Läinud suvel Taanis, tallis Sald Skjer k Nordgaard töötanud Madis Morna leidis lisaks tavalisele tallitööle end ka mitmetelt võistlustelt. Praegu Pärnus õppiv ratsasportlane selgitab, et taanlaste juures õppis ta juurde eelkõige suhtumist hobukultuuri. Morna viibis Taanis ligikaudu kolm kuud, Jüütlandi kandis asuva talli kohta leiab ta täna ainult kiidusõnu.
Maitsesite läinud suvel tallitöötaja leiba Taanis. Palun kirjeldage, kuidas te sinna sattusite?
Internetist leidsin lehekülje, kus on väga palju erinevaid kuulutusi tööpakkumiste kohta. Sealt ma sain ka Taanis asuva talli andmed. Edasipidine oli juba lihtne. Maikuu keskel sõitsin kohale ja augusti keskel olin tagasi Eestis.
Saatsite taanlastele meili ja kõik?
Mitte päris nii. Esimesel korral ma siiski helistasin neile. Mulle tundub, et helistamine on viis, mis töötab paremini. Muide, samuti, nagu ka Saksamaal ja Hollandis. Sealsed inimesed ei kasuta arvutit veel nii palju kui sellega on harjunud eestlased.
Igatahes tunduski mulle lihtsam helistada. Ja saimegi jutud ära räägitud, edasine suhtlemine toimus juba suures osas Interneti vahendusel.
Hästi, jõudsite Taani. Mis teie kuulus tööülesannete hulka?
Tegin absoluutselt kõike, mida ühes tallis teha tuleb… Muidugi ratsutasin hästi palju. Päevas oli minu hoole all keskmiselt seitse hobust, mõnel päeval oli neid isegi kaheksa – üheksa. Loomulikult oli ka selliseid päevi, kus hobuseid oli vähem.
Ehk siis vahel oli päeva lõpuks selline tunne, nagu tuntud kalambuuris: pillimehel on mokad tagumikus ja ratsutajal tagumik mokas?
Tegelikult siiski mitte. Hommikul ärkasin kell 6:45. Esimene asi oli hobuste söötmine, mõned hobused viisin ka välja, hiljem tegime boksid ära. Seejärel oli hommikusöök, pärast mida hakkasime ratsutama.
Mitu hobust tallis üldse oli?
Kohti oli muidu 19, kuid hobuseid oli 23. Hobuste arv muutus pidevalt, sest eelkõige oli see müügitall.
Teiste rahakottides pole küll ilus sorida, kuid siiski, kuidas teenistus oli? Jäite lõppkokkuvõtteks rahule?
Selles suhtes polnud palk muidugi üüratult suur. Ütleme, ta oli pisut üle Eesti keskmise. Samas oli mul Taanis prii elamine ja söök. Elasin pererahvaga samas majas, hoone teisel korrusel oli mul oma tuba. Lühidalt, kõik tingimused olid olemas.
Eestis treenisite Niitväljal. Kuid millised olid võrreldes Eesti tallidega suurimad erinevused Taanis?
Tallide poolest? Tallid on seal korralikud, enamikel on oma maneež. Loomulikult leidub selliseid kohti, kus kõik tingimused on piltlikult öeldes viimase peal. Muidugi on ka meie mõistes tavalisi talle.
Aga see tall, kus teie töötasite?
Tegelikult oli talus kaks väikest talli. Üks oli uus, ehitatud üsna hiljuti, teine vähe vanem. Uuem tall oli ehitatud aasta-kaks tagasi, väljast oli ta kaetud plekiga, seespoolt oli ta kivist, mis omakorda oli üle krohvitud. Muide, hästi palju oli mõeldud sellele, et tallis oleks hea valgus. Näiteks oli uuema talli katus osaliselt kaetud valgusplaatidega, mis andis palju juurde. Tall oli palju eredam, samas tagas see teatava kokkuhoiu elektri osas.
Teiseks oli tall, kus töötasin omapärane veel selle poolest, et bokse tehti kolm korda päevas. Nii et kõik oli puhas, ilma tallidele iseloomuliku „aroomita”.
Silma hakkas ka suhtumine. Neil on väga palju häid hobuseid. Näiteks on väikeste tallide omanikke, kus asub vaid kaks hobust. Kuid nende hobustega saaks Eestis tasemel sõita 140 sentimeetriseid parkuure. Muidugi oli Taanis ka hästi palju noori sõitjaid. Meie mõistes tädiratsutamist oli seevastu vähem.
Hobuseid koheldi hästi, koostöö saavutamiseks kasutati mitmeid erinevaid nippe, sundi oli vähe.
Osalesite Taanis ka võistlustel. Kuidas taanlaste juures auhinnarahadega lood on?
Võistlesin peaaegu igal nädalavahetusel. Alustasin päris väikesel võistlusel, kuigi ka sealseid väikeseid võistluseid võiks võrrelda juba meie suuremate mõõduvõtmistega, sellistega, mida korraldavad meie suuremad tallid koostöös ratsaliiduga. Seda nii osalejate osas, aga eriti just korraldusliku poole pealt.
Auhinnarahad polnud eriti suured, sõltuvalt võistlusest jäid nii tuhande krooni ringi. Võidurahad jäid tervikuna sõitjale.
Millistel hobustel võistlesite?
Hobuseid oli kõige mitmesugusemaid. Oli noori, oli ka selliseid, kes polnud tükk aega töös olnud. Kõik sõltus müügitalli septsiifikast. Hüppasin nendel enamasti parkuure 110 ja 120 sentimeetrit. Taanis saavutatust pean parimaks 120 cm derby võitu.
Kuidas taanlased Eestisse suhtusid? Kas ikka teati?
Üldiselt Eestit siiski tunti, said nad ju oma riigilipu Eestist. Muidugi oli ka selliseid tegelasi, kes pärisid, kust sa pärit oled, ja siis, pärast pikka seletamist tegid näo, et ah, ma tean küll. Igatahes selle talli, kus mina töötasin, omanikud teadsid Eestit päris hästi.
Õppisite Taanis midagi juurde, soovitaksite teistelgi proovida kätt välismaal?
Ja, loomulikult, iga kogemus tuleb ju kasuks. Aga tegelikult pole ma suur teoreetik, treenerinagi ei oleks ma eriti hea. Seda, mida õppisin, ei oskagi eriti lahti mõtestada, see lihtsalt on mul sees olemas. Kuid hobuste mõttemaailma tundmise ja hobuste probleemide lahendamise koha pealt õppisin ma küll väga palju juurde.
Ja millega nüüd tegelete? Käite ka kusagil treenimas?
Praegu õpin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis. Kuid talli, kus treenida, pole ma Pärnu kandis veel leidnud. Nii et olen avatud kõigile pakkumistele.