Mullu juunis lõpetasid Andrus ja Jaanus Kallaste töösuhte Tori Hobusekasvandusega, tänaseks on kasvanduse kõrvale Tori valda Võlli külla sündinud Laane Tallide nime kandev ratsatalu, talus tegutseva Pärnumaa Ratsaspordiklubi juhatuse liige Andrus Kallaste kirjeldas talu ja klubi sünniraskuseid ning tulevikuplaane.
Eestis peeti pikka aega pea et sünonüümideks Tori Hobusekasvandust ja vendi Kallasteid. Nüüd majandate vennaga alates läinud aasta juunist kodutalus. Kui pole saladus, miks lahkusite Tori Hobusekasvandusest?
Võib piltlikult öelda, seal jäi meile liiga väikseks. Tegelikult oli vahest siiski põhjuseks see, et hobusekasvandus polnud enda oma. Ja kui sa ei ole omanik, vaid lihtsalt palgatööline, siis tahes tahtmata tekib eriarvamusi tulevikunägemuste osas. Tulevad paratamatult vastuolud, seda eriti juhul, kui keegi teine otsustab tuleviku üle, sinu hääl jääb aga nõrgaks. Lõpuks jõudsimegi selleni, et tuleb ikkagi enda asi teha, siis teed täpselt nii nagu ise õigeks pead.
Kas polnud kahju vanast kohast ära tulla?
Tegelikult ei olnud. Mõnes mõttes oli Toris töötamine muidugi väga hea, sealt sai suurepärase kogemuse, et elus jälle edasi minna.
Siiski, alustasite praktiliselt nullist. Kas järsk pööre Teid ja Teie venda ära ei ehmatanud?
Ma tööd ja raskuseid ei karda. Aga see on küll selge, et enam niiviisi tühjalt kohalt alustada ei tahaks. Loodan, et see on meil suhteliselt kindel asi, ja siit, Laane talust me enam ära ei kao. Oma kodu ikkagi. Ja kuna me venna Jaanusega niimoodi sukk ja saabas oleme, siis on ju temagi siin. Vend ajab rohkem majanduslikku poolt, mina rohkem talli, spordi ja hobuste asja. Eks ta meil suures osas pere ettevõtmine ole.
Vend Jaanus Toris hobuserakendit juhtimas. Foto: Külli Tedre
Perest rääkides… Olen kuulnud küllaltki levinud legendi, et noorem põlvkond Kallasteid vanema põlvkonna Kallastetega eriti läbi ei saa?
See on täielik väljamõeldis. Sellist asja ei ole kunagi olnud. Lihtsalt kõik jääb eneseteostamise taha. Üks on isa loodud asi. Ja kui sina tahad midagi enda arvates paremini või teisiti teha, siis tuleb see sul endal ka ära teha. Mitte sedasi, et kui kusagilt ära tuled, siis kohe arvatakse, et oli mingi suurem tüli. Meil pole mingit tüli olnud. Ise nimetaksin seda hoopis heas mõttes konkurentsiks. Usun, tegelikult on see samm edasi, sest on loodud järjekordne koht, kus peetakse hobuseid.
Nii et isa on ikkagi nõuannetega abiks? Arutate omavahel erinevaid küsimusi?
Arutame küll ja päris palju. Pean oma isa hobuste aretuse osas Eesti kõige kõvemaks tegijaks. Ja loomulikult küsin temalt nõu, on ju tema ning Heldur Peterson Eestis ühed vähestest, kellel on vastav kõrgharidus. Ei saa ju võtta tõsiselt aretajat, kes ei tea isegi Hetmani põlvnemist.
Kirjeldage palun, mida Teie majapidamises tänasel päeval näha võib?
Talli poolest me täna veel eriti suured tegijad ei ole. Alustasime ju alles läinud aasta juunis. Alguses oligi nii, et vaevalt olime jõudnud maja osta, remontida teise korruse ja ühe toa esimesel korrusel, kui tuli lahkumine Torist. Kähku pool maja talliks, hobused sisse. Nii et loomad
elutoas… Praegu ongi maja ehitus selles mõttes pooleli, et kõik rahad kuluvad talli tegemisele.
Nüüd on meil siiski niipalju, et tall on püsti, hobused sees – 32 hobust, nendest 20 erahobused, tegutseb aktiivselt ratsakool, millega oleme sealmaal, et meie õppekava on tunnustatud ka haridussüsteemis. Seega saavad ka vanemad nüüd näidata tehtud kulutusi tuludeklaratsioonides. On ka atesteeritud treenerid, seega ei ole meil see ratsakool niiöelda lampi tehtud.
Õpilasi on meil 20 ringis. See number varieerub, kuna meil pole praegu maneeži. Tegelikult on siiski ka maneež olemas, ostetud, kuid see on täna veel pikali maas. Jah, püstitamine nõuab ju omakorda raha. Nii sõltubki õpilaste arv täna veel suures osas ilmastikust.
Vasakul: Täkk Visco talvemõnusid nautimas. Foto: Janne ööpik
Ennist mainisite, et olete valmis ehitanud juba talli. Millistest põhimõtetest te ehitamisel lähtusite ja lähtute tulevikus?
Leidsime eelkõige, et kõige tähtsam on avarus. Mul oli kindel eesmärk, et talli vahekäik peab olema vähemalt neli meetrit lai. Samuti peavad boksid olema neli korda neli meetrit. Siis on hobusel mõnus elada, pole ju enesel kah hea pisikesse urgu ronida.
Hobune Figaro Laane Tallide boksis. Foto: Eve Ant
Edaspidiseks oleme plaaninud ka maneeži kõrguseks kümme meetrit. Nagu ma ennist ütlesin, on meil maneež lahtisel kujul olemas. Tegelikult saab maneežiks endine Presidendi lennuki angaar. Ma muidugi ei tea, kas Eesti riigipeal üldse oma lennuk on või oli, kuid Tallinna Lennujaamast see angaar sellise nimetuse all tuli. Angaari ostis üks firma garaažiks, kuid õnneks või õnnetuseks läks majandus nii nagu ta läks. Firma loobus mõttest teha angaarist suur töökoda. Aga meie saime enestele maneeži.
Jääb vägisi mulje, et Andrus Kallaste on muutnud tegevsportlasest talunikuks?
Ei seda mitte. Praegu on mul spordiks kaks põhihobust. Lisaks alustavad kaks noort tänavu võistlemist. Muidugi on hetkel raske, elu tuli ikkagi nii kiiresti siia, ehitus ja kogu see rabelemine võtab ja võttis palju aega. Seetõttu polegi saanud osaleda rahvusvahelistel võistlustel. Fotol Andrus võistlemas Opaaliga horseshow\’l. Foto: Külli Tedre
Teie talus tegutseb ka Pärnumaa Ratsaspordiklubi. Mis tingis sellise ambitsioonika nimega klubi asutamise?
Hm, ma ise muidugi arvasin, et see nimi hakkab laineid lööma. Kuidas kellelegi… Eestis on kujunenud traditsiooniks, et igal tallil on oma klubi. Olen seda meelt, üks suur ja tugev klubi praegusel juhul polegi tegelikult nii hea variant. Pakun, et väiksed, kuid elujõulised klubid tekitavad rohkem sisemist konkurentsi ja see omakorda viib lõppeks sporti rohkem edasi. Muidu võib tekkida olukord, et üks klubi on suur ja tugev ning keegi kõrval enam midagi ei tee.
Mida arvate Pärnu maakonna ratsaspordiklubide koostööst?
Muidugi ma olen igasuguse koostöö poolt. Kindlasti võiks külastada vastastikku võistluseid.
Meie klubist veel niipalju lähemalt, et juhatus on viieliikmeline, sinna kuuluvad lisaks minule Ivo Ots, kes on pärit Viljandimaalt, siis on seal veel Heili Kusko, Agris Jukkov ja Valentina Lehe. Olen kindel, et neilgi poleks midagi klubide vastastikulise koostöö vastu. Kattuvad ju tihti klubide tegevuse eesmärgidki. On muidugi klubisid, mis pühendunud rohkem spordile, ja selliseid, mis on lihtsalt üks punt, mis käib lihtsalt koos, sest nii on tore.
Kust te oma klubi tegevuseks raha saate?
Kust me raha saame? Raha, raha, raha. Raha meil ei ole. Meie klubi on veel nii uus, et palju asju on meil tarvis käima lükata. Siiski arvan, et selle lühikese aja jooksul oleme jõudnud juba päris palju ära teha.
Käima lükata… Mida te selle all täpsemalt mõtlete?
Palju. Kasvõi see, et meie klubi sõitjad, (näiteks Lilian Lehe, kes treenib Hollandis, Karin Peks, kes sõidab Itaalias), võiks koguda rohkem tuntust. Ning, kui koguneb tuntust, siis loodame, et vahest leiavad meid võimalikud sponsorid kah paremini üles. Muidugi, kõik see tundub hetkel üsnagi ambitsioonikas.
Paljudel taludel-tallidel on üheks põhiliseks sissetulekuallikaks turism. Kas ka Teil on kavas selles osas midagi ette võtta?
Põhimõtteliselt küll. Turismile ja erinevatele projektidele pöörame tegelikult juba praegu suurt tähelepanu. Näiteks oli meil väga huvitav vastlapäeva projekt. Käime väljas inimesi sõidutamas. Mõni aeg tagasi tegime Taagepera lossis saaniga pulmasõitu.
Saanisõit Laane Tallides. Foto: Kerly Luige
Meil on tööl turismialase kõrgharidusega inimene Kerli Luide. Tema paneb kokku turismialaseid pakette, kalkuleerib hinnad, üldse teeb väga palju selleks, et kõik sujuks. Isiklikult peangi meie plussiks seda, et küsime inimestelt väga palju tagasisidet. Me ei karda kriitikat enese suhtes, pigem katsume sellest õppida ja edasi areneda. Nii oli ka meie vastlaprogramm aktiivne, nagu muiste. Järgisime traditsioone ja inimeste huvi oli õnneks väga suur.
Jätkamegi nüüdseks juba traditsiooniks kujunenud retki Tori põrgusse, kaarikud, vankrid, midagi ei ole kuhugi kadunud. Kõige rohkem saab meie kohta sellekohast teavet Interneti koduleheküljel, aadressil www.laanetallid.ee.
Kas adute toetust ka kohaliku omavalitsuse ehk siis Tori valla poolt?
Toetus on, kuid see ei ole rahaline. Arvan isiklikult, et positiivne on seegi, kui teeme vallaga koostööd nii-öelda teenete tasandil. Näiteks saame meie hobuürituse korraldamiseks tasuta kasutada valla haljasalasid. Omalt poolt sõidutasime vastlapäeval tasuta valla inimesi. Minuarust selline käsi peseb kätt põhimõte on tihti suurema väärtusega, kui mõni tuhat krooni toetust pangaarvel.
Mis võiks Pärnumaal ratsaspordi osas parem olla?
Arvan, et ega tegelikult sellel Pärnumaa ratsaspordil midagi häda ka ei ole. Eriti, kui vaadata Eesti üldist seisu, siis me nagu teistest kehvemad ei ole. Võta kasvõi klubi Parkuur, mis oli läinud aastal Eesti parim.
Mis on Pärnumaa Ratsaspordiklubi tegevuse eesmärgiks?
Eesmärk on meil üks, saada kõigist ja kõiges parimaks. Muidu poleks ju mõtet midagi ette võtta.
Suveks tahame püsti saada maneeži. Tegelikult ongi meil ehitus jagatud etappideks. Me ei plaani maneeži lihtsalt nelja seina, katuse ja liivaplatsiga hoonena. Tahame ka inimestele tagada mugavused. Noh, et oleks endal mõnus olla.
Vend arendab vankrisporti, näiteks üks meie klubi liige õpib praegu Saksamaal nelja hobusega rakendi juhtimist.
Katsumegi saada klubisse rohkem professionaalseid inimesi ning osaleda erinevatel koolitustel.
Laane Ratsakool Rootsi kuninglikus tallis. Foto: Age Põldaru
Kas on kavas rajada ka krossirada?
Esialgu mitte. Küll tahame rajada maratoniraja, meil on siin ilus loodus, mitmeid tiike. Aga need on juba tulevikuplaanid.