Tänavu juba teist korda aset leidva Baltic Riders Touri üks initsiaatoreid, rahvusvahelist kogemust omav kohtunik Hillar Talts loodab Balti riike ühendava ratsavõistluse jätkumist ja selle muutumist pikaajaliseks traditsiooniks.
Hetkel osaleb Talts selle aasta viimase, Leedus toimuva osavõistluse korraldamisel ning loodab koostöös Läti ja Leedu ratsaliitudega edaspidiseks leida võistlussarja jätkumiseks püsisponsoreidki.
Teame-tunneme-sõbrustame vist aastast 1988? Rikuks sellel korral igasugust ajakirjanduslikku eetikat ja räägiks nagu kaks kauaaegset kamraadi?
Minugi poolest, tegelikult panid sa ühe aastaga isegi mööda. Minu mäletamise järgi saime tuttavaks Pärnu IV Keskkoolis isegi aastakese varem ehk siis 1987. aasta sügisel.
Alustuseks kirjelda, kuidas sattusid hobuste juurde? Ausalt, põlisest linnapoisist, kes läks ülikooli kõrgemat matemaatikat õppima, poleks sellist asjade käiku küll oodanud.
Poleks vist isegi sellist asjade käiku oodanud. Kuid sain tuttavaks inimesega, kellest tänaseks on saanud minu abikaasa Ave. Tema oli käinud Pärnumaal Audrus ja Tihemetsas ratsatrennides ning sealt ka minu nakatamine ratsasporti. Teadlikult vaatasin mäletamist viisi esimest takistussõiduvõistlust koos Avega Tihemetsas kas 1992. või 1993. aastal. Kui selle sajandi alguses ostsime praegugi võistleva hobuse Express, tekkis tahtmine minna üha edasi ja edasi, nii ta lühidalt läkski.
Hillari mitu ametit ratsaspordis. Intervjueerimas Ruilas mullust juunioride meistrit Liisa Lindret. Foto: Külli Tedre
Räägi siis lähemalt Baltic Riders Tourist. Kaks osavõistlust juba peetud.
Tõesti, sellel hooajal on peetud kaks osavõistlust, üks Eestis, teine nüüd hiljuti, läinud nädalavahetusel Lätis. Kõik seda ju teavad ja kes ei tea, saab nüüd teada, et tuur toimub teist korda. Esimene selline võistlus peeti aastal 2008. Siis käidi läbi samuti Eesti, Läti ja Leedu, tänavu toimub üritus samal viisil.
2008. a. Baltic Riders Tour Toris. Foto: Külli Tedre
Tegelikult selle tuuri ideoloogia, või täpsemalt isegi filosoofia, on soov pakkuda niiöelda B-koondistele, kuid eriti noortele, juunioritele ja miks mitte ka noorhobustele võimalust kodu lähedal omandada rahvusvahelise võistluse kogemusi.
Kõikide riikide tippratsanikud käivad mujalgi, olgu siis Venemaal, Euroopas, kus iganes… Aga just niinimetatud B-koondised ja noored, kes on tegelikult arengu seisukohalt kõige tähtsamad, just nemad saavad sellel tuuril omandada esimesi kogemusi. Põhimõtteliselt ongi töö noortega selle tuuri üks peamiseid korraldamise põhjuseid ja positiivse küljena tooksin välja kõigi kolme Balti riigi ratsaliitude poolse ürituse aktsepteerimise. Kõik on osavõtlikud ja löövad kaasa.
Baltic Riders Tour 2010 Lätis Incukalnsis. Foto: Helmuts Vainovskis
Täna pole üritus veel kaugeltki ideaalilähedane, vigureid ja nalju on olnud siin ja seal. Kui tuua näiteks 2008. aastal toimunu, siis Eestis, Toris oli organisatoorne pool kõige parem. Kõik ametkondlikud asjad jooksid sujuvalt, kuid nigelavõitu oli kompleksi tehniline varustatus.
Leedus olid kõige ideaalsemad takistused ja võistlusväljak, kuid lonkas organisatoorne pool. Lõunanaabrite juures Lätis kukkus välja kõige optimaalsem lahendus, kus kõik oli tasakaalus. Nii võibki öelda, et esimesel korral meil tuuri korraldamine õnnestus, nüüd proovime seda korrata ning edaspidi parandada.
Kui nüüd võrrelda kahte tuuri, seda, mis toimus aastal 2008.a. ja seda, mis toimub tänavu. Millised on sinu arvates suurimad erinevused? Või pole neid üldse?
On ikka. Mõnes mõttes ongi see paljuräägitud MASU ikkagi mõjunud. Esiteks, kaks aastat tagasi olid meil kõik võistlused kahe tärni võistlused. Täna oleme ühe tärni peal, mis tähendab loomulikult auhinnarahade vähenemist.
Seekord ei osale meil tuuril ponid. Muidu on üldjoontes kõik sarnane. Sarnased on ka sõitude kõrgused.
Aga võistlejate poole pealt vaadatuna? On osalejaid rohkem või vähem?
Pisut vähem on sel aastal võistluspaare. Kui 2008. osales igal osavõistlusel ikkagi üle saja hobuse, siis tänavu oli neid Lätis umbes 65, Eestis siiski veidi üle saja.
Tänavuse BRT Ruila etapi võitja Girts Bricis. Foto: Reio Avaste
Nii et võistluspaaride arvu vähenemine on tingitud ikkagi majandussurutisest?
Mingil määral küll. Kuulda on olnud ratsanike nurinat, et auhinnarahade ja stardimaksude proportsioon on pisut paigast ära ehk majanduslikult on tuuril veidi raske käia.
Teisest küljest mõistan ka korraldajaid, sest ega sponsorrahasid pole enam niivõrd lihtne saada kui mõned aastad tagasi. Kõik ongi tegelikult protsessi küsimus. Muidugi võib küsida, kas spordis on auhinnaraha ikka kõige tähtsam… Täiesti ilma rahata loomulikult ei saa.
Mitmedki väidavad, et ilma auhinnarahadeta ei saa üldse võistelda. Sõit võistlusele, selleks kuluv kütus, teised väljaminekud?
See ongi laiem teema. Lisaks sponsoritele, kes otseselt toetavad mingit võistlust, vajame sportlaseid toetavaid sponsoreid. Kui vaatleme teisi alasid, näiteks kergejõustikku, siis seal on enam-vähem auhinnarahad olemas ainult tippvõistlustel. Samas oleme (korraldajatega) endale tunnistanud, et stardimaksud tuuril käivad tõesti võibolla mõnele sportlasele üle jõu.
Kavatsed selles suunas midagi ette võtta? Äkki oleks mõistlik stardimakse alandada?
Klassikaline lause kõlab: Ära karda suuri kulusid, vaid väikseid tulusid. Ehk, et võistluse korraldamiseks minevad kulutused peavad olema kaetud.
On ju teada, et võistluse juures olev tehniline personal täna palka praktiliselt ei saa. Inimesi on samas palju. Paljalt nende kohale toomine, majutus, toitlustamine… Kõik toob kaasa suuri kulutusi. Lisame veel juurde väljakute korrashoid, muu infra. Saame tervikuna kokku arvestatava summa.
Autasustamistseremoonia tänavusel Läti etapil. Foto: Vladislavs Rutkovskis
Oluline on tuurile sponsorite leidmise teema. Korraldajatel on tekkinud teatud mõtteid leidmaks järgmiseks tuuriks paar sponsorit, kelle ärihuvid oleksid esindatud üle kolme riigi. Siin loodan suuresti Leedu korraldajate peale, kes omavad väga häid ärisidemeid mitme potentsiaalse toetajaga. Neid võimalusi arutame kõigi võimalike korraldajatega koos juba viimasel võistlusel Leedus. Igatahes püüame leida lahendusi.
Eestlasena kergitaks nüüd oma saba ka natukene. Mulle on jäänud mulje, võibolla ekslik, et enamus personalist – kohtunikud, delegaadid, stjuuardid on pärit koduselt Maarjamaalt. Kui see on nii, siis miks?
Väikeses osas võib tõesti selline mulje jääda. Enamikus on siiski konkreetse korraldajariigi personal. Lätis osales korraldajate poolel seitse eestlast, kogu korraldavast rahvast umbes 20 protsenti. Leedus on eestlaseid isegi pisut enam, sekretariaatki tuleb meilt.
Miks see nii on? Eks võistluse ideegi ole Eestist pärit. Tegelikult võiks siiski peamiseks põhjuseks pidada seda, et Eestis leiab aset rohkem nii rahvuslikke kui ka rahvusvahelisi võistluseid ja meil on tehnilist tööd tegevat personali enam. Inimestel lihtsalt on olnud rohkem võimalusi oma oskuseid praktikas lihvida ja hiljem realiseerida.
Täna on olukord selline, kus teatud ametnikud on meil kvaliteetsemad kui Lätis või Leedus. Usun, et lõunanaabrid korvavad mõne aasta jooksul selle puudujäägi.
Kas võib siis öelda, et eestlased on mingil määral dirigendi osas?
Ma päris nii ei ütleks. Pigem proovime viisakalt kaasa aidata ja juhtida tähelepanu seikadele, kus meie arvates on kitsaskohad.
Kitsaskohtadest rääkides… Olen kuulnud jutte, et viimast Baltic Riders Touri, vähemalt selle esimest päeva, võiks piltlikult nimetada eestlaste tehnilise delegatsiooni uskumatuteks juhtumisteks Lätimaal?
Jah, siinjuures oleks tõesti sobilik tsiteerida Läti Ratsaliidu juhatuse liiget Edgars Treibergsi, kes väitis, et juhul, kui seda juhtunud poleks, siis poleks tuleval aastal ka midagi meenutada.
Tegelikult, mis siis juhtus? Eesti delegatsioon saabus hotelli, kuhu olid broneeritud ööbimiskohad. Hotellis tuli meile vastu tädi, kes vaatas otsa, lausus, et meil siin just lõppes üks pulm ja viie minuti pärast on kõik korras, saame sisse kolida. Viite minutit me muidugi ootama ei hakanud, jätsime pagasi maha ja põrutasime bussiga restorani sööma. Restoraniski tabas meid ebaõnn. Olime juba söögidki välja valinud, kui ettekandja-näitsik teatas, et nad on suletud ja süüa ei saa.
Lõpuks tuli meile buss järele ning viis järgnevasse toitlustusasutusse, kus me ka söönuks saime. Seal aga selgus omakorda, et hotell, kuhu olime oma pagasi jätnud, meid siiski teenindada ei suuda.
Peagi oli jälle kohal bussijuht, kes viis seltskonna hotelli, kust võtsime oma asjad ning sõit viis edasi Siguldasse. Pärast väikesi arusaamatusi saime seal siiski majutatud. Niipalju võin lisada, et esmakordselt sain nelja-tärni hotellis magada välivoodil. Mitte, et mul miskit selle vastu oleks, kuid omapärane fakt sellegipoolest.
Perspektiiv. Leedus toimub viimane osavõistlus sellel aastal. Mis saab edasi?
Plaan on tuuri muidugi jätkata ja lihvida seda järjest paremaks. Oleme näinud kitsaskohti, proovime neist üle saada. Organisatoorsed, finantsilised küsimused… Kõike soovime edendada.
Vasakul: Incukalnsis peetud BRT etapi vahepala. Foto: Vladislavs Rutkovskis
Tuleks üle vaadata kuupäevadki, millal võistlused aset leiavad. Tuletame siinkohal meelde, et Läti etapp kerkis FEI kalendrisse kuidagi väga äkitsi, tegelikult isegi viimasel hetkel.
Täna on kõik riigid väljendanud soovi tuuri jätkata. Milline see formaat tuleb, kuidas see välja näeb, seda on hetkel veel vara öelda. Loodetavasti on pilt parem oktoobrikuus.
Nii et räägime sellel teemal uuesti oktoobris?
Kindlasti.
Fotosid Läti etapilt:
http://foto.delfi.lv/album/59648/ (autor: Helmuts Vainovskis)
http://photofile.ru/users/postoronny/ (autor Vladislavs Rutkovskis)