Mõned nädalad tagasi lahkus ootamatu terviseprobleemi tõttu parematele jahimaadele legendaarne Pacha – sporthobune, kellega on treeninud ja võistelnud Grete Baraké, Rein Pill, Urmas Kubre, Nele Dvorjaninov ja mitmed teised. Palusime ratsanikel seda suure hingega hobust meenutada
Grete: Teist Pacha-sarnast maailmas ei kohta
Grete ja Karim Baraké Pachaga. Foto: Äripäev
Oli aasta 2001 algus. Viljandis, Heimtalis toimusid takistussõiduvõistlused. Istusin tribüünil. Parkuuri kõrguseks oli 1 meeter. Mäletan esimest korda, mil Pachat (siis kandis ta nime Privat) nägin, väga selgelt. Äsja nelja-aastaseks saanud täku jaoks olid takistused lihtsad: ta hüpped olid kerged, puhtad, reaktsioon kiire ning teda ei heidutanud ükski värviline plank ega ka tribüün täis sagivaid inimesi. Ta keskendus ja andis endast kõik oma ratsaniku jaoks. Toona sõitis temaga Tõnis Oissaar. Mind üllatas, kuidas on nii noor hobune oma elu esimesel võistlusel sedavõrd julge ja keskendunud, tema hüpped olid silmatorkavalt head. Teadsin kohe, et see hobune on eriline. Nädal hiljem sõitsime Heimtalisse Pachat proovima ja kaup saigi tehtud.
Pacha ja Rein Kernu Derbyl võidu sõitu tegemas.
Pacha oli meie pere hobune kuus aastat (2001-2007). Esimesel aastal ratsutas temaga Urmas Kubre, kes saavutas palju auhinnalisi kohti noorte hobuste klassis. Aasta hiljem hakkas Pacha treenima ja võistlema Rein Pilliga, kellega saavutati lugematu arv võite nii rahvuslikel kui ka rahvusvahelistel võistlustel. Aastal 2005 alustasin ise Pachaga võistlemist. Selleks ajaks oli ta piisavalt kogenud, et mind õpetada. Pacha, olles takistussõiduhobune ja mina aastaks 2007 juba rohkem koolisõitja, sai 2007. aastal müüdud meie sõpradele – perekond Dvorjaninovile. Sellega usaldasime Pacha headesse kätesse ning Pacha jäi endiselt Niitvälja talli, kus elasid ka kõik meie pere teised hobused. Nii nägin teda endiselt iga päev.
Pacha oli takistussõidus edukas oma esimestest võistlustest alates. Rein Pilliga võistles ta nii suurtel rahvuslikel kui ka rahvusvahelistel võistlustel, takistustel kõrgusega kuni 140cm. Pacha oli ka hea Derby hobune, võites Kernu Derby aastal 2005 ja olles aastal 2004 teine. Aastal 2002 tuli Pacha Noorhobuste Tshempionaadil Eesti meistriks.
.jpg)
Pacha startis võistlustel alati kui potentsiaalne võitja. Ta oli puhas ja kiire. Rein Pilli täpse juhtimise all läheneti tõketele ohtlikelt pööretelt ja lõigati rada kõige uskumatutes kohtades ning seda suure kiiruse pealt. Meie perele andis Pacha võistlustel jälgimine kõige meeldivamaid positiivseid emotsioone. Kuid alati parim tunne oli ise temaga takistusi ületades.
Kui ma saaksin valida hobusele iseloomu, siis oleks see täpselt selline nagu Pachal. Ta oli alati julge, täiesti pommikindel hobune. Alati täis elu ja energiline. Alati rõõmus ja sõbralik. Intelligentne hobune. Tal ei olnud ühtegi halba kommet, mitte ainsatki!
Ta oli täkk, kuid seda ei näidanud ta pea kunagi välja. Kuid kõige erilisem oli tema töötahe. Ta andis alati endast rohkem kui kõik, nii võistlusel kui treeningus, alati. Kui mina tegin vea, siis tegi ta kõik selleks, et minu viga parandada, suunates mind paremini ratsutama. Pacha ei ole mul kunagi trennis vastu hakanud. Pacha puhul polnud see lihtsalt võimalik. Ma ei tea, millist halba ratsutamist pidanuks ratsanik praktiseerima, et Pacha võinuks trennis iseloomu näidata. Mina seda ette kujutada ei oska.
Näen Saksmaal treenides sadu ja sadu hobuseid, aga sellise iseloomu ja töötahtega hobune nagu Pacha oleks ka nende paljude hulgas ebatavaline. Pacha oli Pacha, täiesti ainulaadne. Ma ikka veel ei suuda uskuda, et Pachat enam ei ole. Ta on ja jääb alati minu heaks sõbraks ja õpetajaks, minu Pachaks.
Rein: Pacha justkui polnudki täkk
Pacha ja Rein aastal 2005.
Pacha oli väga oma isa Porohi sarnane, seda eelkõige välimuselt – isegi üks kabi oli tal veidi ülespoole nagu isal. Sellest hoolimata hüppas ta väga hästi.
Kõige suurepärasem selle hobuse juures oli kindlasti tema iseloom. Ta nagu polnudki täkk – ei häälitsenud märade peale, oli väga hästi käsitsetav, sõbralik ning allus hästi ratsanikule. Halbu kombeid ei olnud tal mitte ühtegi.
Sõitsime koos kolm aastat, kui ta veel üsna noor oli, ja sellest ajast on mul vaid head mälestused.
Nele Dvorjaninov: Pacha oli mu parim sõber
Pacha ja Nele. Autor: Külli Tedre
Pacha tuli meie perre 2007. aasta suvel, kui ta oli 10-aastane. Hakkasime parajasti mulle teist hobust otsima. Vajasime kedagi, kellel oleks head kogemused olemas ning kellega saaks kohe võistlema hakata. Samuti oli üheks meie nõudmiseks, et hobusel oleks hea iseloom. Pachal oli see kõik olemas.
Pacha iseloom oligi see, miks teda armastasid kõik, kes olid temaga seotud, alustades tallimehest ja lõpetades võõrastega, kes temaga tallis suhelda proovisid. Ta oli suure hingega ja aus sõber. Pacha oli üks rahulikumaid ja mõistvamaid täkke, keda üldse leida võis – ta oli alati kõigega nõus ja kuulas ilusti sõna . Ma võisin ta talli vahele lahtiselt seisma jätta ning oma toimetamisi teha, tema seisis ja jälgis mind, kõrvad kikkis. Õhtuti kui ma oma hobustele maiustusi viisin, oli tema esimene, kes oma pea boksist välja pistis ja mind tervitas. Tal oli tore omadus midagi sult soovides oma esijalga tõsta ja seda viibutada.
Pacha oli mulle heaks õpetajaks ja turvaliseks kaaslaseks, kellega võistlemist alustada. Paraku jäi Pacha sagedaste terviseprobleemide tõttu võistlemine tahaplaanile. See-eest oli ta mulle parima sõbra eest. Rääkisin talle kõigest. Vahel mulle isegi tundus, et ta saab aru, mida ma räägin, kuna ta reageeris tihti mu jutule pead noogutades, raputades või jalaga maad tampides.