2011. a. kevadel käis kestvusratsutamise treener Õnne Halliko välja järgmise idee: kuna Juuniorite ja Noorte Maailmameistrivõistlused kestvusratsutamises on üle viidud Brasiiliast Araabia Ühendemiraatidessse, siis on reaalne võimalus nendest osa võtta ka Eesti esindusel.
Reisi võimalikkuse tingis asjaolu, et korraldaja lubas võtta enda kanda hobuste transpordi Hollandist Abu Dhabisse, samuti katta iga meeskonna majutus- ja toitlustuskulud. Õnne pakkus mulle võimalust minna võistlusele kaasa Eesti meeskonna esindajana. Loomulikult haarasin võimalusest kinni ja andsin lubaduse oma ülesannet täita parimal võimalikul moel.
Ausalt öeldes tundus mulle mõte minna siit hobustega Abu Dhabisse alguses täiesti utoopiline. Panin küll tähele, et üks võistlejatest, Marilyn Uusna, pingutas terve suve rahvusvahelistel võistlustel käia, et täita vajalikud kvalifikatsiooninormid, kuid kogu see minek ja ettevõtmine tundus ikkagi kuidagi ebareaalne. Kuni jõudis kätte oktoober ja oli vaja hakata täitma erinevaid dokumente team\’i liikmete, viisade, hobuste, võistlejate jms. kohta.
Pikalt arutlesime, kuidas saada hobune Eestist Hollandisse Maastrichti lennujaama. Kuna Marilyni võistlusratsu oli renditud Soomest ja hobuse omanikud organiseerisid tema transporti ise, tundus Eestist detsembri alguses ühe hobusega pikk reis ette võtta natuke hirmuäratav. On ju ilmaolud meil sel ajal väga muutlikud ja heitlikud. Soomlastega pikalt aru pidades jõuti järgmise lahenduseni: Baltimor sõidutatakse perekond Rohtlatele kuuluvas kolmekohalises hobusetreileris Soome, kus temaga ühinevad Marilynile renditud Dali ja soomlase Joona Mickelssoni võistlushobune Solomonas. Helsingist sõidetakse juba laevaga Saksamaale ja sealt edasi mööda maad Maastrichti.
Tasub märkida, et iga hobuse kohta võis kaasa võtta maksimaalselt 150 kg varustust. Kõik asjad, kuni kabjakonksuni, tuli üksikasjalikult kirja panna. Auto oli viimase piirini koormatud, mis omakorda tingis kulude märgatava tõusu.
Kui hobuste teekond oli sellega selgeks mõeldud, tuli hakata mõtlema inimeste transpordile. Kuna korraldaja oli juhendis märkinud, et inimeste majutus- ning toitlustuskulud kaetakse alates 01.12 kuni 12.12, soetasimegi oma lennupiletid esimeseks detsembriks marsruudil Riia-Dubai. Teatavasti tuleb ju soodushinnaga lennupiletid päris varakult välja osta. Ühel hetkel novembris aga selgus, et korraldaja oli oma tingimusi muutnud, ning kulud kaetakse hoopis alates viiendast detsembrist. Õnneks ei osutunud oma majutuskoha leidmine suureks probleemiks ning need kolm päeva veetsime me Abu Dhabis asuvas Comfort Inn nimelises hotellis.
Kui hobused polnud veel kohale jõudnud, kasutati koha ära kohalikud kaamelid. Vägagi ebakindlas sadulas Marilyn ja Kairit. Foto: Mari Saar
Võõrast kultuuri imetledes ja imestades
1. detsembril alustasid teekonda Abu Dhabi poole neli Eesti team\’i liiget: ratsanik Kairit Kalbre, groomid Peeter Liiv ja Mari Saar ning allakirjutanu, kui Chef d`Equipe Katrin Liiv. Kõigepealt bussiga Riiga, siis Riiast lennukiga Moskvasse, seal ümberistumine Dubai lennule ning Dubaist taksoga Abu Dhabisse. Perekond Uusnad, võtsid sama teekonna ette neli päeva hiljem.
Kohalik mošee on ka ühtlasi üks suurimaid turismiobjekte. Naised sinna katmata siseneda ei tohi, samuti on siseruumides maas väga peen vaip, mistõttu jalanõud jäävad ukse taha. Foto: Mari Saar
Foto: Anne Rohtla
Hobused pidid saabuma võistluspaika 05.12, mis jättis meile neljale piisavalt aega, et teha tutvust kohaliku elu-oluga. Seda aega üritasime me ka maksimaalselt ära kasutada. Kõigepealt muidugi nautisime suurepärast ilma, tutvusime linnaga, põikasime läbi rannast, külastasime erinevaid vaatamisväärsusi nagu näiteks Sheikh Zayed Grand Moshee, Ferrari World ja Emirates Palace. Loomulikult oli soov tutvust teha ka kohalike ratsavarustuse poodidega ja nende poolt pakutava kaubavalikuga.
Ferrari keskuses oli tüdrukutel vaatamist küllaga. Foto: Marilyn Uusna erakogu
Muidugi ei sujunud kõik alguses võõras kultuuris nii nagu peab. Islamiriikides polnud keegi meist varem reisinud ja nii juhtus ka paar kummalist intsidenti. Näiteks, esimesel päeval otsustasime linnaliini bussiga kesklinna sõita (meie hotell asus äärelinnas). Bussi sisenesime esiuksest ja nagu tavaliselt Eestis kombeks, kõndisime otsejoones bussi kõige tagumisse otsa viimaste pinkide juurde. Mingil hetkel avastasime, et meie kaasreisjad bussi tagaosas (kõik meessoost) vaatavad meid väga kurjade nägudega. Siis märkasime ka aknal silti “men only“. Ma arvan, et me liikusime sealt bussi eesotsa sekundiga. Tuleb välja, et sealne kord näebki ette, et naised sõidavad bussi eesosas ja mehed tagaosas. Edaspidi eelistasime liigelda kas jalgsi või siis taksoga. Tundus turvalisem.
Korraldajad olid kõigele mõelnud
Viiendal kuupäeval kolisime oma nn. linnahotellist välja korraldaja poolt ettenähtud hotelli, mil nimeks Mafraq Hotel. See asus Abu Dhabi kesklinnast ca 50 km kaugusel. Eelmisega võrreldes oli see suurem, avaram ning pakkus ajaveetmiseks mitmeid erinevaid võimalusi (basseinid, jõusaal, saun). Aega, mida veeta, muidugi kahjuks enam polnud, kuna sama päeva õhtul pidid Al Wathba International Endurance Village nimelisse kompleksi saabuma ka hobused.
Korraldajate poolt oli tagatud majutus hotellis nimega Mafraq Hotel. Foto: Mari Saar
Hotelli registreerimisel jagati meile välja autod, millega liigelda põhiliselt marsruudil hotell-tall-Abu Dhabi. Keelatud ei olnud ka muud käigud. Vahemaad tundusid esialgu pikad ja sõitmist oli väga palju. Eesti team sai oma käsutusse kaks autot: 2012a Toyota Corolla ja Mitshubishi Lanceri. Meie autojuht oli Peeter Liiv, kes sai selles kiires ja kohati segadust tekitavas teederägastikes väga hästi hakkama.
Hobused ei näidanud saabumisel mingeid kurnatuse märke
Hobused olid saabudes üllatavalt heas vormis. Järgmisel varahommikul võeti kõikidelt vereproovid, et avastada võimalikke kurnatuse jälgi, kuid kõik läbisid testi positiivselt. Jagasime talli itaallaste, soomlaste, austerlaste, poolakate ja tšehhidega. Karantiinieeskirjadest lähtuvalt olid Euroopa riikide hobused majutatud eraldi teiste kontinentide hobustest. Ka treeningrajad olid erinevad ja rangelt piiritletud. Kord oli tallis väga range – jalatsite ja käte desinfektseerimine nii sisenedes kui ka väljudes, kellapealt pidi hobune olema boksis jne. Treeningule minek ja tulek tuli alati registreerida.
Kairit ja Baltimor tallialas. Foto: Mari Saar
Korraldaja poolt oli tallis kahte sorti heina, kaera, otra, erinevaid müslisid jms. Kuna kopleid ei olnud, oli hobust võimalik liigutada kas pikki tunde käekõrval jalutades või siis ratsutades. Põhiliseks jalutajaks oli Mari Saar, kelle mahakõnnitud kilomeetreid ei julge kokku lugedagi.
Järgnevate päevade tegevus oligi järgmine: hommikul kell 8.00 talli, hobuste söötmine, bokside tegemine, siis ca 3 tundi hobuste liigutamist. Kell 12.00 pandi tall lõunaks kinni ja meie siirdusime tagasi hotelli. Kell 14.00 tehti tall uuesti lahti ning jäi avatuks kuni 18.00-ni. Järgnesid samad tegevused, mis ennelõunasel ajal. Hotellist talli sõitmiseks kulus tavaliselt 20-30 min. Sellest võib teha järelduse, et suure osa päevast veetsime me autos. Kütusehinna üle seal muidugi kurta ei saanud – see oli meie mõistes praktiliselt ilma rahata.
Meeskonna esindajal tuli pidevalt silmad-kõrvad lahti hoida, et ühelgi koosolekul osalemine ära ei jääks. Oli aga kordi, kus see ei õnnestunud, kuna päevakava muudeti jooksvalt ja ilma piisava etteteatamisajata. Pidevalt tuli olla valmis nagu kiirreageerija. Õnneks oli meile selles osas toeks Soome meeskonna esindaja pr. Kaija Borup, kes veetis suurema osa ajast hotellis ja hoidis meid toimuvaga kursis. Suur tänu talle selle eest!
Korraldaja oli praktiliselt igaks õhtuks organiseerinud ka meelelahutuse. Ühel õhtul viidi rahvas kõrbesse safarile ja peole, teisel õhtul Ferrari keskusesse, lisaks veel avatseremoonia Abu Dhabis asuvas Emirates Palace\’is. Meelelahutusprogramm oli küll väga hästi läbi mõeldud ja korraldatud.
Avamistseremoonia ja pidulik õhtusöök. Foto: Mari Saar
Oma varandusel tuli korralikult silma peal hoida
Võistluspäevaks jagati iga hobuse kohta välja 5 kasti pudelivett ning üks jää talong, mille eest oli võimalik saada kolm kotti jääd. Oma jääkottide ja pudelikastide nimel tuli pidevalt võidelda, kuna meiega hooldusala jaganud kuumaverelised hispaanlased üritasid neid pidevalt omastada. Olin kuulnud kõlakaid, et jää pihta panemine konkurentide poolt on tavaline, aga oma silmaga seda näha on muidugi teine asi. Meile, eestlastele, tundus selline teiste tagant näppamine väga võõras. Kahjuks ei olnud võimalik ise endale hooldusala naabrit valida.
Ootel.. Foto: Anne Rohtla
Stardihommikul oli Baltimor väge täis, Dali veidi rahulikum. Dali oli hakanud eelmisel päeval vet.kontrollis köhima ja kohati tekkis kahtlus, kas tal üldse startida lubatakse. Tegemist on nimelt hobusega, kel on heinaallergia. Õnneks võimaldati tal elada väliboksis ning see leevendas köha. Samuti olid kõik muud näitajad korras. Võistluse ajal ei köhinud ta õnneks kordagi.
Start hommikul kell 6:30. Foto: Mari Saar
Marilyn ja Dali. Foto: Anne Rohtla
Igav liiv ja tühi väli…. Marilyn ja Dali. Foto: Anne Rohtla
Baltimor paistab. Foto: Kairit Kalbre erakogu
Kairit kaasvõistlejatega. Foto: Kairit Kalbre erakogu
Koos kergem. Foto: Anne Rohtla
Foto: Mari Saar
Foto: Mari Saar
Norra esindaja Jeanne Holum hobusel Farwa. Foto: Mari Saar
Iga järgneva veterinaarkontrolli edukas läbimine oli suur kergendus
Esimene ring oli logistiliselt kerge ka hooldajatele – jootmispunktidesse minekuks oli võimalik kasutada sõiduautot. Samuti oli ilm veel piisavalt jahe ning hobust kasta ei olnud väga tihti vajalik. Mida aeg edasi, seda selgemaks aga sai, et konkurentsis püsimiseks on meie team\’il vaja hooldusautot, millega kannataks ka kõrbeliivas sõita. Appi tuli Ali Mohammed Al Mohhairi (Haanjamaa võistluse mitmekordne sponsor) talli sepp inglane Chris, kelle abil õnnestus meil enda kasutusse saada dziip koos juhiga. (Olgu öeldud, et Chrisiga tegime tutvust eelmisel päeval, kui ta pani Baltimori kapjade alla silikoontallad ja vaatas üle rautuse).
Vot nii tehti Baltimori kapjadega. Foto: Anne Rohtla
Hooldusauto saamine oli tõeline vedamine ja oleme selle eest väga tänulikud. Hooldada oli nüüd võimalik nii paljudes kohtades, kuhu vähegi jõuti. Õnneks sõitsid Kairit ja Marilyn suurema osa ajast koos. Vahefinišites oli kogu hooldemeeskonna tegevus pööratud hobuste heaolule – pidevalt tuli jahutada liigeseid-kõõluseid, jälgida veetemperatuuri (et ei soojeneks liiga), teha igaks puhkepausiks hobusele värske toit, jalutada võimalikult palju, et vältida hobuse kangeks jäämist jne.
Joo nüüd ometi! Foto: Kairit Kalbre erakogu
Ees Norra esindaja Kine Eiesland Holen hobusel Obeyah, kes kahjuks võistlust ei lõpetanud, ning taga Marilyn Uusna Dalil, keda hooldama jookseb isa Margo Uusna. Foto: Marilyn Uusna erakogu
Kuigi Heigo Rohtla sõitis võistlusele ajakirjanikuna, on ta abikaasa Anne sõnul lihtsalt rahutu hing ega suuda kuidagi kõrvale jääda. Profilt annab ta siinkohal sportlastele edasi väga vajalikud veepudelid (Kairit ja Baltimor esiplaanil). Foto: Anne Rohtla
Vet.kontrollid sujusid mõlemal hobusel väga hästi ning iseäranis mõnusalt tundis end kõrbes võisteldes Baltimor. Pärast viimast vet.kontrolli, kui Baltimor oli saanud positiivse hinnangu Fit to Continue, oli pingelangus meeletu. Tund hiljem lõpetanud Dali ja Marilyni sama tulemus ainult süvendas seda. Päev, milleks oli nii pikalt ja põhjalikult valmistatud, oli kõigi asjaosaliste toel saanud vägagi positiivse lõpu.
Väga vähe veel jäänud. Foto: Anne Rohtla
Tulebki! Foto: Anne Rohtla
Finiš! Foto: Kairit Kalbre erakogu
Vapper meeskond: Baltimor, Kairit Kalbre, Mari Saar, Heigo Rohtla, Peeter Liiv, Anne Rohtla, Katrin Liiv, Dali ning Marilyn Uusna. Foto: Kairit Kalbre erakogu
Võistlusjärgsel hommikul talli minnes oli keeruline Baltimoril kurnatuse märke leida. Ilmselt oli suurepärase vormi põhjuseks talle sobiv kliima, õige söötmine ja korralik ettevalmistus. Dali vormi üle ei saanud samuti kurta, kuigi ta on Baltimorist 5 aastat vanem. Ratsanikud seevastu olid veidike puujalgsed ja ilmselt rohkem kanged kui hobused.
Lennukirike lükkas kojujõudmist edasi
Esialgsete andmete kohaselt pidi hobused lennujaama viidama 12. detsembril. Seoses sellega tuli hakata kiirelt kogu varustust samas järjekorras kokku pakkima nagu see oli tulnud. Kiirustamiseks oli ka põhjust, kuna eelmise päeva õhtul oli ette nähtud autasustamine ja lõputseremoonia Abu Dhabi Equestrian Club`is. Samuti pidime meie, neli varemjõudnut, kiirustama Dubaisse, et jõuda kodu poole väljuvale lennukile. Enne tuli veel tagastada auto, registreerida välja hotellist ja… oodata viimase minutini transporti, mis sõidutaks meid lennujaama. Sinna me lõpuks jõudsimegi väga viimasel minutil. Perekond Uusnad pidi lahkuma Dubaist päev hiljem. Nende hooleks jäi ka hobuste ettevalmistamine transpordiks.
Vasakult: Peeter Liiv, Katrin Liiv, Mari Saar, Kairit Kalbre, Marilyn Uusna, Marilyni vanemad ning Anne Rohtla
Pidulik lõpetamine
Võitjad medalivärvi kiivritega. 1. Urugay – MArtin Stirling, 2. Austraalia – Allix Jones, 3. Urugay – Oriana Ricca. Foto: Anne Rohtla
Väsinud või? Marilyn ja Dali. Foto: Anne Rohtla
Nagu selgus hiljem, ei lahkunudki hobused plaanitud ajal, vaid alles järgmise päeva õhtul. Seda seoses lennukirikkega. Selle viivituse tulemusena ei jõudnud meie hobused ka õigeks ajaks Saksamaalt Soome poole väljuvale laevale ning pidid terve ööpäeva ootama järgm
ist. Lõplikult koju jõudsid meie neljajalgsed sportlased alles 16. detsembril. Pikk transport ja järsk kliimamuutus olid jätnud oma jälje ning nii mõnigi neist võitles külmetusnähtudega. Kui tavaliselt jäävad meie kestvushobud puhkusele oktoobris, siis nende kolme väljateenitud puhkus hakkas alles detsembri teisel poolel, ajal, kui ülejäänud alustavad juba uueks hooajaks valmistumisega.
Tehtud! Foto: Mari Saar
Kokkuvõttes oli ettevõtmine väga-väga õnnestunud, ja enamgi veel. Minnes ei julenud vist keegi isegi lõpetamisest unistada, kuigi salamisi ju loodeti. Lõpptulemus oli meie jaoks super! Väga oluline oli, et meie noored kestvusratsutajad said kogemuse võistelda nii suures ja tugevas konkurentsis. Ka hooldajatel oli võimalik teiste riikide võistkondadelt väga palju õppida, sest iga liigutus oli peensusteni ja taktikaliselt paika pandud.