Perilas augusti eelviimasel nädalavahetusel lõppenud Suvise Ponikarika finaalvõistlusel oli seekord rekordarv starte, korraldajad rõhutasid võistlussarja olulisust Eesti ratsutajate järelkasvu kasvatamisel.
Korraldajate ja asjaosaliste sõnade järgi on ponikarikasari noorte järelkasvu tagamisel oluline üritus, mis võimaldab võistlejatel omandada vajalikke kogemusi. Tähtsustamaks võistlust veelgi, kaalutakse karikasarja tuleval aastal korraldada koos Palladium Cup´iga.
Eesti Ratsaspordi Liidu spordidirektor Riina Pill selgitas, et tänavust karikasarja võiks eelnevatest esile tõsta eelkõige rohkete startide poolest. “Ma arvan, et see karikasari on tõesti vajalik asi, eriti noortele edasimineku jaoks,” ütles Pill.
Eesti ponispordi üks tuntumaid tegijaid poni Toonik. Foto: Külli Tedre
Ponide kvaliteet võiks parem olla
Pill rääkis, et kuigi karikasarjas osales palju andekaid noori, pärssis võistluseid tervikuna Eesti ponide tase: “Ma ei tahaks seetõttu isegi võistlejatest kedagi eriti välja tuua. Kui ikka pole korralikku poni, mis ma siis ikka ütlen. Näiteks võrreldes välismaa ponivõistlustega on meil tase praegu kahjuks ikka kehvakene. Siiski nägin võistlustel sõidu ja sõitjate mõttes palju uusi nägusid.”
Spordidirektor nentis, et tegelikult sõidetakse ju ponidega kuni 16. aastaseks saamiseni, seejärel istutakse ümber teistele hobustele. “Vahest on sellest tingitud ka ponide tase üldse,” sõnas ta. Praegu ongi Eestis tema arvates käes see periood, kus vanemad sõitjad lähevad eest ära ja peale tuleb juba uus põlvkond 12-13aastaseid sõitjaid.
Anakee on välimuselt väga efektne, kergetüübline, tugevate araabia hobuse mõjutustega eesti täkk, kel veidi enam sportponi välimust kui enamustel Eestis võistlevatel ponidel. Foto: Külli Tedre
Ponisõit kui stardilava, kus paljugi loeb perekonna toetus
Seda, et hea poniratsutaja kasvatamine on terve perekonna töö, kinnitas lisaks Pillile ka tänavuse karikasarja kõrgema arvestuse võitja Kristjan Sinikase ema, Külliki Sinikas.
“See on tõesti perekonna töö. Juba hobune – Romeo – on meie kasvatatud. Ta on küll eesti tõugu hobune, aga oma kasvatatud. Treenimine käis samamoodi oma jõududega. Isa-ema, vennad-õed, kõik tegelevad peres ratsutamisega,” rääkis Sinikas.
Karikavõitja ema tundis head meelt selle üle, et Kristjanit ei ole kunagi pidanud hobuse selga sundima, pigem vastupidi. “Me ei sundinud teda kohe kindlasti. Asi selles, et meie ise kasvatame hobuseid. Noh, nii oligi, et esimene hobune, kellega Kristjan sõitis, oli tema endaga ühe vanune,” naeris Sinikas.
Sinikas kinnitas sedagi, et ratsaspordi propageerimisel on karikavõistlusel suur osa. “Poiss on kogu aeg tahtnud võistelda. Juba esimesest klassist peale, kui ta kirjutas päevikusse, et soovib minna ratsavõistlustele. Nüüd on tema unistuseks ikka ratsasportlasena edasi areneda ja meie perekond teeb kõik selleks, et Kristjanil see võimalus oleks. Samas oleneb ju kõik hobusest,” lausus Sinikas.
Huviliste hulk suureneb
Tondi RSK juht Sirje Argus nentis, et karikavõistlus on küll tähtis, samas tuleb Eestis selles osas veel palju ära teha. “Peamine on tuua sisse häid ponisid. Meil on juba hakatud ostma hobuseid välismaalt, kuid neid on veel vähe. Eriti selliseid, kellega võiks juba rahvusvahelisele võistluselegi minna. Hea meel ongi selle üle, et kõik võtab tegelikult tasapisi hoogu. Kuigi, mis seal salata, see on aeganõudev protsess,” ütles Argus.
Arguse arvates oli hea, et karikavõistlused toimusid suvel, samas tuleks etappide toimumise asukohtade osas midagi ette võtta.
“Mitmetes kohtades, kus varem tegeleti aktiivselt poniratsutamisega, näiteks Lõuna-Eestis, on see spordiala “kadunud”. Võistluseid korraldatakse aga edasi. Nii tekibki kummaline olukord, kus inimesed ja hobused peavad sõitma võistlema kaugematesse kohtadesse, kus tegelikult huvi poniratsutamise vastu on väike. Siiski on hea, et juurde on tulnud palju selliseid talle ning piirkondi, kus varem ponidega ei tegeletud või tegeleti vähe. Näiteks Ruila, mis on väga tugev, samuti Pärnu piirkond,” rääkis Argus.