Pärnumaal Tahkuranna vallas asuva Keskküla talu perenaist Anne Lahesood tuntakse eelkõige lapsi treeniva hobuentusiastina, tänavu kandis treeneritöö suurepärast viljagi, poniklassis krooniti Eesti meistriks Mariann-Krõõt Mätas.
Keskküla talu ei hiilga viimase piirini läikima klantsitud hobukeskusena. Jõulumäe suusakeskuse naabruses asuvad taluhooned on toekad ja puhtad, taamal võib märgata uusi plastikust tõkkeidki. Tegelikult ongi kogu majapidamises märgata hoolt, nutikust ja loovust.
Koolisõiduväljakut piiritlevad plastkanistrid, väljakut ennast kattev murugi on näoga – pererahvas hoolitseb minu eest. Uued piirdeaiad, kõikjal tehakse midagi, kõikjal parendatakse midagi.
.jpg)
Taluperenaist ennast ei pea seevastu kaugelt otsima. Seal, kus on hobused, seal jagabki Lahesoo noortele ratsanikele õpetussõnu. Treener kutsub kohale edukaima treenija selles talus, Eesti poniklassi meistri, kes osutub ühtlasi ka Lahesoo enda tütretütreks.
Vasakul: Mariann-Krõõt Alarmil ja Kädi Maskotil
Eesti meister kommenteerib
Kaks päeva väldanud võistlust kommenteerides oli vastne meister pisut kidakeelne, leides vaid, et kõik läks kokkuvõtteks hästi. Võistluspalavikku ja hirmu, et kellegi sooritus tuleb veelgi parem, neiul oma sõnade järgi polnud.
Sõnakam oli seevastu treener: “Ega me tegelikult võita küll ei lootnud. Seal oli üks väga kõva poni, Okey, temal ratsutav tüdruk sõidab hästi. Kuid paistab, et närv ei pidanud vastu. Teise sõidu eelviimase tõkke ajasid nad maha.” Lahesoo leidis, et mahaaetud tõke sai konkurendile sellel korral saatuslikuks, vaatamata esimese päeva väga korralikule sooritusele.
“Ise olen kõige rohkem rahul sõiduga, mis oli väga ilus. Tulemuski oli hea,” kiitis Lahesoo.
Treener püüdis võidurõõmu siiski pisut taltsutada, selgitades, et ratsaspordis ei pruugi esialgu ebaõnnestumisena tunduv üritus alati olla täielik põrumine: “Kõik sõltub ju sellest, kuidas läheb teistel. Kui neil tuleb sõit välja veelgi halvemini, siis on ju tulemus iseenesest hea. Jah, kuid tõsi ta on, seekord klappis meil tõesti kõik väga hästi.”
Treenima hakkas tänavune meister seitsme aastaselt – seega teadlikult on neiu hobuste manu viibinud rohkem kui poole oma elust, täna treenib ta kuuel päeval nädalas. Esimesel võistlusel osales samuti seitsme aastaselt.
Mätas leidis isegi, et ratsaspordiga tegelemist jätkab ta igal juhul, sõbradki ei vaatavat tema harrastusele imelikult: “Teen sporti ja kõik. Sõpru mul seetõttu vähemaks pole jäänud.”
.jpg)
Toris võistlustel
Treeningud, hobused, pääsukeste pommid ja võistlused
Vahepeal asutasid tallielanikud ennast järjekordsele treeningule. Hobused liikusid soliidse rahuga väljapääsu suunas, juhituna noortest neiudest. Mitmed, väga mitmed, peavad hobust ja ka poni suureks ja ettearvamatuks loomaks. Tüdrukud, üks neist tegelikult päris plikaohtu, ei pidanud seda arvamust millekski. Vilunult ja osavalt kantseldasid nad oma ratsusid ja ainult korra pidi appi minema kogu tegevusel valvsalt silma peal hoidev treener.
.jpg)
Metsaskäik
Treener märkas tõenäoliselt sedagi, et teised, allüürnikeks saanud pääsukestest tallielanikud kippusid pesa vahel edasi/tagasi sõeludes vestlejaid mitte just kõige viisakamal kombel pommitama, lühidalt öeldes jätkus vestlus õues.
“Tegelikult on meil siin head võimalused ainult loetletud ajal,” rääkis Lahesoo, kelle sõnade järgi tuntakse Keskküla talus kõige suuremat puudust maneežist. “Hobused on meil vormis, kuid talve saabudes jääme hätta, maneeži ei ole. Oleme proovinud saada maneežiehituseks
.jpg)
erinevaid toetuseid, aga paraku ei ole see meil seni õnnestunud. Mitte, et meid vald üldse ei aitaks. Kuid alati võiks ju rohkem olla, tegeleme ju noortega,” nentis Lahesoo.
Treener olukorda lootusetuks siiski ei pidanud: “Kuigi transpordiliinid jäävad vahest pisut kaugeks, mõtlen bussipeatus, siis tegelikult on meil tublid lapsevanemad, viivad ja toovad.”
Puuduv maneež, napid rahalised vahendid ja ponivõistluste koondumine Tallinna-Harjumaa piirkonda Lahesoo tegevusindu siiski ei morjenda. “Läheme nädalavahetusel kindlasti Perilasse võistlema,” ütles treener, kelle arvates saab vastsel Eesti meistril seal isegi raskem olema: “Varem ei pööratud meile niipalju tähelepanu. Aga nüüd on tiitel ja…”
Tulevik
Treener lootis temale omase entusiasmiga, et töö lastega ei jää mingil juhul soiku. “Tuleb ainult omavahel rohkem suhelda. Praegu toimub enamus ponivõistluseid kahjuks ainult Tallinna ümbruses. Loomulikult, seal piirkonnas on sportlaseid rohkem. Samas on Tallinnast kaugemale jäävad kohad jäänud pisut unarusse,” analüüsis Lahesoo.
Olukorra võimaliku lahendusena nägi ta ette, et pealinnast eemale jäävad kohad võiksid ise rohkem üritusi hakata korraldama. “On ju näiteks Raplasse võistlusele sõit odavam, kui Tallinnasse,” tõi Lahesoo näite.
.jpg)
Jõulumäel
Keskküla talu perenaine kaalus ka oma panuse andmist võistluste korraldamisesse. “Pean sellel teemal küll veel konsulteerima, kuid täiesti võimalikuks pean tuleval aastal ühe ponikarika etapi korraldamist siin meie juures, Keskküla talus.”