Enam ei peeta Eesti ratsavõistlustel välispubliku olemasolu haruldaseks, enamgi veel, tihti päädivad võistlusväljaku ääres sõlmitud kontaktid vastastikuste külaskäikudega, mille käigus vahetatakse kogemusi, teadmiseid ja arvamusi ning mis kujunevad lõpuks pikaajaliseks koostööks.
Esialgne, põgus kohtumine kümmekond aastat tagasi Pärivere põllu ääres Mari-Tiina Jääskeläineniga jättis kenast Soome ratsatreenerist suurepärase mulje, tema ja ta õpilaste osalemine Kõpu külas sellel aastal aset leidnud Jaanishow´l tingis taas kord küllakutse Soome Vehmersalmi, mis asub ligikaudu 50 kilomeetri kaugusel Kuopio linnast Ida-Soomes. Külaskäigu põhjuski lihtne. Tarvis vaadata, kuidas elavad Vehmersalmi sanatooriumilaadses tallis Ida- Soome maaliliste mändide ja järvede keskel torikad Oxford, Cambridge ja teised.
Soomeski oli palav
Sõit Soome, marsruudi pikkus 450 kilomeetrit, lisaks autosõidule kaks ja pool tundi loksumist merel.
Kui sõit laevas erilist pinget ei pakkunud, kõik oli mõnusalt tavaline, siis teekond autos, eriti kui arvestada valitsevat tavapäratut palavust, oli lihtsalt kurnav. Seda vaatamata täisvõimsusel töötavale kliimaseadmele ja viimasel piiril huugavale ventilatsioonile.
Auto aknast kiirteele avanev vaatepiltki polnud eriti paeluv: kiirtee, kiirtee, võsa, võsa… Ja sedasi kogu aeg. Vahepeal peatus bensiinijaamas, seejärel edasi. Lõpuks Kuopio. Sealt edasi juba kruusakattega külavahetee. Lastes pisut fantaasial lennata, võib nüüd mõista, miks Soomest nii mitmed rallisõitjad pärit on. Need viimased 50 kilomeetrit Vehmersalmi nõudsid kogenudki sõitjalt suurt pingutust.
Viimaks silmasime kirikutorni. Viimaks olime kohal.
Alati heatujuline Jääskeläinen tegi külalislahkelt algust meie kantseldamisega. Suundusime esiteks kohvitama tema tallist mõnesaja meetri kaugusel asuvasse eramusse.
Väike tall ja selle entusiastlik-sportlik perenaine
Külla kutsunud soomlanna alustas vestlust kohvitassi taga temale omase selgusega: “Oojah, tulebki pikk jutt. Olen talli, kus on 35 hobust, omanik. Talli juures tegutseb ka väike ratsakool, lisaks olen treener, koolisõidukohtunik, mida kõike veel…”
Jääskeläinen rääkis, et tegelikult läks ta kohe pärast põhikooli lõpetamist 16 aastasena tööle talli: “Esialgu loomulikult tallitööliseks ja ratsutajaks, ega mind muu suurt põrmugi ei huvitanud. Mõne aasta pärast tuli siiski nii palju mõistust pähe, et kandideerisin Ypäjä hobumajanduskooli. Konkurents sinna oli päris tihe, sellel ajal oli Ypäjä Soomes ainukene koht, mis andis ratsakooliõpetaja haridust.”
Tänane treener ja talliomanik pidas oma eeliseks teiste kandideerijate ees seda, et ta oli omandanud kogemusi tegelemisel mitmete erinevate ja peaasi – mitte kergete killast olevate hobustega.
Treener lausus, et 20. aastaselt, aastal 1992. ta lõpetas Ypäjä ratsakooliõpetaja erialal. “Hiljem töötasin juba erinevates ratsakoolides õpetajana kuni asutasin oma talli 2001. aastal,” ütles Jääskeläinen.
Saamist talliomanikuks, treeneriks ja koolisõidukohtunikukski kirjeldas Jääskeläinen järgmiselt: “Nooremas eas olingi tegelikult takistussõitja, 130cm parkuuri tasemel. Hiljem hakkas asi nihkuma koolisõidu poole, sest mu parim parkuurhobune müüdi “alt ära” jne.”
Ta lisas võltsi tagasihoidlikkuseta, et töö kõrvalt on osalenud lühematel kursustelgi ja omandanud Ypäjält erihariduse ”Ratsahobuste treener”: “Lisaks olen atesteeritud koolisõidutreener ja koolisõidukohtunik tasemel Prix St George. Rahvusvahelise kohtuniku õigused loodan kindlasti varsti saada, kui ainult aega jätkuks vajalike normide täitmiseks.”
Ringkäik eeskujulikus tallis ja imetlusväärsetes koplites
Lahkusime Jääskeläineni mõnusast, punakaks võõbatud kahekordsest elamust, mis ümbritsetud pisut metsikust aiast, ja seadsime sammud talli poole. Tall ise, seda ümbritsevad koplid -karjamaad, nende tehniline varustatus olid pisut erinevad Eestis nähtust.
Esimeses järjekorras püüdsid pilku karjamaad. Seda mitte sellel põhjusel, et hein Soomes oleks olnud teist karva või seetõttu, et seal kalpsavatel hobustel oleks olnud kaheksa jalga. Põhjus tegelikult hoopis proosalisem. Postid, mis karjamaad piirasid näisid eemalt vaadates tõsiselt toekate pinnasesse tambitud puutoigastena. Tegelikkuses oli tegemist vaid plastpostidega, millele antud puurondi välimus. Eestlase jaoks pisut ebatavalised tundusid ka elektrikarjuse lindid. Just nimelt ligikaudu 10 sentimeetrised lindid, mis pidid vastu pidama ka talvisele lume raskusele.
Giidiks hakanud Jääskeläinen kirjeldas uhkusega talli sündi Vehmersalmis: “Alustasin ettevaatlikult, ehitasin kohad ainult 15-le hobusele. Mõtlesin, et linnast on ikkagi päris pikk maa tulla, äkki ei tule kliente. Aga kliente tuli, järjekord oli pidev ja aastal 2005 tegime kümme boksikohta lisaks, ehitasime teise sõnnikuhoidla ja maneeži, kuhu mahub rahvusvahelistele nõuetele vastav koolisõiduväljakki.”
Tõesti, soomlannal oli põhjust uhkust tunda. Terassiitkrohviga kaetud betoonelementidest ehitatud hooned. Tallis jälle mõneti ebatavalised pruunikast puitimitatsioonplastikust boksid ja maneež. Maneež, mille tüübilist Eestis samuti näha ei saa. Sarnasus maneežidega Eestis seisnes ainult selle kujus, tegemist oli kaarhalliga. Kuid ehituslahendus? Liimpuidust karkass, millele asetatud 10sentimeetrise vahega kaks kihti tugevat kilet. Kile vahele jääv õhk mängis soojusisolaatori osa. Vaatamata kuumusele oli maneežis mõnusalt jahe. Õhuvahe tõttu pidi maneežis talvel seevastu mõnusalt soe olema…
Jääskeläinen jätkas talli ajaloo kirjeldamist: “Ja kõik need ”ilusad ja otsetarbekad” ruumidki, mis said kunagi ehitatud laoruumideks heina ja turba tarbeks, sealgi on nüüd boksid ehitatud. Silo ja kaera saame renditud põldudelt, koristamisteenuse ostame. Kompleksi maksumus oli kokku 310 000 eurot, millest regionaalfondidest saime 120 000. Suurim laenukoormus oli 190 000 eurot, aga sellest on juba umbes pool tasutud.”
Kaks töötajat, koostöö naabritega ja sport
Soomlanna rääkis, et töötajaid on tallis praegu kaks. Talliülem Sari Nykälä ja Janita Mikkonen, kes tõsi hetkel õpib veel ratsainstruktoriks, kuid annab juba ka tunde ratsakoolis.
Erilist rõõmu tundis Jääskeläinen naabrite, tallikompleksiga üle tee asuva piimatalu omanike üle. “Nad on nii tublid. Selline peabki naabritevaheline koostöö välja nägema. Minul endal põllumajandustehnikat pole. Aga alati, kui tarvis on saab naabritega rääkida, nad tulevad oma masinatega ja teevad ära. Ning mis peaasi, mõistliku hinnaga,” kiitis talliomanik.
Oma sportlike saavutuste kirjeldamise osas oli Jääskeläinen tagasihoidlik: “Soome Ratsaliidu seenioride koolisõiduedetabelis olen praegu 18. kohal, 83 rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasemel punkte kogunud võistleja hulgas.”
“Mu õpilastest pääses läinud aastal kaks juuniorit Soome juunioride maakoondisesse, üks A, teine B koondises, üks noorsportlane tuli ka Ida-Soome parimaks juuniorratsutajaks,” leidis treener rohkem kiidusõnu õpilastele.
Muidugi korraldame ka kursuseid ja laagreid,” ütles Jääskeläinen.
Lisaks tööle noortega tegeletakse tallis ka ratsastamisega, aastas saadetakse Lõuna-Soomest mõni noorhobune ikka väljaõpetamiseks Vehmersalmi. “Neile meeldib, et teen tööd hobuse iseloomu ja eeliste järgi, ei taha niimoodi kähku-kähku-rahad-ära stiilis töötada.
Treener tundis uhkust, et tema ratsastatud noorhobune nimega New Hill Julitrea müüdi tänavu Rootsi Unihorse kasvandusse: “Ja ta oli esimene, kes ei pääsenud 40 hobuse seast viie aastaste noorhobuste maailmameistrivõistlustele, sest ta jäi napilt kolmandaks. Sinna pääsesid vaid kaks esimest hobust.”
Koju
Paar päeva Vehmersalmis möödusid linnutiivul. Kätte jõudis aeg naasmiseks Eestisse. Ärasaatjate hulgas oli sellelgi korral 24aastane tori hobune Lennar (fotol), täkk, kes tegelikult on kujunenud talli raudvaraks. Seda eesti hobust ei pea sarnaselt eesti meestele ükski piir, ükski tara. Kõik tüdrukud on tema. Ja seetõttu naudibki oma vanaduspõlve rõõmsas heaolus. Tervitades valju hirnatusega kõiki tulijaid ja kõiki lahkujaid, tunneb ta elust rõõmu. Rõõmu tunneb ta eraldi tema jaoks niidetud heinast, omaette luksboksist ja karjamaast ning hoolitsetud vanaduspõlvest.
Ja jälle kiirtee-kiirtee-võsa-võsa. Sekka üks hamburgeripeatus bensukas… Siis, kui tagumik kangeks jäi…