Hiljuti juhtus minuga selline tüüpiline lugu, et olin ühe kliendi lapse sünnipäevaks kokku leppinud ponijalutuse teenuse. Kui ma poni tallist välja tõin, läksid lapsevanema silmad imestusest suureks, sest tema arusaam ponidest oli jäänud pisut ühekülgseks. Kõigepealt küsis ta mitu korda, kas ma olen ikka kindel, et see on poni, ja kui ma vastasin, et koguni kõige väiksem meie tallis, hakkas talle kohale jõudma, et puusakõrgust karvapalli sünnipäevale tõesti ei tulegi. Milles siis asi, et inimesed tihti valesti aru saavad?
Poni on hobune, kelle turjakõrgus ei ületa 148 cm
Poni on ilmselgelt keeruline mõiste, nagu juba eelnevast näitestki selgus. Ühest küljest tekitab segadust just kõrgus. Tavaline inimene peab poniks tillukest karvast elukat, keda hullumeelsem fänn võiks vabalt kodus vannitoaski pidada. Iga ratsasportlane aga teab, et poni on hobune, kelle turjakõrgus on mitte rohkem kui 148 cm (ja koos kabjaraudadega 149 cm), seega vannitoas pidamisest asi kaugel. Spetsiaalselt spordiks aretatavad ponitõud on välimuselt hobusesarnased, saleda ja sportliku kehaehitusega, õhukese karvkattega ja üldsegi mitte ponid, selle klassikalises tähenduses. Nende aretuses on levinud ponimära paaritamine mõne väga hea hüppestiiliga täkuga, kes on ise hoopiski suur hobune. Siin võetakse risk, et täkk pärandab järeltulijale oma sportlikud omadused, aga mitte kasvu. Sellisel juhul võib tulemus olla suurepärane, ent alati jääb võimalus, et varss kasvab ikkagi ponimõõdust välja ning inimene saab hoopis väikest kasvu hobuse omanikuks, kes ponivõistlustel osaleda ei tohi. Spordis on seega asi ikkagi üsna lihtne – poni ja hobuse vahele tõmmatakse piir turjakõrguse järgi ja muud tunnused arvesse ei lähe.
Spetsiaalselt spordiks aretatud ponid näevad välja nagu väikesed hobused. Photo copyright: http://www.ozequine.com/
Eesti hobune – poni või hobune?
Teisalt aetakse asi aga keeruliseks erinevate tõunimetustega. Maailmakuulsad tõud nagu näiteks islandi hobune, haflingeri hobune, norra fjordihobune, aga ka eesti hobune, on mitmel pool klassifitseeritud ponideks, kuna nad tõesti enamasti ka poni mõõtu on. Islandlased vaidlevad, et nende tõug on siiski hobune, mitte poni, kuna selles keeles viimast mõistet üldse olemaski ei ole. Samas kõnealusele peale vaadates, võib öelda küll, et neis on rohkem nn. ponilikkust, kui hobuselikkust. “Poni” jälle olevat mõnedele tõufanaatikutele koguni solvav termin, kuna nemad on alati kasvatanud “hobuseid”. Kokkuvõttes on see sageli kokkuleppe küsimus ning mõned tõud aktsepteerivad mõlemat nimetust.
Eesti hobune jääb enamasti ponimõõtu ning talle on omased ponilikud tunnused. Ponilikkus väljendub erinevates välistes ja ka olemuslikes joontes, mis on omased ainult ponidele ja mitte hobustele. Seega armastatakse tõunimetuse üle vaidlejatelegi öelda, et see on ju kaugelt näha, kas ta on poni või hobune. Ponidel on võrreldes hobustega tavaliselt paksem saba, lakk ja üldine karvkate. Nende jalad on kogu kere proportsioone arvestades lühemad, kaelad paksemad, pead väiksemad ja otsevaates laiemad. Ponisid peetakse jässakamateks, rinnast suhteliselt laiadeks ja vormilt ümarateks. Neil on suured silmad, trimmis kõrvad, tugevad ja vastupidavamad jalad, ja nn. rikkalikum luustik, mistõttu nad kaaluvad oma suurust arvestades siiski üsna palju (isegi kuni 500 kg). Ponid peavad paremini vastu igasugustele kehvadele ilmastikutingimustele ning haigustele, ja võivad elada aastaringselt väljas, kui on selleks harjutatud. Nad elavad tihti kauem kui hobused, suudavad kanda ja vedada rohkem raskust võrreldes oma kehakaaluga ja sobivad seega hästi ratsutamiseks ka täiskasvanutele. Neid peetakse töökateks, ratsionaalseteks, uudishimulikeks, sõbralikeks, kavalateks ja iseseisvateks. Need on kõik väga head omadused, seega pole vist üldse halb, kui meie kohalikku tõugu kutsutaks hoopis eesti poniks?
Eesti hobune on tavaliselt ponimõõdus. Pildil eesti tõugu sugutäkk Rannik. Foto: Ago Ruus
Maailmakuulsad ponid
End maailma ajalukku on kirjutanud mitmed ponid ja ponitõud.
Stroller on tänaseni ainuke poni, kes kunagi võistlenud Olümpiamängudel takistussõidus (1968 Mehhikos). Ta oli ponimõõtu, ent läbis ühena kahest hobusest kogu olümpial üliraske raja puhtalt, kaasa arvatud väidetavalt 185 cm kõrguse müürtakistuse. Ühes ratsanik Marion Coakesega võitis too võrratu poni selle tulemusega hõbemedali ning kogu karjääri jooksul veel 61 rahvusvahelist võistlust.
Tänavu mais lahkus viimasele teekonnale maailma vanim poni Sugar Puff, kes elas nii uskumatu eani nagu 56 aastat. Omanik väitis, et oli juba veendunud, et loom kavatseb elada temast kauem.
Maailma väikseim elus olev poni Thumbelina (6a) on kõigest 43 sentimeetrit kõrge, ta peab pingutama, et ämbrist joogivett kätte saada, ja kandma ortopeedilisi seadmeid, et jalad korralikult kandma hakkaksid ega kasvaks kõveraks, ta veedab oma päevi hoovipeal spanjelitega mängides, ning teda kutsutakse “mini miniks”.
Need on näited ponidest, keda tuntakse üle maailma. Nad on (olnud) tõeliselt erilised. Samamoodi on erilised ka paljud ponitõud, kellest kohe lähemalt juttu teeme. Pange ühtlasi tähele, et need tõud on omavahel tihedalt seotud ning arengu seisukohalt üksteisele tähtsad.
Falabella – maailma väikseim hobune
Väikseim ja üks haruldasemaid hobusetõuge maailmas, falabella, pärineb Argentiinast ja on keskmiselt vaid 70 cm kõrgune. Ratsutamiseks ta ei sobi, küll aga võib vedada vankrit, kuna on tegelikult üpriski vastupidav. Samuti on nad võimelised väga hästi hüppama, seda aga siiski ilma ratsanikuta. Nad on sõbralikud, intelligentsed, julged ja samas leebe iseloomuga ning kannavad endas suurte ja ilusate hobusetõugude (araablane, inglise täisvereline) väliseid tunnusjooni (sile karvkate, proportisoonis kehaehitus). Falabellasid kasvatatakse lemmikloomadena ning näitushobustena, nad kannavad endas nn. kääbusgeeni, mistõttu isegi suurte hobustega paaritudes on väga tõenäoline, et järglane on sama väike kui üks vanematest. Esiotsa aga üldse nii väikese tõu saamiseks, kasutas falabellade väljaaretaja väikseimat šetlandi poni, keda tal õnnestus leida.
Falabella. Photo copyrights: http://www.stalzegwaard.nl/
Šetlandi poni ehk see tavaline poni
Šetlandit võib ilmselt pidada selleks ponitõuks, keda too lapsevanem silmas pidas, kui ta oma pojale sünnipäevaüllatust teha üritas. Ta on kõike seda, mida ponidest teatakse ja mida ponideks peetakse – väike, karvane, nunnu. Siiski ei maksa end lasta ära petta, šetlandid on küll väga intelligentsed ja truud, ent ka kavalad, osavad ja süüdimatult riukalikud. Õigetes kätes aga on šetlandist palju kasu, kuna ta sobib hästi lemmikloomaks ja lapsele esimeste ratsutamistundide andmiseks, ta on ka näiteks maailma tugevaim hobusetõug; (suudab vedada enda kehakaalust kaks korda raskemat koormat, samal ajal kui raskeveohobune võib samades tingimustes hakkama saada vaid koormaga poole oma keharaskusest). Šetlandil saar kujundas nad oma karmi kliima ja nappide toiduvarudega vägagi vastupidavateks, lühikeste jalgade, tiheda karvkatte ja muskulatuurse kaelaga loomadeks, keda kasutati põlluharimisel, koormate vedamisel ja söekaevandustes. Tänapäeval kasvatatakse neid toredaid ponisid lihtsalt harrastusratsutamiseks, vankriga sõitmiseks, messidel ja laatadel kommertseesmärkidel jne. Inglismaal on populaarsed galopivõidusõidud, kus osalevad vaid šetlandi ponid ja nende väga väikesed ratsanikud. Šetlanditel on väga uhked pikad lakad ja sabad, pisikesed ja tähelepanelikud kõrvad ning suur kereümbermõõt. Pole tavatu, et nad elavad üle 30 aasta, mis on rohkem kui enamus hobused.
Šetlandi tõugu Moritz. Foto: Ago Ruus
Weilsi poni
Pikkade traditsioonidega Weilsi poni on maailmas üks enimhinnatud ja –tuntud ponitõuge, mida kasutatakse edukalt harrastusratsutamises, paljudel ratsaspordialadel ja vankrivedamises, samuti mitmete ponitõugude aretuses. Teda peetakse äärmiselt armastuväärseks ja kenaks, hea temperamendiga “rahva-poniks”, kes hindab kõrgelt inimese seltskonda, sobib suurepäraselt ka väga noortele ratsutajatele ja allub kergelt õpetusele. Ta on kohanemisvõimeline, tolerantne ja vastupidav – selliseks on teda vorminud päritolumaa. Weilsi ponid jagatakse nelja sektsiooni: araabiahobusele omaste joontega weilsi mägiponi (A), veidi kõrgem, elegantselt sportlik ja vastupidav weilsi (ratsa)poni (B), rakendispordis laialt levinud tööhobusetüübiline weilsi poni (C) ning kõrgeim ja jässakaim neist neljast – weilsi tööhobune. Kõiki tüüpe kasutatakse spordis, ent A ja B tüüpe peetakse “kergemateks” ja atleetlikemaks. Weilsi hobust on aidanud kujundada nii eriliseks araabia hobune, inglise täisvereline, hackney hobune jpt.
Weilsi tõugu täkk Onslow on sündinud Soomes, kuid elab ja võistleb nüüd Eestis. Foto: Ago Ruus
Hackney poni
Hackney on üks väheseid tõuge, mis aktsepteerib nii “poni” kui “hobuse” nimetust, kuna neil on mõlemad versioonid olemas. Üldjoontes on võhiklikule silmale tegu sarnaste hobuselistega, kuid tõuarendajad rõhutavad, et üks ei ole mitte teise vähendatud versioon, vaid hackney ponis peavad kindlasti eksisteerima (eelpoolkirjeldatud) ponilikud tunnused. Nad on samas isegi veidi liialdatud verisoon hackney hobusest, kelle liikumine on kõigile äratuntavalt efektne ja stiilne. Hackneyd tõstavad traavis jalgu väga kõrgele, neil on hästi painduvad liigesed, mis võimaldavad esijalgadel tõusta rinnuni, samas kui tagajalad paiduvad samahästi ning kannavad suurt keharaskust. Hackneyd on kauni muskulatuurse kehaga, ekspressiivsete suurte silmadega, uhke püstise ja kaarja kaelaga, ning kõrge sabahoiakuga. Oma püsiva, kartmatu, edeva, ent ka riiaka loomuse poolest on nad kahtlemata ühed ägedamad show-ponid maailmas, kelles voolab omakorda oluline annus weilsi ponide verd.
Hackney ponidele tüüpiline efektne liikumine. Photo copyright: http://carriageassociation.wordpress.com/
ilmunud novembris 2007.a. ajakirjas "Lemmik"