Tegin suve alguses toimunud Ruila Kevadtuuri teemal juttu Marti Häälega. Millised mõtted on tagantjärele? Mis edasi saab? Millised ideed üldse on peas seoses eesti ratsaspordiga. Marti kinnitas, et loeb Ruila Kevadtuuri kordaläinud võistluseks ning loodab selle ühtlasi traditsiooniks muuta. Samas lubab ta jätkata ka tööd laste ja noortespordi arendamisel.
Millest on teil tekkinud armastus hobuste vastu? Kuidas olete jõudnud sinna, kus olete täna?
Pean tunnistama, et mul puudub sellele väga selge ja konkreetne vastus. Ütleme nii, et kahjuks ma ei ole lapsepõlves hobustega kokku puutunud. Samas, olles praegu paljude laste ratsaspordi või siis hobuste armastamise tekkimise juures, üritan sellele igati kaasa aidata, mis endale selles vanuses osaks ei saanud.
Ühesõnaga, ma sattusin hobuste juurde täiesti juhuslikult. Käisin lihtsalt mõned korrad seltskonnaga metsas, mulle see väga meeldis. Sattusin korra Ruilassegi, seoses ühe kestvusratsutamisega, vist 1998 aastal. Seal toimusid võistlused, kus õnnestus ka endal ühest lühemast distantsist osa võtta. See oligi mu esimene käik Ruilasse ja sealt see kõik kuidagi edasi arenema hakkas…
Kindlasti mängivad väga olulist rolli perekond Pillid, sest minust sai mitme hobuse omanik, kellega Rein sõitis. Sealt tuli edasi ratsakool. Likvideeriti viimast nö riigieelarvelist ratsakooli ja sealsed õpilased ning treener Riina Pill jäi piltlikult öeldes lageda taeva alla. Nii me lõimegi Ruilasse ratsakooli, mis võttis likvideeritud kooli sisu üle. Otsisime hobuseid, hobuseomanikke, kes oleks pakkunud noortele võimalust sõita. Aitasime noori võistlustele, senikaua, kuni nad kasvasid täiskasvanute klassini.
Ruila ratsakompleksi võistlusväljak
Suhestungi laste ja noortespordi edendamisesse enam kui täiskasvanute omasse. On ju täiskasvanud professionaalid. Ja kui nad on professionaalid, siis nad peaksid saama ise hakkama. Aga noortesport on vaeslapse osas ning vajab igasugust võimalikku abi. Usun, et sedasi on see kõigil spordialadel.
Pole saladuseks, et vandeadvokaadid teenivad tänases Eestis hästi. Räägiks rahast. Investeerides laste ja noortesporti… See investeering ei too ju raha tagasi?
Raha? Vastusena ütlen, see investeering toob tagasi väga palju, aga mitte pennigi raha. Tagasi tuleb palju emotsioone. Ning see on rohkem, kui viie või viiekümne protsendiline aastatootlus. Kui ma seda võrdleks, siis seda emotsiooni võib nimetada sajaprotsendiliseks aastatootluseks. See ongi minu arvates oluline. Küsimus on selles, miks mingisuguseid asju tänapäeval üldse tehakse? Arvangi, et raha pärast tehaksegi liiga palju ja sellega üritatakse seostada väga palju. Vasakul: Ühtlasi takistussõidukohtunikuna tegutsev Marti on suuremate ja väiksemate ratsasündmuste ja rõõmude tunnistajaks aastaringselt. Rahvuste Karikas 2008.
Raha on meil tarvis ju eelkõige selleks, et tulla toime oma igapäevase eluga. Minu jaoks aga pole raha ja õnne vahel võrdusmärki. Nõustun, et õnnelikuks olemise üheks eelduseks on oma rahaasjadega hakkama saamine.
On ju raske olla täielikult õnnelik, kui raha puudub. Ilmselt, teatud inimeste puhul on see isegi võimalik – reisivad ümber maailma, elavad eraklikult kusagil metsas, neid materiaalsus nii palju ei huvita, nad on kindlasti õnnelikud ja mul on selle üle muidugi hea meel.
Teid võib nimetada suve alguses toimunud kahenädalase Ruila Kevadtuuri isaks. Kust tuli idee korraldada just selline üritus?
Olen juba aastaid mõelnud sellise tuuri korraldamisele. Pean siiski ütlema, see ei ole minu originaalne idee. Mõtte sellise tuuri korraldamiseks sain Belgiast Lummenist, kus toimub analoogne üritus juba aastaid. Sellel võistlusel olen olnud nii pealtvaataja, hobuseomaniku kui ka kohtuniku rollis. Selle võistluse köögipoolt tundma õppides adusin kevadtuuri tegelikku sisu ja tähendust. Sealt see idee hakkaski mul idanema.
Kuidas tulemust tagantjärele hindate?
Miks olen ma uhke selle üle, et selline võistlus Ruilas toimus? See ei ole võistlus nagu iga teine. Mitte see, et ta oleks rahvusvaheline, suure osalejate arvu või auhinnarahadega. Võistluse eesmärgiks oli hobuste ja ratsanike välishooajale parema alguse võimaldamises. Ja sellega saime minu arvates hakkama.
Seda tüüpi kevadvõistlus on oluline , sest hobune tuleb koos ratsanikuga kohale, nad on kaks nädalat nende jaoks võõras keskkonnas ja omandavad edasise hooaja jaoks kogemusi. Kui start ebaõnnestub saab valida teise, madalama parkuuriga sõidu, vormin vigade paranduseks. Või vastupidi. Kui kõik sujub, tekib võimalus osaleda Grand Prix´il. Ruilas hüppasid Grand Prix´il hästi ka hobused, kelle kohta nädal aega tagasi ei oleks osanud seda ilmselt ka ratsanik ise arvata.
Lühidalt ongi mõte anda sportlastele võimalus ehitada üles eduka hooaja vundamenti. On ju ratsutamises oluliseks teguriks sõitja ja hobuse enesekindlus. Ja nagu igal elualal, tekib enesekindlus õnnestumistest ja positiivsetest kogemustest. Kevadtuuri tüüpi võistlus
annab kõigile võimaluse seda positiivsust kogeda. Selline tsükkel välistab tavavõistluste juhuse. Kaob ära see närv, mis muidu võib tekkida. Lipud lehvivad, pealtvaatajad, mängitakse muusikat.
Loomulikult pakub selline võistlus Eesti tippudele vähem, nemad on juba harjunud. Küll pakub see midagi nende noortele hobustele, keda nad alles plaanivad võistlustele viia. Kuid sedavõrd rohkem annab ta noortele ja neile, kellel on rahvusvahelist kogemust vähem.
Paremal: Hetki Ruila Kevadtuurilt 2010. Foto: Reio Avaste
On teil olnud võistluse osas ka tagasisidet?
Andres Udeküll ütles minu arvates väga tabavalt: Kui seda võistlust ei oleks olnud, siis ilmselt ei kaaluks Ypäjäle võistlema minemist. Aga tegelikult, mille pealt sinna siis minnakse? Tühjast kohast. Äkki võistlus õnnestub.
Tegelikult ongi sellise võistluse koju kättetoomine, eriti Eesti tingimustes, välishooaja algul, tähtis. Eriti kui arvestame, et meil siin on sisehooaja tingimused väga kõikuvad. Tuleb ju tõele au anda, Eestis on potentsiaaliga hobuseid ja sõitjaid. Kuid võrreldes Lääne-Euroopaga on meil tingimused tippspordiks ikkagi kesised. Ja nii alustadki igal aastal igat välishooaega sisuliselt otsast peale.
Olete maininud, et hobuinimesed peaksid püüdlema suurema kultuuri poole. Selgitaksite ehk lähemalt, mida see tähendab sisuliselt?
Sisu on väga lihtne. Vahest pole kõigile meeltmööda, kui nii ütlen, kuid Eestimaal pole ju kunagi olnud seda euroopalikku ratsakultuuri. Meile on hobune olnud eelkõige tööloomaks, selleks, kes käib põllul adra ees.
Hobukultuur euroopalikus mõttes on midagi muud. Ratsakultuur ajaloolises tähenduses seondubki eestlastele eelkõige mõisnike või aadliseisusega. Ja tegelikult kõigi selliste asjade viljelemine, olgu need siis investeeringud talli või hobustesse, sporti ja uutesse võistlusvõimalustesse, sportlaste lähetamine välismaale või välismaalt Eestisse, kõik see edendab üht. See kasvatab kultuuri, mis peaks hobuste ja ratsutamisega kaasas käima.
Igal tegevusel peaks olema oma mõte. Ei saa olla nii, et täna teen midagi nii nagu juhtub. On olemas pikk plaan, strateegia, mida täide viies saavutatakse teatav eesmärk. Mitte midagi ei toimi kiiresti, ega anna kiiresti ka tagajärgi. Seda kõike võib võrrelda näiteks haridusreformi või isegi kultuuriga hariduse kontekstis. Sammud, mida täna astume, nende tagajärgi näeme alles siis, kui järgmine põlvkond kooli läheb. Täpselt samuti on ka ratsaspordis. See, mida täna valesti teeme, võib avaldada hobusele või noorele mõju kogu tema elu jooksul.
Hobukultuur ongi ühelt poolt inimeste elustiil, teiselt poolt kultuurse rahva kultuuri üks osa. On ju hobusel inimese kultuuri loos olnud alati väga tähtis koht, ta on ajaloos olnud alati inimese kõrval.
Me võime küll rääkida traktoritest ja arvutitest ja infoühiskonnas. Ju olen ma vanamoeline, minule meeldivad hobused. Ja tuletan meelde, kõik hea ja uus on hästi ära unustatud vana. Arvan, et hobused ja hobukultuur tervikuna on inimkonna üheks püsiväärtuseks, mis tulevikus toob ka Eestile kasu.
Pidevalt hobuürituste korraldusmeeskonnas. TIHS 2005.
Hobuse kõrval tunneb ka inimene ennast paremini. Niipalju, kui on inimesi, on ka emotsioone. Neist, keda mina olen omakorda hobuste juurde juhatanud on valdav enamus "nakatunud". Eks kõik see kokku peakski olema hobukultuur. Midagi erilist hobustega seoses meid ju köidab. Ja kui keegi küsib, mis see on siis vastangi, äkki kultuur? Me ei peaks seda üritama defineerida. Püüdes defineerida võib see asi hakata oma väärtust kaotama. Mitte sisu poolest, vaid et ebaõnnestunud definitsioon võib muuta midagi labaseks.
Riina Pill on täna arvamusel, et, kui tööd noortega edasi ei viida, siis oleme võibolla 10 aasta pärast olukorras, kus ratsaspordil pole enam järelkasvu ja seda spordiala ähvardab halvimal juhul väljasuremine. Milline on teie seisukoht?
Ma põhimõtteliselt olen sama meelt. See on ka üheks põhjuseks, miks olen püüdnud noortesporti toetada, kaasa mõelda, teha ja toimetada. Muide, see ei ole ainult ratsaspordi probleem. Iseenesest kogu varem kehtinud spordisüsteemi lammutamine ja selle viimine klubidesse oli küll ideoloogiliselt ilmselt õige, kuid praktikas kujunes asi välja teisiti. Asi jäi lõpuni läbi mõtlemata. Ja tänaseks on kogu vana süsteemi kasvatatud reserv ära tarbitud, kuid uut süsteemi ei ole veel toimima saadud.
Tippsportlane tänases Eestis saab tekkida vaid siis, kui satuvad kokku hea lastetoaga andekas laps ja fanaatiline treener, kes unustab ära isikliku heaolu ja on huvitatud vaid sellest, et viib oma õpilased sportlikele saavutustele. Nunnutamise ja pai tegemisega spordis ikkagi kaugele ei jõua. Ja kui lapsevanem kipub karmikäelisema treeneri kohtusse kaebama, ei jõutagi hädavajalikku musta töö harjumuse tekkimiseni. Ja kindlasti on vaja ka mõistlikku sponsorit, kes emotsiooni eest tagaks spordivahendid ja treenimisvõimalused.
Julgen väita, et paraku enamuses spordialades neid tingimusi täna kokku pole viidud. Aivar Pohlakut võib küll vihata või armastada, kuid vaieldamatult on tema olnud ju aastaid sellel teel.
Kui nüüd vaadelda tänast Eesti ratsasporti ja hinnates olemasolevat potentsiaali, siis tänased tegijad on viimased ratsakoolide kasvandikud. Täna on järelkasvu puudus tõsine. On muidugi ka juhuse tahtel tippu jõudnuid, kuid nende puhul mängib rolli ennist kirjeldatud nelja asjaolu kokkusattumine. Ja neid on üksikuid.
Mida tuleks teie arvates teha, et seda järelkasvu rohkem oleks?
Esiteks tuleks luua süsteem, mis need neli asjaolu kokku viiks. Oleme ise mõnele andekale noorele sportlasele püüdnud leida sobiva hobuse ning rahalisi vahendeidki, kuid meie poolt pakutav maht on sedavõrd väike, et suurt eesmärki nii ei saavuta.
Põhimõtteliselt oleks tarvis viia raha osakaal miinimumini. Oleks vaja samas luua tugisüsteem, mis motiveeriks arenemist. Põhimõtted, mis võivad esialgu tuua kõigile osapooltele nii majanduslikku, kui ka emotsionaalset kahju, kuid mis keskenduks pikemale perspektiivile ja oleksid orienteeritud suuremale tulevikule.
Vasakul: Marti tütar Sandra-Liis tegeleb aktiivselt ponispordiga. Fotol hüppav poni Aramis oli pikaajaline hea koostööpartner endisele tuntud ponisportlasele Anna Talvile.
Võtame näiteks suvalise väikse kohaliku klubi, kus treenib regulaarselt üle kümne lapse. Miks sealt järelkasvu ei teki? Põhjus väga lihtne. Lapsed lähevad võistlema, hobused hüppavad 70-80 cm parkuuri probleemideta. Lapsed kihutavad nii palju kui tuleb, kellel õnne rohkem, see on võitja. Aeg-ajalt kõik nad sellel kõrgusel kihutades võidavad. Samas pole sõiduoskust palju arendatud. Võitnud laps on rõõmus, lapsevanem õnnelik, rahul on ka treener. Kogu selle asja puuduseks on aga see, et see ei vii edasi. Kõrgemal kõrgusel juba enam hakkama ei saa ja motivatsioon on kohe kadunud.
Oluliseks saab siin treeneri vastutus, kes suudaks balansseerida nende kahe riski vahel. Tarvis on hoida üleval motivatsiooni ning ühtlasi tõsta raskusastet. Lihtsalt kihutamisel ja võitmisel puudub igasugune sportlik väärtus ja perspektiiv.
Kas see tähendab seda, et ratsaliit peaks muutma oma senist strateegiat?
Minuteada liit tegeleb selle teemaga intensiivselt. Alati on võimalik kõiki tegemisi kritiseerida, kõike on liiga vähe või kõik on liialt aeglane. Osa sellest kriitikast on ka alati põhjendatud, sest pole olemas midagi, mida ei võiks teha paremini või kiiremini.
Samas olen kindel, et ratsaliidul on olemas oluline roll ja vastutus. Ja ajalooliselt vaadates pole nad minu arvates olulisi vigu teinud. Meil on olnud vaieldamatult viimase 10 aasta jooksul väga ekspansiivne areng, kuid nüüd on väga oluline edasi minna ja seal on väga oluline ka riigiga uue koostöö leidmine. Tuleb toetada neid spordialasid, mis iseenesest on elujõulised ning Eestile olulistes riikides populaarsed. Vahest ongi ratsasport üks parimaid võimalusi Eestit tutvustada välismaal.