Tegime juttu Iiri väliskohtunik Susanne Macken\’i, Iiri rajameister Tom Holden\’i, vabatahtlik Kaisa Etsi, laada peakorraldaja Kalju Kahro ja Manski ratsavarustuse poe müüa Aire Saarmiga. Millised on nende muljed?
Võistlustele minek seostub minul vähemalt alati varase ärkamisega. Seega uurisin väljavalitud ohvritelt esimesena: „Mis tundega Teie hommikul enne võistlustele tulekut ärkasite?“ Minu üllatuseks leidsid kõik justkui ühest suust, et ennast vägisi sooja teki alt välja ei olnud vaja vedada. Ärgati ärevuse, ootuse ja hea tundega.
Susanne oli hoopistükkis rahul, et sai kaua magada, kuna esimene parkuur algas alles(!) kell 9.00. Tom kinnitas, et temal ei ole enne võistlustele tulekut isegi äratuskella vaja, sest tunne on hea ja ootusärevus suur. Kaisa seevastu tunnistas, et talle tavaliselt ei meeldi vara tõusta, aga siia tulles oli kõik kuidagi nii tähtis, et laiskusele võimalust ei antud. Ühesõnaga Une Matile tehti praegu küll 5:0 ära.
Öeldakse, et õnnelikud on need inimesed, kes on suutnud hobi ja töö ühendada. Võistlustel käimine saab olla nii üks kui teine, kuid kummal on siin olles suurem rõhk: tööl või lõbul?
Nii Kalju, Aire kui Kaisa leidsid, et praegu Ruilas olemine on nagu hobitöö. Tehakse tööd, kuid kui vähegi mahti, jälgitakse põnevaid sõite. Susanne aga teatas särasilmil: „Minu töö on minu lõbu! Mulle väga meeldib kohtuniku amet. Kuna olen seotud ka spordi arendusega, naudin eriti sellistes väiksemates riikides käimist, et näha, mis ja kuidas tehakse, ning pakun võimalusel omapoolseid ideid, kuidas oleks võimalik veelgi ratsasporti edasi arendada.“ Ka Tom leidis, et tema on suutnud omale hingelähedase hobi tööga siduda. Samas tunnistas, et vastutus on ikka väga suur, kuna tahab teha head ja õiglast tööd, ning seetõttu on ta esmaspäeval koju jõudes ikka täitsa väsinud.
Üldlevinud arvamuse kohaselt pakuvad vaatajatele suurimat huvi kõrged parkuurid. Küsisin: „Mis teeb Teie jaoks võistluse huvitavaks ja kas sõite vaadates mängib ka parkuuri kõrgus rolli?“
Kõik leidsid, et ei ole mingit vahet kui kõrge parkuur on. Kõige huvitavam osa ongi lihtsalt erinevate hobuste rohkem või vähem graatsilise hüppamise ja ratsanike sõidustiilide jälgimine.
Susanne leidis, et tehniline pool on parkuuri ajal palju huvitavam ja olulisem, kui konkreetse parkuuri kõrgus. Eriti põnev on jälgida noori ratsanikke, et näha, mis on praegustele tegijatele „peale tulemas“. Tom lisas: „Ratsanikele, kes võistlevad parkuurides kõrgusega 100 cm, on see 100 cm nende Grand Prix tase. Parkuur tuleb alati teha sama hoolega ja madalamad on võib olla veidike olulisemadki. Kõrgematel parkuuridel saab ratsanik vajadusel palju ise ära teha, aga noored hobused näiteks vajavad sujuvamaid vahesid ja parkuure, mis neid ära ei ehmataks, vaid edasi arendaks.“
Tundsin ka huvi, kas on tekkinud oma lemmik võistleja, hobune või võistluspaar, ja mis jääb võistlustest kõige enam meelde? Kuid kuna intervjueeritavad (va Aire) ei teadnud rohkem kui mõnda suuremat tegijat, siis elati kaasa ikka kõigile. Tomile oli hea mulje jätnud A Big Boy, arvas, et sellest võiks üks päris hea hobune saada. Meelde jääb ikka ilus koht, toredad inimesed, mõni huvitav hobune, hea ratsanik, ilus vaba sõit või muidu põnev esitus.
Selle peale, kas on plaanis kunagi veel ratsavõistlustele (Eestisse) tulla, leidsid kõik, et kui võimalus on, siis ikka. Nii Susanne kui Tom ei väsinud kordamast, kui lahked ja sõbralikud inimesed siin on, ja et nad tõesti on väga nautinud siin olemist. Kaisal tuli aga nagu otse südamest: „Vabatahtlikuna võistlustel abistamas käimine on nagu elustiil!“ ja siis sai meie aeg otsa, sest tal oli vaja kiiresti platsile joosta, et aidata järgmist parkuuri üles panna. Uskumatu tahtejõud ikka, müts maha kõikide nende vabatahtlike abiliste ees, kellest igaüks annab oma panuse selle toreda ürituse õnnestunud läbiviimise hüvanguks!
Lõpuks ka väike tähelepanek meie väliskohtuniku ja rajameistri poolt. Susanne leidis, et võistlus on väga hästi organiseeritud, atmosfäär on hea ja ei ole liiga palju võistlejaid, mis muudaks päeva väga pikaks ja väsitavaks nii ratsanikele, hobustele, kui muudele asjaosalistele. Tom rõhutas, et siinsetel võistlejatel on silmnähtavalt suur entusiasm, tahtmine head tööd teha ning on näha, et nad armastavad hobuseid. Võistlus on hea tasemega ja kui vihma ka ei saja, siis mis sa veel tahta oskad!