Tere!
Kirjutan seoses Hobumaailmas ilmunud artikliga pealkirjaga “Kuidas kirjutada Eesti Ratsaspordi Edendamise Sihtasutuse jaoks edukas projekt?”. Lugedes seda artiklit ja tajudes probleemi, et laste- ja noortespordi arendamise vajalikkus on suur, tekkisid mul mõned mõtted ja otsustasin neid ka jagada.
Selleks, et arendada noortesporti, on vaja esmalt leida üles andekad noored ja seejärel tuleb panustada nende arendamisse. On selge, et omal käel on noorel ratsutajal väga raske areneda.
Usun, et Eestis on kokku väga palju andekaid noori ratsanikke ning probleem peitub osaliselt kindlasti selles, et paljudest neist ei olda lihtsalt teadlikud ja neid pole veel “avastatud”.
Kõik me teame-tunneme ju neid, kes võistlevad nädalavahetusest nädalavahetusse, kuid võistlemas käib vaid üks osa kogu noorratsutajate hulgast. See aga ei tähenda, et need, kes kodutallis treenivad ja võistlusareenile veel jõudnud pole, vähemandekad või vähemtähtsamad oleksid.
Oluline pole ka mitte ainult andekus, vaid hoopis tähtsam on lapse või noore pühendumus ja huvi hobuste, ratsutamise ja spordi vastu. On ju teada, et ainult andekus ei vii tippu, olulisem on ikkagi töö ja vaev. Põhjus, miks noortesporti on vaja arendada, seisneb ju ka selles, et aastate pärast oleks meil uus põlvkond edukaid seeniorsportlasi ja Eesti ratsasport areneks terviklikult.
Rõhutan seda, sest on ju inimesi, kellel on tekkinud võimalused ratsaspordiga tegelemiseks, nad tegelevad sellega ja tunnevad sellest isegi rõõmu, kuid see pole nende kirg. Mööduvad mõned aastad ja huvi kaob. Selliste noorte arendamisse ei maksaks ju aga väga ulatuslikult investeerida, sest suures plaanis pole nende mõnest tegevusaastast Eesti ratsaspordile kasu.
Samas leidub kindlasti palju noori, kelle unistused on seotud hobuste ja ratsutamisega, nad on tahtejõulised ja pühendunud. Ainult et neil puudub mingil põhjusel võimalus sellisel tasemel treenida, nagu nad tahaksid. Võib-olla pole neil majanduslikult võimalik treeningtunde võtta, hobust omada või elavad nad sellises kohas, kus lähiümbruses pole ühtegi ratsakooli või treeneriga talli. Kui neil tekiksid aga võimalused, näitaksid ja tõestaksid nad end tõenäoliselt peagi.
Oleks vajalik hakata eristama neid kahte gruppi. Või kui mitte eristama, siis vähemalt märkama ka “teise grupi” inimesi ja proovima neid toetada.
Kindlasti tuleks mõelda ka selle peale, kuidas saaks hakata noorsportlasi aina enam proovile panema. Kahtlemata on üks huvitav võistlusformaat see, kus vahetatakse hobuseid või hobused on võistluse korraldaja poolt. Pean silmas midagi sellist, nagu igal aastal maailmas tudengiratsutamine on. Eestis saaks korraldada näiteks samalaadse suvise mõne-etapilise karikasarja noortele ratsutajatele.
See paneks kindlasti proovile paljud ratsanikud ja näitaks seda, kes suudab end tõesti kiiresti ümber kohandada ja võõra hobusega koostööd teha või hoopiski, kes on suuteline vaid oma ühe-kahe kindla kogenud hobusega parkuuri läbima või skeemi sõitma.
Arvan, et iga ratsanik peaks olema suuteline kohanema erinevate hobustega ja sellised võistlused oleks kindlasti üks viis, kuidas jälgida noorratsanike taset. Samas oleks see ka heaks arenguvõimaluseks – iga uus kogemus uue hobusega on noorratsanikule ju kindlasti kasulik kogemus.
Seoses talentide otsimise ja leidmisega olen mõelnud ka sellele, kas ratsamaailmas ei lööks läbi mingisugune “talendijaht”. Pean silmas väiksemat versiooni tuntud superstaarisaatest, ainult et ratsutamisteemalist.
Nii nagu superstaarisaatesse ei lähe tuntud lauljad, poleks lubatud ka sellele üritusele minna juba aastaid aktiivselt ja edukalt võistlevatel noorsportlastel. Võiksid minna vaid need, kes üldsusele pigem tundmatud, kuid kelles peitub soov saada sportlasteks.
Kuna usun, et huvi sellise ürituse vastu oleks suur, peaks kindlasti määrama mingi kindla vanusevahemiku, küsida võiks ka soovituskirju treeneritelt-tuttavatelt ning samuti peaks osaleja kirjutama ise motivatsioonikirja.
Üritus võiks aset leida näiteks mingil nädalavahetusel kuskil ratsakompleksis, kus siis väljavalitud saaksid end tõestada näiteks treeninglaagri vormis, lisaks võiks olla ka test hobualaste üldteadmiste kohta ja vestlus hindamiskomisjoniga käiks ehk samuti asja juurde.
Sellisele üritusele oleks asjakohane kutsuda ka sponsoreid ja võib-olla saaks selliselt ürituselt alguse mitmedki pikaajalised sponsorlussuhted ja koostöölepped.
Eks mõtteid ja ideid on veelgi, kuid need mõned olid esimesed, mis jagamist vajasid. On selge, et praegu on need alles lihtsalt paljad mõtted, mis on toored, ebatäpsed ja vormistamata, kuid võib-olla on neist siiski kellelegi kasu või areneb siit aja jooksul midagi vajalikku edasi.
Kõigile kaunist kevadilma ja kordaminekuid soovides
Kerttu Pakkonen