Kaunis noor eesti neiu Haanjamaalt, Marian Kikas, tuli tänavu teist korda seenioride Eesti Meistriks kestvusratsutamises. Tema hobune Oopus on juba täitnud EM kvalifikatsiooni ning kõigi õnnestumiste korral ootab neid sügisel ees reis Euroopa Meistrivõistlustele. Kui ehk sellest on veel vara rääkida, siis kestvusratsutamisest laiemalt ning natuke isiklikumalt tegime juttu küll.
Kuidas oled Kurgjärve võistluse tulemusega rahul? Kas hellitasid lootust kogu rahvusvaheline klass võita?
Ikka olen rahul. (Naerab). Väga rahul tegelikult olen. Tahtsin loomulikult võita ka. Ma ju isegi juhtisin veel suhteliselt lõpus, kuid viimane lõik oli ausaltöeldes nii pehme, et jäin hobusega koguni kaks korda mutta kinni. Kui ta (Maria Hagman-Eriksson – toim) mööda sai, mõtlesin, et olgu siis nii. Algusest peale oli mul plaanis temaga koos lõpuni sõita.
Kas see, kui sa hakkad kellegi teise tempos sõitma, sobib siis alati sinu hobusele?
Alati muidugi ei sobi ja siis me koos ei sõida ka. Näiteks seekord esimesel ringil oli Maria minust tagapool, alles teisel ringil hakkasime enamvähem koos sõitma. Olin tegelikult üllatunud, et see tempo polnudki nii kiire. Arvasin, et tuleb tempokam sõit. Vaatasin siis, et kui teised ei kiirusta, mis ma siis isegi torman.
Keda veel oma konkurentideks pidasid?
Norrakat kindlasti (Ellen Suhr – toim). Aga tal oli esimesel ringil juba probleeme taastumisega.
Kas kestvushobuse vormi ajastatakse samamoodi nagu inimeste oma?
Ikka jah. Mingiks kindlaks suuremaks võistluseks ja teised võistlused seal vahel on siis niiöelda treeningeesmärgil.
Kuidas pikemateks distantsideks treenitakse? Sa ei saa ju ometi iga päev 100 km sõita..
Nagu isagi ütleb, ega maratonijooksjad ka trennis maratoni ei jookse. Tehakse palju aeroobset tööd, mitu tundi tuleb iga päev jalutada. Võistlustel tuleb oma hobust tunda ning mõistlikult sõita, võimalikult ühtlaselt.
Kuidas sul üldse on tulnud teadmised kestvusratsutamisest, olete ju pärit siitsamast Haanjamaalt, treenereid pole just jalaga segada?
Eks nad kuidagi ajapikku on tulnud. Kunagi tegelesin galoppidega, siis kui nad populaarsed olid aastaid tagasi (Kajamaal jne), selle treeningkava võtsime aluseks, muutsime veidi. Palju ja pikalt tuleb harjutada sammus käimist. 2-3 tundi iga päev siin mägede vahel on väga kasulik.
Räägid koguaeg "meie" vormis. Ketsvusratsutamine tundub tõesti perekeskne. Sinu isa on ka sulle väga abiks, kas perel tekkis kiiresti toetus sinu sportlike ambitsioonide suhtes?
Keda sa siin ikka niiväga appi võtad kui mitte oma pere ja sõbrad. Isa on mul vaat\’ et suurem fänn kui mina.
Kuidas sa üldse sattusid selle alaga tegelema?
Haanjamaal on juba aastaid kestvusratsutamise võistlusi korraldatud, lihtsalt see rahvusvaheline on nüüd teist aastat. Rohtlad käisid ikka meid vaatamas ja kutsumas, et tulge sõitma. Isa alguses Oopusega tuli, sõitis 30 km ja selliseid lühikesi. Mujal ei käinud, ainult siin. Lõpuks vaatasime, et hobune on väga hea ja sobib selle ala jaoks. Nii tulid pikemad distantsid.
Oopuse näol on sul tõesti väga hea partner. Kuidas see nii hästi välja kukkus?
Ta on saanud väiksest peale palju aeroobset tööd, praegu ta on 14, 3aastasest peale on ta saanud korralikult trenni teha, eks see on siin kindlasti põhjuseks ka.
Kuna meil on turismitalu, siis meie hobused saavad turistidega päris palju metsas käia. Olen Oopusega neile saatjaks, seal saamegi trenni teha juba iseenesest.
Oleme mõelnud ka uue hobuse peale, kuna 14 ei ole ju väga noor enam. Ikka oleks hea, kui oleks teine hobune veel, kellega trenni teha, kuid pole veel kedagi spetsiaalselt selle jaoks soetanud.
Millised on nüüd sinu edasised hooaja plaanid?
Oopus on nüüd tänu Ungaris sõidetud 160 km-le EM kvalifikatsiooni täitnud, 10. september on ikka plaan sinna Euroopa Meistrivõistlustele minna. Endal mul tuleb veel 2 korda 120 km läbi teha. Üks võistlus selle jaoks toimub Poolas, kuid teine on veel lahtine. Eestis seda ju teha ei saa, võistlusi rohkem pole rahvusvahelisel tasemel. Kui EM-ile saaks, oleks unistuse täitumine.