Kolm aastat Türgis elanud Reena Jürgens on FEI 2. taseme ratsutamistreener ning ise võistleb mitmel alal. Ta rõõmustab ja üllatub ühtaegu, et Eesti hobuseinimesed tema tegemiste vastu huvi tunnevad, kuid vastab meelsasti hobumaailm.ee poolt esitatud küsimustele. Selgub, et ratsaelu Türgis on Eestist üpriski erinev.
Kuidas sattusite ratsaspordi juurde?
Ratsutama hakkasin 7-8aastaselt. Ma ei olnud aga üldse selline laps, kellel on kõik vihikud ja särgid hobuse pildiga. Mul oli teine professionaalne hobi, iluvõimlemine, aga olude sunnil pidin sellest loobuma, sest kõige parema treeneri Jaanika Mölderi trennidesse ei saanud ma kooliaegade tõttu minna.
Proovisin igasuguseid muid trenne, aga ükski ei meeldinud. Mu sõbranna tiris mind ükspäev käest, et lähme ratsutama, ja ma olin nõus. Esimest korda hobuse selga istudes ma lihtsalt mõtlesin, et ratsutan siiski ühe korra veel, sest hobune ei läinud sinna, kuhu ma tahtsin. Teine päev suutsin küll hobust pöörata, aga ta miskipärast ei traavinud siis, kui mina tahtsin.. Ja nii see läks, siis tahtsin hobust panna galopeerima ja hüppama…
Eestis FEI level 1 treenerite koolitusel. Foto: Eva-Maria Vint-Warmington
Mis tasemel praegu ise võistlete?
Võistlen enamasti kuni 130 cm parkuure ja koolisõidus edasijõudnud tasemel (advanced level). Kuna mul pole praegu oma hobust, siis teiste hobuseid olen suutnud siiamaani sellele tasemele upitada.
Tegelikult olen ma üldsegi kolmevõistleja ja olen selles olnud ka eesti juunioride tsempion Urmas Saksa ratsabaasis. Siin vaadatakse kolmevõistlusele aga natuke viltu, nagu oleks see hobuse meelega vigastamine. Seepärast ükski ratsabaas ei anna luba hobuseid selleks treenida, vähemalt siiamaani pole ma luba saanud. Aga ma ikka loodan, et ühel päeval olen ma kolmevõistluses tagasi.
Kuidas ja millal te üldse Türki sattusite?
Türgis olen olnud umbes 3 aastat. Tulin siia puhkusele ja mõtlesin, et miks mitte olla iga päev nagu puhkusel, ja nii jäingi siia. Vahelduva eduga töötan ja õpin. Istanbulis on kogu aeg kõigil nii kiire, millekski ei jää aega selles suurlinnas.
Milline on ratsaelu Türgis? Kas ratsasport on seal populaarne?
Ratsaelu Türgis ei ole populaarne. Siin ei ole sport üldse populaarne. Eestis peaaegu iga laps läheb pärast kooli mingisse trenni või ringi, kasvõi lugemisklubisse, siin kõik lapsed on pärast kooli lihtsalt niisama. Väga imelik, aga sellist kultuuri, et paneme lapse sportima või kuhugi ringi – mängigu klaverit või õppigu ujumist – üldse ei ole.
Milline on Türgi ratsakoolide süsteem, kvaliteet, põhimõtted?
Siin enamasti rikkad ratsutavad selleks, et auto tagaistmel oleks kaska või stekk, isegi kui nad linnas šoppavad. Esimene põhimõte on nende meelt lahutada. Mõned otsustavad seda profesionaalsemalt teha, et ka võistlustel midagi võita.
Kas oskate põhjendada, miks Lõuna-Euroopa regiooni sportlased osalevad takistussõidu MK sarjas väga passiivselt?
Jah, oskan. Põhjus on selles, et kuna siin pole eriti spordikultuuri, siis süsteem on selline: ostame Saksamaalt või Hollandist hobuse ja nii kaua, kuni see hobune hüppab, võistleme. Kui enam ei hüppa, siis ostame uue hobuse.
Koolisõidus näiteks ei ole kedagi, kes oskaks hobust õpetada passaaži v6i piaffeed tegema. Sellist hobust ei taheta ka osta, sest on kallis. Seepärast Türgi ratsaliit otsustas rentida välismaalt hobuse ainult üheks võistluseks – maksavad kuu aega hobuse renti ja siis Türgi võistleb rahvusvaheliselt..
Aga milline on Türgis toimuvate ratsavõistluste kvaliteet, olen kuulnud glamuurist ja heast korraldusest…?
Reeglite koha pealt on kõik väga paigas, pole midagi laita. Tase on siiski takistussõidus 140 cm ja koolisõidus St. George\’s.
Lõpetuseks, millised on teie enda tulevikuplaanid?
Oma tuleviku suhtes ei oska ma praegu midagi kindlat öelda, Eestisse ma arvatavasti püsivalt ei tule elama. Kui ennast veel harin, siis võib mõelda Saksamaale kolimisest. Ma ei teadnud, et olen alles teine eestlane, kellel on FEI 2 sertifikaat. Siiamaani ma mõtlesin, et olen piisav olema Türgis treener.
Kas hoiate ka eesti ratsaelul ja hobumaailm.ee-l silma peal?
Eesti ratsauudiseid juhtun üldse kahjuks harva lugema. Püüan eesti ajalehtedel silma peal hoida, et kodumaaga kursis olla.