“Äh, politseikoer Rex on minu kõrval ikka päris kutsikas,” mõtles tallikoer Mauno sügavast unest virgudes. Ning sedagi, et vaid korra ringutada, teist külge pöörata ning kohe uut uinakut alustada. „Kui magamine oleks olümpiamängude ala, oleks Mauno kindlasti medalikolmikus,“ tavatsevad Saksa talli inimesed naerda.
Magamine on tegevus, mille Mauno, rahvakeeli ka Maunts, on regulaarse harjutamise tulemusena äärmiselt perfektseks lihvinud, seda sõltumata asukohast, positsioonist ning õues valitsevatest ilmaoludest.
Sisekorravalvuri, pooleldi ka turvatöötaja karjääri alustas Mauno Saksa talus ligi viis aastat tagasi, mil Margit Rändur Jõgevamaal ringi hulkunud ning tema talli sattunud ligi aastase pulstunud kutsikaohtu krantsi hobuseautosse surus ning Luunjasse, Saksa tallu ratsavõistlusele kaasa võttis. Kingituseks või nii. Liivimaa karikasarja etapp ikkagi ning kes see sellisele toredale üritusele ikka tühjade kätega tuleb. Sellest ajast alates algas Saksa talus uus ajastu – Mauno valitsemiseaeg.
Algselt küll alustas Mauno abitreeneri ametikohal, kuid selle suursuguse karjääri lõpetas üks pisut valjemal häälel klähvitud hobusejälitusintsident, mille tulemusena veetis Mauno, jalg kipsis ning tobe torbik peas, kordega talli juurde aheldatuna hea mitu kuud külakoerte, ja ei saa pattu salata, ka inimeste naerualusena.
Kuid egas Mauno mõni kehvast puust tehtud sell ole, laskmata end sellisest tühisest tagasilöögist heidutada, üritab ta senini mõnd treeningplatsil harjutavat hobust valju haukumisega ergutada. Tänu sellistele alati ootamatutele hirmutamisaktsioonidele on Mauno juba mitmendat aastat konkurentsitult Saksa talli „Aasta Hobuehmataja“ tiitli auväärne ainuomanik.
Hoolimata säärasest tiitlist on Mauno kõikide tallikülastajate vastu väga aupaklik ning sõbralik, ikkagi kliendid, ning sõbralikkus on heade suhete aluseks ja edasiviivaks jõuks. Seega pole ime, et nii mõnigi ratsutaja on treeningplatsilt või maneeži liiva sees leidnud Mauno poolt kingina jäetud pekise seapõse, pisut näritud röövliprae kondid või terve pätsi leiba, kinkimisrõõm pidavat see kõikse suurem rõõm olema ning egas Mauno kade poiss ole.
Et karv läigiks, silm säraks ning saba ikka rõngas püsiks, ei unusta Mauno tõsiasja, et terves kehas püsib terve vaim, mistõttu võtab ta kord nädalas ette vaimu turgutamiseks retke legendaarse Luunja kaupluse juurde, et seal koos kohalike külameestega pisut Bocki või Sarvikut mekkida, ilmaasju arutada ja tuttavad külakrantsid üle nuhutada. Ning ei saa salata, et poolpiduse peaga Luunja vahel luusides on Mauno nii mõnegi Luunja kohaliku koerapreili südame ja alimendinõuded võitnud. „Tegijatel juhtub,“ muigavad siinkohal teadjamad ning meenutavad naerupahvakutega intsidenti, mil Mauno šarmantsetele võludele ei suutnud vastu panna ka Luunja ainus pimedate juhtkoer.
„Eh, tööd ma tõesti ei karda, võin suisa töö kõrval magada,“ mõtleb Mauno ning keerab taas kord paremat lebamisasendit otsides tallihoovil teise külje.