitmekesisuse säilitamise programmist, mille kõige üldisem dokument on FAO bioloogilise mitmekesisuse säilitamise konventsioon, mille Euroopa Liit kiitis heaks nõukogu otsusega 93/626/EMÜ ja Eesti Riigikogu ratifitseeris 11.05.1994. Koduloomade tõugudest rääkides seab FAO ohustatud tõugude säilitamise eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse ja kadumisohus geneetiliste ressursside säilitamise, kasutades inglise keeles terminit CONSERVATION ja rääkides ainult puhastest kohalikest tõugudest.
Tori tõu nn kaitsjadki püüdsid kaua selgeks teha, et nad kaitsevad midagi ainulaadset ja nõudsid selle teaduslikku tõestamist. Riik finantseeriski kaht geneetilist uuringut Maaülikooli poolt, ja viimases uuringus tehti põhjalikult selgeks, et tori tõu TB populatsioon (kus on lubatud võõrtõugude kasutamine) on ristandite kogum ja see on geneetiliselt lähemal eesti sporthobuste (ESH) populatsioonile kui TA (tori vanema genofondiga aretussuund) populatsioonile.
Seda näitab suurepäraselt diagramm „Geenikomponentide jaotus“ sellest uurimusest. Kujutatud on kolme varianti – kahe geenikomponendi (külma- ja soojaverelise) eristamisega, kolme komponendi eristamisega ja lõpuks K4, kus on näidatud nelja komponendi osatähtsus kuues tõus ja lisaks tori tõu alajaotustes. Sinise värviga on tähistatud raskeveo, kollase värviga tori, oranžiga soojavereline ja halliga eesti hobuse geenikomponent. Vertikaalne katkendlik joon diagrammil on piir, millest paremale jäävad rohkem kui 50% soojaverelisusega hobused. Soojaverelisus tähendab kaugemates põlvkondades toimunud täisvereliste tõugude (araabia, inglise täisvereline) lisamist, mis on andnud kiirema ainevahetuse ja närvitegevusega nn kiirushobuse tüüpi hobuseid. On tõuge, kus see täisverelisus asub väga kaugetes põlvkondades ja on sisuliselt kõrvale tõrjutud. Need on siis rasked soojaverelised, kelle hulka ka tori hobune tavaliselt liigitatakse. Selles mõttes on diagrammi värvid väga ilmekad külmast soojema poole.
Uuringu autorite kokkuvõttes on öeldud:
„Tori TB hobused ei ole puhtatõulised aretusprogrammi ega geeniandmete alusel. Uuritud TB hobused on valdavalt ristandid, tori TB ei moodusta rangelt eristatavat geneetilist struktuuri (alam)populatsiooni tähenduses ja geneetiliselt eristatavat alampopulatsiooni olemasolu tori
TB hobuste baasil ei saa uuringu põhjal üheselt kinnitada.“
Texase ülikooli arvustus sellele uurimusele ütleb selgemini: „Tori TB populatsioon on geneetiliselt sarnasem eesti sporthobuse ja hannoveriga kui teiste tori hobustega (TA ja vana tori) ning neid hobuseid ei tohiks käsitleda tori hobustena.“
Koomiline on, et EHS lootis tõestada, nagu tori tõus kaht eristatavat alampopulatsiooni poleks, aga sai tulemuse, et pole tõesti, sest TB ei peakski tõu põhitõuraamatusse kuuluma. See on nii muidugi vaid geneetiliselt, sest EL reeglid lubavad hobuste aretuses puhtatõuliseks lugeda ka geneetilisi ristandeid, kui see on sätestatud ristandaretusprogrammis koos komponenttõugude loeteluga. Pea kõigis sporthobuste tõugudes ongi see nii. See pole aga enam puhasaretus, nagu see ohustatud tõu säilitamiseks vajalik ja nõutav on.
Kui geneetilist erilisust ja ühtsust tõestada ei õnnestunud, tuletati jälle meelde kultuurilist aspekti. Tori tõug olevat tähtis kultuuripärand ja rahvuslik uhkus. Tõsi ta on, et Euroopa Liit on jätnud riikidele võrdlemisi vabad käed otsustada, kuidas nad oma tõuge kaitsevad. Tšehhis on kladrubi hobune, Habsburgide monarhia tõllahobune, kuulutatud rahvuslikuks kultuuripärandiks. See on üks maailma vanimaid hobusetõuge ja ka üks geneetiliselt puhtamaid ning väga väikese genofondiga. 1992.a. suleti tõuraamat ka teiste Hispaania päritolu väga lähedaste tõuraamatute (lipitsa, lusitano, friisi ) suhtes, „et vältida geenide immigratsiooni“. Just geneetiline puhtus on kladrubi tõu uhkus ja peale turistide on ta väärtus ka teadlastele, kes uurivad geneetika, eksterjööri ja jõudluse suhteid jms., mida ristatud tõugudes uurida ei saa. Aretuslikult on tegemist hea näitega nn tagasiaretusest, peaaegu kadunud vanade tunnuste taastamise keerukast tööst, kasutades vaid vana genofondi jäänuseid.
Tagasiaretusega on taasloodud ka kogu tänapäeva suur Poola konikute populatsioon. Mõlemal juhul on pärast soovitud vana tõu taastumist tõuraamat suletud. Näiteid on veel, aga mitte kuskil ei ole käinud tõu säilitamine sellele uute ja konkurentsivõimelisemate omaduste andmisega ristamiste teel, nagu tori tõus tehakse. See pole enam säilitamine, vaid populatsiooni aretuse jätkamine uute omadustega tõu poole vana nime all. Seda tehakse mujalgi, aga mitte ohustatud tõu võltsi sildi all. Vastupidi, isegi küllaltki väikestes tõugudes toetatakse ainult puhta genofondiga vähemust. Näiteks Tšehhis olid 2005.a. kogu populatsiooni ja ohustatud tõu otsetoetuse saajate proportsioonid sellised: hutsuuli hobune 400/47, sileesia noori hobune 466/56, kladrubi hobune 1300/84. Ja seda pole ma veel kuskil leidnud, et toetusi jagatakse ka mujale kui aktiivsele aretuspopulatsioonile, s.t. ruunadele ja ahtratele märadele, nagu seda Eestis tehakse.
Nagu näeme, lähtutakse ka kultuuripärandi valimisel populatsiooni geneetilisest erakordsusest ja tõu kohast maailma kultuuris. Eestis sobiks rahvushobuseks ehk eesti hobune, maarahva hobune vanas kõnepruugis. See Eesti arvukaim tõug, nagu ka Eesti arvukuselt väikseim kohalik tõug eesti raskeveohobune on leidnud oma koha meie hobumaailmas, aga tori tõu aktivistid sarnanevad Venemaaga, kel peale sõjakuse palju konkurentsivõimelist pole, milles võistelda, aga kes tahab ikka kuuluda suurte tegijate hulka. Eesti-aegse hobukultuuri alust ja traditsiooni, majanduslikult vajalike hobuste ratsionaalset aretamist ja kasvatamist, säilitab hoopis eesti sporthobune. Kultuurrahvana tuntaksegi meid maailma hobukultuuris ainult eesti sporthobuse kõrgete kohtade tõttu edetabelites ja eksporditud hobuste edu tõttu näiteks Brasiilias ja Hiinas. Tori tõu olemasolu ei teatagi. Näiteks kui tori hobune Olly Royal (5/8 inglise täisvereline) anti üles Noorhobuste maailma meistrivõistlustele, küsiti minult korraldajate ja kohtunike poolt kolm korda, kas ta on ehk ikka eesti sporthobune (kellel on oma eelislimiit igale sellisele võistlusele pääsemiseks). Lõpuks lubati tori hobune erandkorras võistlema.
Et tori hobune säilitab talukultuuri, on eriti absurdne mõte. Tänapäeval tavaline töötu hobuse pidamine ja kasvatamine pensionäri harrastusena ei sarnane kuidagi omaaegse taluhobuse pidamise kultuuriga, kus hobune pandi kolme-, isegi kaheaastasena tööle ja kui ta tööd teha enam ei jaksanud, söödeti sigadele.
Kui enam muud öelda ei ole, tuuaksegi välja arvukuse kriteerium. Et see on palju väiksema tähtsusega kriteerium kui genofondi puhtus ja mitmekesisus, on selgelt välja öeldud FAO põllumajandusloomade geneetiliste ressursside ülemaailmses strateegias. Selles tuuakse näide, et tõu geneetilise mitmekesisuse säilitamine on võimalik ka väikese populatsiooni puhul, kui teha alati ja ainult selleks vajalikke valikuid. Nelja täku ja nelja mära järglaste geneetiline erinevus on sama, kui 2 täku ja 100 mära järglaste geneetiline erinevus. Võõrvere lisamine võib parandada tõu sisemist bioloogilist mitmekesisust, kuid vähendab kogu liigi bioloogilist mitmekesisust.
Nimemaagia
Ühel vaidluskoosolekul tori hobuse üle ütlesin lõpuks: „Teil pole ju varsti midagi kaitsta peale nime!“ Vastuseks sain: „Kaitseme siis vähemalt nime!“ Aus vastus, nii see tegelikult juba ongi. Nimi ongi tori hobuse suurim probleem. Selle „maagiline kõla“ lummab neidki, kes mingit ohustatud tõugu ega toetusi ei tahagi. Kui ühelt poolt peavad tori geneetilise puhtuse säilitamise pooldajad selle nime kasutamist õigustatuks vaid puhta tori hobuse kohta, siis on palju neid, kes tahavad teadlikult luua uue tori hobuse. See oleks tüübilt nö moodne tori hobune, võimetelt sporthobune, aga tori sporthobuse nimetust nad ei taha, ikka puhast nimetust, kuigi tõug pole puhas.
Sarnast probleemi on olnud mujalgi. Hollandis hakati uut sporthobuste tõugu looma esialgu gelderlandi ja groningeni tõugudest märasid kasutades. Seal polnud raske võtta kasutusele ühine ja uhke uus nimi Kuninglik Soojavereline Madalmaade Hobune (KWPN). Nimetatud kaks vana populatsiooni säilitasid oma nimetused. Saksamaal kujundati oldenburgi tõugu sporthobusteks nii radikaalselt, et varsti polnud selle tõu mõne parima esindaja sugupuus ühtegi vanast tõust eellast. Kuna suur enamus aretusühingu liikmeid olid sporthobuste poolt, asutasid vana tõu säilitajad oma Vana-Oldenburgi tõuraamatu ja on oma vana-oldenburgi hobustega rahul. Lätis oli veel lihtsam. Kuna läti hobuste tõuraamat registreeris juba algusest peale kõik Lätis sündinud ja mitte mõnda rahvusvahelisse tõugu registreeritud varsad läti hobustena, kannavad seal tänini ühtmoodi läti hobuse nime nii raskeimad sõjaeelse tõuraamatu puhta põlvnemisega hobused kui ka puhta holsteini põlvnemisega hobused. Nende pikaaegne aretusjuht Edgars Treibergs võis naljatada: „Parim läti hobune on see, kelles pole üldse läti hobuse verd.“ Aga vana genofondi austajatele tuntakse ka kaasa ja igal aastal koostatakse põllumajandusministeeriumis ohustatud tõu toetust saavate hobuste nimekiri. Sellesse võetaks aretuses aktiivsed hobused, kel on võõrtõugudest eellasi 4 põlvkonna peale ¼ või vähem. See ongi kõrgeim võõrtõu (komponenttõu) lubatud osa Euroopa ohustatud tõugude aretusprogrammides. Enamasti aktsepteeritakse ohustatud tõugudes Põhjamaade Geenipanga soovitust lubada võõrtõuge kuni 1/8, meil nõuti ühel EHS tori tõu haruseltsi üldkoosolekul, et TA hobusteks tuleks tunnistada ka suurema kui 12/16 võõrtõu osalusega (81,5% kuni 87,5%) varsad, kui nende eellased on kunagi kandnud tori hobuse nime.
Tagamõte
Peamine, mida nõuavad tori tõu ühtsuse eest võitlejad, on selge Imre Samsi sõnavõtust Riigikogu maaelukomisjonis: „et seadust poleks võimalik tõlgenda aretusühingu kahjuks selliselt, et ühing peaks oma tõu mitmeks jagama. TA osa puhul kasutatakse puhasaretust, aga ka TB osa näol on kokkuvõttes tegemist selle ühe tori tõuga. Kõigil aretajatel peab olema võimalik kasutada sellise põlvnemisega või sellise komponenttõugude osakaaluga hobuseid, nagu nemad tahavad.“
Äraseletatult tähendab see, et kuigi TA kasvataja ei tohi vastavalt aretusprogrammile kasutada mingit maailmakuulsat holsteini täkku, tuleb talle tagada õigus kasutada TB täkku, kelle isa või vanaisa on see holsteini täkk. Nii oleks võimalik korduvalt lisada võõrverd TA populatsioonile mitte otse, vaid kaudselt ja peidetult TB populatsiooni hobuseid kasutades.
Pildil kaks „ühtse“ tori tõu tunnustatud sugutäkku. Vas. TA täkk Hoogne, par. TB täkk Credo
Kuidas edasi?
Praegune riiklik poliitika tagab peaaegu normaalse arengu hobumajanduses. Kasvatajate konkurentsis on ohustatud tõugude, sealhulgas tori hobuse ohutatud alampopulatsiooni kasvatajatel küll väike eelis odavate hobuste turul, aga selle vastu pole keegi. Tõenäoline tulevik on, et tori genofondi säilitajatest kujuneb väike, aga aus, energiline ja arukas grupp, kes teab oma kohta Eestis ja leiab selle koha ka maailmas. Tõelise ja haruldase tori hobuse jaoks pole ka teistel hobusekasvatajatel kahju vajadusel abi anda, ka edukal sporthobuste kasvatajal võib mõni ehtne tori hobune olla, et teda hobikorras alles hoida. Selliste tori hobuste tõuraamat võiks olla väärikas liige mõnes ohustatud tõugude rahvusvahelises organisatsioonis, näiteks RBI (Rare Breeds International), ja olla oma tööga niisama lugupeetud ja teadlaste lemmik, nagu on Leedu žemaitšu hobuste tõuraamat.
Kahe alampopulatsiooniga tõuraamatus arenevad TA ja TB populatsioonid peagi kaheks väga selgelt erinevaks tõuks. Nende nimesõda ei suuda lahendada vist ükski valitsus, kui kasvatajad ise kokku ei lepi. Seni kestab paratamatult praegune olukord, kus kahel erineval populatsioonil on ühine nimi. Aga kuna nimemaagia ei saa lõpmatult kesta, suureneb TA osa, mis võidab aina rohkem pooldajaid oma selge erilisusega ja TB kasvatajad hakkavad oma hobuseid rohkem ESH tõuraamatusse registreerima, sest spordis ja rahvusvahelisel turul on neil olulisi eeliseid.
Kui aga tõuaktivistid saavutavad kogu tori tõu ühtse aretuse ja võõrveresuse suurenemise lubamise, on Eestis varsti kaks sporthobuste tõugu – üks on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti sporthobune ja teine tori hobune, kohaliku tähtsusega odavam sporthobune. Kumbki ei ületa niikuinii ohustatud tõu arvukuse piiri, aga millal riik julgeb öelda, et ühtmoodi kaugel on ohustatud tõust mõlemad, seda tahaks näha.
Aretusseadus aga vajaks muutmist küll. Saksa aretusseaduses on eraldi peatükk 3 „Geneetilise mitmekesisuse säilitamine“ mitme paragrahviga sellest, kuidas see peab toimuma, meil on selle asemel §3 „Ohustatud tõug“, kus nimetatakse tõesti vaid populatsiooni arvukust ja geneetilisest mitmekesisusest pole sõnagi. Kuid arvukuse järgi on ju kõik Eestis kasvatatavad hobusetõud ohustatud.