Kui kunagi jõutakse Eesti ratsaspordi ajaloo koostamiseni, ei pääse selles mööda 1965. aasta sündmustest, mis põhjalikult muutsid mitte ainult ratsaspordi, vaid ka hobusekasvatuse arengut Eestis. Enne seda oli ratsaspordi nn oskusteave koondunud peamiselt Tallinna Ratsaspordibaasi ja Tartu Ratsaspordibaasi.
Spordiühing „Jõud“ püüdis küll maal midagi korraldada, aga tori hobustega oli see lootusetu ja mõne Eesti ratsaväe veterani teadmised andsid vaid kõige elementaarsema sadulas käitumise oskuse. Olid küll nn ratsasektsioonid Toris, Viljandi, Tartu ja veel mõnes rajoonis, mõned Tallinna sportlased esinesid Harju rajooni nimel tol ajal Saku instituudi hobustel. Hobuseid osteti väga vähe, peamiselt Lätist ja Venemaalt, peaaegu ainult ratsabaaside poolt spordikomitee juhuslike rahaliste eradistega.
Suurvõit Alma-Atas
Põllumajandusministeeriumis tunti küll teatud huvi majandite ratsaspordi vastu, aga kulutusi sellele ei julgetud majandites väga teha. Ministeerium ise pidi aga tagama mingisugusegi osavõtu üleliidulisest suurvõistlusest, mis kandis nime Kolhooside, Sovhooside ja Hobusekasvanduste Üleliidulised Võistlused. Mitteametlikult olid need liiduvabariikide põllumajandusministeeriumide vahelised võistlused, rahvalik nimetus oli „sabantui“ Kesk-Aasia ratsamängude järgi. Klassikaline ratsasport oli neil võistlustel esindatud ainult takistussõiduga ja jäi suure hulga (ca 500) hobuseid kokku toonud galopivõidujooksude, traavivõistluste ja ratsamängude varju.
„Jõu“ jaoks olid tähtsaimad võistlused spordiühingute vahelised nn Maanoorte üleliidulised tšempionaadid klassikalise ratsaspordi aladel. Need oskas peatreener Hillar Müür päris tulemuslikult üle elada, värvates võistkonda linnamehi. Aga „sabantuidel“ võisid need võistelda ainult eraldi individuaalarvestuses, võistkonda neid ei lubatud. Alles 1965. aastal õnnestus kokku saada võistkond, kus kõik kolm takistussõitjat olid passi järgi õige elukohaga. Need olid siis Raigo Kollom hobusel Hamburg Torist, Rein Laidvere hobusel Luvr Sakust ja keegi veel, keda ei mäleta. Arvesse läksid kaks paremat kolmest ja need olid siis ülalnimetatud.
Võisteldi Alma-Atas, tollases Kasahhi NSV pealinnas, 19.-26. sept. 1965. a. kolmes parkuuris, need olid Balti liiduvabariikide nimelised: Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV karikatele. Eesti tõi koju kaks võistkondlikku karikat ja individuaalarvestuses võitis Raigo Kollom kaks sõitu kolmest ning kuulutati Nõukogude Liidu parimaks maaratsasportlaseks. Tegelikult oli võistluse parim Vene „Urožai“ ratsanik Gennadi Samossedenko, aga tema oli passi järgi linnamees ja sellesse arvestusse ei läinud.
Kui minister avas tee sporthobuste ostuks
Hillar Müür oskas ilusa tulemuse hiilgavalt ära kasutada. Kui me Tallinna lennujaamas maandusime, viidi meid kohe tollasesse „Inturisti“ restorani Paldiski maantee ja Toompuiestee nurgal. Seal kutsuti meid pika laua taha, mille otsa istus uus, alles pool aastat ametis olnud põllumajandusminister Harald Männik. Meie muljeid pikalt ei kuulatud, minister käis pikema jututa välja oma otsuse, et Hobuste Tõulavale antakse raha 20 hobuse ostmiseks ratsaspordi jaoks ja 20 hobuse ostmiseks Eestis ratsahobuste kasvanduse loomiseks. Järgnes arutelu Eesti maaratsaspordi suure tuleviku üle. Samal sügisel sõitis komisjon koosseisus Heino Jürgens Põllumajandusministeeriumist, Sulev Koppel Hobuste Tõulavast, Hillar Müür spordiühingu „Jõud“ esindajana, Mihhail Fadejev ja Raigo Kollom sportlaste esindajatena kõigepealt Moskvasse Venemaa Põllumajandusministeeriumi, kus meil soovitati minna Rostovi oblastisse ja osta trakeene, kes võiksid Baltikumis kui nende algkodule lähedases ja sarnases keskkonnas kasvatamiseks sobida.
Edasi läkski teekond Kirovi nimelisse hobusekasvandusse, mis oli vene trakeenide aretuse keskus. Peazootehnik Juri Širjajev leidis kohe ühise keele Hillar Müüriga ja suutis meile pähe määrida ligi 20 mära, peaaegu kõik juba aastaid ahtrad, aga meid veendi, et küll nad hakkavad neile kodusemas keskkonnas varssu andma. Üksikud andsidki.
Täkke Kirovi kasvandus eriti müüa ei tahtnud, kardeti heade täkkude sattumist konkurentide kätte. Ministeeriumi nõudmisel tuli seda siiski teha ja üks kasvanduse enda aretuses kasutatud täkk Ekspromt ning tema poeg Eskort andsid Eesti trakeenide aretuses väärtuslikke järglasi. Sellest liinist on isa- või emapoolne põlvnemine selliste spordis omal ajal ilma teinud hobuste sugupuudes nagu Polaar, Pretoria, Picasso N, Pat, Ekkor, Bengal. Kolmas ostetud täkk Otšag oli hiljem kasutusel peamiselt tori tõus. Kõik sporti ostetud hobused olid ruunad. Edukaimaks neist osutus Tšehhol, kes esindas Eestit isegi kahel Rahvaste Spartakiaadil – 1971. a. (ratsanik R. Kollom) ja 1975. a. (ratsanik T. Trummer).
Kuidas julge otsus kujundas Eesti hobusekasvatust ja sporti
Aga kõige tähtsam oli pretsedent, mille Harald Männik lõi. Kuni nõuka-aja lõpuni eraldas Põllumajandusministeerium igal aastal Hobuste Tõulavale raha, mida võis kasutada ainult sporthobuste ostmiseks ja nii jõudis Eestisse 25 aastaga palju täisverelisi, trakeeni ja budjonnõi tõugu hobuseid. Täiendust said ka Niitvälja ja Heimtali hobusekasvandused. Majandid said julgust kulutada raha sellisele luksusele, nagu oma ratsasektsioonid, enamus neist isegi omaenda kasumist ostetud hobustega, mõned ka palgaliste treenerite või sportlastega. Kus me oleksime, kui sellist julget otsust poleks tehtud? Kindlasti poleks meie areng nii kiire olnud, poleks nii kiiresti rajatud Niitvälja ja Heimtali hobusekasvandusi, Niitvälja, Jüri, Tihemetsa, Audru, Väimela, Kehtna, Luunja, Heimtali, Ruila, Kurtna jt. ratsatalle.
Maaratsasport sai sellise tõuke, et juba 1972. aastal võitis Eesti meistrivõistluste võistkondliku üldarvestuse maarajoonide koondis. Maaspordiühingu „Jõud“ süsteemis said oma võimaluse, algas või jõudis oma tippu suure osa Eestit suurvõistlustel esindanud ratsanike ja treenerite karjäär. Sellised on Sirje Argus, Hanno Ellermann, Tiit Kivisild, Gunnar Klettenberg, Kalju Laiapea, Rein Pill, Riina Pill, Aadi Pärtel, Grete Püvi, Urmas Raag, Tõnu Rähn, Tiit Sirel, Toomas Trummer, Ellen Vatsel. Valisin palju suuremast arvust andekatest ja edukatest sportlastest need, kes on kirjas Eesti Spordi Biograafilises Leksikonis.
Selle meenutuse õpetlik tagamõte on, et mitte väga suure sportliku edu võib ja vajadusel tulebki nii suureks puhuda, et sellel on ajalugu ergutavad tagajärjed.