Cajus Aminoffi näol on tegemist staažika Soome kolmevõistleja, hobusekasvataja ja treeneriga, kellel on tema tuttavate sõnul alati midagi huvitavat öelda ja pakkuda. Teeme alljärgnevalt lähemalt juttu kolmevõistlushobuste treenimisest ning Cajuse elust koos hobustega.
Kurtnas sügise hakul rahvusvahelisel kolmevõistluse võistlusel edukalt esinenud ja võidukarikaga koju sõitnud Cajus ei osanud päris täpselt ütelda, mitmes võit see oli, aga veendunult vastas ta, et neid on olnud palju.
Cajus Aminoff ja Girlette, Kurtna 2010. Foto: Ago Ruus
Kompleksne treeningrada
Aminoff treenib oma hobuseid Soomes Espoo linnas. Ringkäik treeningrajal on tõsine jalutuskäik, mille vältel ei puudu ka minu imestus linna hõreda inimasustuse üle. Siin ei ole naabri maja näha ja hobuseid paistab siin rohkem elavat kui inimesi. Aminoff kinnitab ometi, et tegu on linnaga ja seda ei saa ta juba üksnes sellepärast unustada, et peab iga sõnnikukoorma kohta linnale aru andma. Ametnik peab teadma, kuhu koorem läks ja kui palju seda oli, naerab Aminoff.
Talviti korraldab Aminoff Soome traditsioonilist spordiala, kus suusataja peab aja peale läbima maastikuraja hobuse järel. Soomekeelne sõna hiihtoesteratsastus, mille võiks tõlkida eesti keelde kui hobu-suusatakistussõit või suusatõkkeratsastus. Viimane võistlus tõi treeningrajale 3000 inimesest koosneva pealtvaatajaskonna.
Foto: Jaanus Nõgene
Treeningrada on äärmiselt mitmekülgne ja läbimõeldud. Arvestatud on nii noorhobuse esmase treeninguga kui ka kogenud kolmevõistlushobuse ettevalmistusega. Näiteks võib tuua kolmnurkse kujuga banketi, millest üle saamiseks saab teha hüpet kitsamast ja turvalisemast kohast, juhul kui hobune peaks treeningul hirmule järele andma.
Huvitav on liivaga täidetud autorehv, kus hobune saab ahtakesel pinnal julgust ja tasakaalu harjutada. See meenutas ühe treeneri demonstreeritud trikki: tema koer seisis nelja jalaga joogikausis, milles oli ruumi just nelja komplekti varvaste jaoks.
Eelnimetet tasakaaluharjutus on väga praktiline ka ratsanikule, kuna kohe kõrval on suhteliselt kõrge mitmeastmelise bankett, mis langeb kõrgelt graniitkalju serval looklevalt rajalt astmeliselt alla. See ligi kümnemeetrine langus tuleb Aminoffi rajal läbida kas suure pingutusega alt üles või korraliku tempoga ülevalt alla.
Mitte kõnealune bankett, kuid väike stiilinäide. Foto: Erja Sandell
Igal banketil on piisavalt ruumi ringi pööramiseks, kuid kui arvestada asjaoluga, et ülemine bankett on kõrvaloleva maja katuseharjast kõrgemal, on arusaadav, et kõik seda tõket ei proovi. Vähemasti mitte kogu pikkuses ja kõrguses – ning polegi vaja, sest võistlustel midagi sellist ei leia. Või ikkagi on vaja? Küsime Cajus Aminoffi enda käest. Vastuseks kuulen, et kolmevõistluses ei saa kõike ette näha, sest maastik muutub vastavalt looduse eripärale. Kui sa pole valmistunud raskusteks, siis pole hobune harjunud raskeid tõkkeid läbima. Sellepärast treeningukoht peaks olema mitmekülgne ja raske.
All orus on veetõke. Mitte lihtne veesilm, vaid erinevatest külgedest lähenedes eri raskusastmega treeningu jaoks. Lähened ühest küljest, saad hobusega korra vette ja kohe järgmisele banketile hüpata. Teisest küljest saab kogenum treenija proovida topeltveetõket. Kolmandast küljest kohtab lauget kallast, kus saab hobusega niisama sulistama ja julgust koguma minna.
Cajus Aminoff – kes see on?
Soome ühe tuntumaima kolmevõistleja Cajus Aminoffi ratsutajakarjäär algas juba 14- aastaselt ja nüüdseks on mees spordis olnud tegev juba 44 aastat. Need aastad on täis hobuste treenimist ja kasvatamist.
Aminoff on Soomes tuntud kui hobustel uute asjade katsetaja. Ta on uusi meetodeid oma treeningus järele proovinud selleks, et ise veenduda nende sobivuses või sobimatuses. Näiteks uuris Aminoff hobuse lihaste aeroobse ja anaaeroobse treeningu taset. Samuti on talle tuttav toitumimine ja lisaainete vajaduse hindamine.
Foto: Erja Sandell
Varasematel aastatel polnud kombeks hobuse pulssi jälgida ja kui võistluste ajal soovitati konkurentide võimaliku protesti pärast pulsimõõtjat mitte kasutada, oli Aminoffi kõrv juba treenitud hingamisrütmi järgi pulsi optimaalset taset kindlaks tegema. Sellist kogemust ei õpita raamatust.
Aminoff ise kinnitab, et iga uue asja, mida hobusel kasutada, peab kõigepealt endal selgeks saama. Sellises suhtumises on näha apteekri täpsust ja erakordset pühendumust.
Mitmed Aminoffi hobused on leidnud rahvusvahelistel võistlustel tunnustust. Mees ise ütleb mõtlikult pärast Prantsusmaalt naasmist, et tõenäoliselt oli ta kogu võistluse ainus võistleja, kes on oma võistlushobuse ise kasvatanud.
Miks just kolmevõistlus?
See oli südamelähedane. See sai alguse sellest, et oma ratsutajatee algul tahtsin liikuda maastikul. Olen looduslähedane inimene.
Kas kolmevõistlus on ohtlik?
Ei. Kui seda õigesti teha.
Kolmevõistlus eeldab kogemust ja ega võistlusele kogenematut võistluspaari ei lubatagi. Kuna kolmevõistluse rada on raske ning pakub ootamatusi, siis peab ratsanik tegema kiireid valikuid ja otsuseid – just sel põhjusel nimetataksegi kolmevõistlust maailmas ratsaspordi kuningaks.
Cajus Kurtnas. Foto: Tapio Karhu
Vale valiku tagajärjel võib juhtuda õnnetusi, mis võivad lõppeda kas hobuse või ratsaniku vigastustega, halvemal juhul surmaga. Surmade põhjuseks on tavaliselt see, et ratsanik jääb hobuse alla. Siin kehtib sama seaduspära kui liikluses, et mida suurem kiirus, seda suurem risk.
Mida oled õppinud, et treeningut edukalt läbi viia?
Põhilised asjad peab endale selgeks tegema hobuse tervise ja toitumise kohta. Tallikeskkond on samuti tähtis, kuna see seostub otseselt hobuse tervisega.
Ilma toiduta saab hakkama 24 tundi, ilma õhuta aga üldse mitte. Õhk peab olema hea kvaliteediga. Hobune on loodud liikuma ja ta ei tunne end hästi, kui ta seda teha ei saa. Sellepärast peavad platsid olema suured; väikesed jalutusplatsid on hobusele loomuvastased.
Tähtis on ka transport hästi korraldada. Ei tohi olla tuuletõmbust ega külma. Hobune ei tohiks ennast ega teisi treileris vigastada. Neid tingimusi saab inimene loomale luua. Samuti on oluline hea ja regulaarne rautamine, nii umbes 6-8-nädalase vahega.
Aeroobne ja anaeroobne treeningtase?
Lühidalt võiks üldistavalt öelda. Aeroobne hobune taastub hingates. Anaeroobses võetakse energia kehast. See on inimestele tuttav, et määrata kindlaks hobuse hetkel olemasolev maksimaalne võimekus.
Foto: Tapio Karhu
Kas on eelistatud hobusetõuge?
Kolmevõistluseks on vaja head hobust. Mitte vältimatult täisverelist, ka poolvereline on juba hea. Olen uurinud, milliseid tõuge maailmas kasutatakse, ja märganud, et kvaliteetsed täisverelised on soositud, kuigi ka angloaraablane ja trakeen on küllalt kasutusel.
Kas kolmevõistlus rikub hobuseid?
Minu meelest vastupidi, kuna tänapäeval puudub ratsaspordis treeningu mitmekülgsus, mis hoiab hobuse tervena, mis tähendab, et üldiselt püsivad kolmevõistluse hobused t
ervetemana kui koolisõidu- ja hüppehobused.
Tänapäeval võisteldakse tihedamini kui varasematel aastatel, kuid kolmevõistlusi on vähem kui parkuuri ja koolisõitu, mis säästab hobust nii füüsiliselt kui psüühiliselt. See olukord võib aga muutuda, kui reegleid muudetakse ja lubatakse võistelda nii tihti, et hobused ei jõua välja puhata. Praegused reeglid liiguvad rohkemate võistluste lubamise suunas.
Foto: Erja Sandell
Aga mida öelda inimesele, kes on mures selle üle, et ega kolmevõistlus ometi hobusele halvasti ei mõju?
Minu tallis on hetkel 23- ja 24-aastased hobused Grill ja Well Done, kes on olnud oma parimatel aastatel vastavalt 10 ja 11 aastat kolmevõistluse rahvusvahelisel tasemel. Veel täna, oma pensionipäevil, on hobused heas tervises ja kasutuses korra päevas tunnihobusena. See vastus räägib enda eest.
Kolmvõistleja peab hobust teiste aladega võrreldes paremini tundma, et ta oskaks hobust vajadusel säästa.
Kui kaua plaanid jätkata?
Nii kaua kuni olen terve ja see on tore ning huvitav. Suur põhjus selleks on see, et mul on palju noori hobuseid kasvamas. Ma tahaksin näha nende arenemist. Meeleldi koolitan need hobused ise, et neist tuleks kindlad sporthobused. Isegi kui hobune läheb hiljem teise sõitja kätte, siis sellised hobused saavad hakkama. Noored hobused vajavad kindlat kätt.
Hobusel Foxattac. Foto: Ago Ruus
____________________________________________________________
Kommenteerib Raul Kauna:
Cajus Aminoff on hingelt spordimees ja väga kõva hobusemees. Kogu oma pühendumuse on ta pannud kolmevõistlusele. Ta on väga paljudele Soome sportlastele andnud oma kasvatatud hobuseid sõita ja võistelda. Cajus pole kunagi tulnud meie maja uksest sisse, ilma et tal poleks uut äriideed. Siis, kui teised toovad külakostiks lilli või pudeli, tuli Cajus kimbu Taimaalt tellitud bambusluudadega.
Cajus on alati abivalmis ja vastutulelik eranditult kõikide vastu; olenemata inimese tasemest või positsioonist on ta samamoodi kõigiga. Väga suur seltskonnainimene, kes ka krossi vaadates räägib anekdooti ja „rebib kildu“. Igaüks, kes ta treeningut jälgib või võtab tunde, saab sealt kogemuse võrra rikkamaks ja saab ennast täiendada.
____________________________________________________________
Kommenteerib Kati Leutonen:
Treenerina on ta väga nõudlik; iga detail peab olema paigas, enne kui Cajus on rahul. Sealjuures ta õpetab ja seletab hästi, seega ta meeldib mulle väga.
Tundub, et ta ei tunnista seda, et mingi asi on võimatu. Ta viib soovitud harjutuse ilusti läbi, nõudes ratsanikult alati rohkem kui hobuselt, andes aega seal kus vaja.
Cajus kasutab ka palju lauset „Keegi ei hüppa üle oma varju“. Ta oskab näha, mida iga konkreetne ratsanik konkreetse hobusega saavutada suudab. Cajuse oskus näha ratsaniku ja hobuse potentsiaali on erakordne, ning mulle meeldib tema “positiivselt nõudlik realism”, kui nii saab eesti keeles öelda.