Hiljuti andsime lugejatele ülevaate meie ratsasportlastest, kes treenivad, töötavad ja võistlevad mujal maailmas. Kuid ratsaspordis on olulisel kohal ka groomid, kes on ratsutajatele nn paremaks käeks. Hobumaailma foorumist leiame tihti kuulutusi, kus otsitakse groome või otsitakse tööd groomina, ning nii mõnigi eestlane on leidnud tööd välismaal just selles valdkonnas.
Groomi puhul pole ilmtingimata prioriteediks laitmatu ratsutamisoskus, küll aga on oluline armastus hobuste vastu, töökus ja kohusetunne. Hobumaailma lugejate soovil annamegi allpool väikese ülevaate eesti groomide tegemistest ja töötingimustest välismaal.
Kelli teekond Cian O´Connori talli Iirimaal
Iiri rahvuskoondislase Cian O´Connori juures on pool aastat tööd teinud eestlane Kelli Vartlaan. Cian on 32 aastane professionaalne
takistussõitja, kelle isiklikuks motoks on: „Mida rohkem ma töötan, seda õnnelikum ma olen“. Ta on võistelnud edukalt kõikjal Euroopas. Cian on kogunud arvukalt Grant Prix võite Iirimaal, osalenud kaks korda MM-il, kolmel EM-il ning ka Olümpiamängudel.
Kelli selgitab, et kodumaal on Cian ikka tõelise staari staatuses. Iirimaa piires võistlustel käies teeb juba sadulatekil Ciani nime nägemine inimesed ärevaks. Naljaks on vaadata, kuidas inimesed selle peale näpuga näitama ja sosistama hakkavad. Cianit ennast nähes jookstakse tihti ka autogrammi küsima.
Rolex rankingu järgi asub Cian hetkel 74. asetusel. Kellel huvi, siis rohkem infot Cian O´Connori kohta leiab seda tema kodulehelt http://www.cianoconnor.com/Welcome.html Nendel, kes otsivad rakendust groomina, tasuks sinna aga kindlasti kiigata, sest Karlswoodi talli otsitakse ka hetkel kogenud groome.
Kelli groomi tee algas Niitväljalt, kus ta esialgu käis Grete Pariisi abilisega niisama tallis kaasas. Sealt tekkiski huvi ja ta sai peagi tööd John Hickey juures. 2011. aasta veebruaris sai Kelli tutvuste kaudu tööd Taanis Christian ja Andres Schou tallis. Seal tegi ta kõige tavalisemaid tallitöid. Juulis tekkis aga võimalus minna Rootsi Falsterbo Horse Showle. Sellel showl tutvus Kelli juhuslikult ühe Egiptuse noormehega, kes oli Cian O´Connori õpilane. Tema mainiski, et Cian otsib oma talli abilist. Kuigi Kelli oli ka Taanis väga rahul, soovis ta siiski käia rohkem võistlustel ning saada ka teistsugust kogemust. Kuna Taanis tegi ta pigem tallitöid ja sealsetel sportlastel olid isiklikud groomid olemas, siis otsustas Kelli vastu võtta pakkumise Iirimaal ning juba nädal aega hiljem oligi ta Karlswoodi tallis.
John Hickey tallis Rootsis
Töö Karlswoodis
Kelli möönab, et algus oli ikka väga raske. Kõik groomid olid väga professionaalsed ja talle tundus, et eelnevalt omandatud kogemustest seal kasu ei ole ning kõigega tuleb otsast alustada.
Karlswoodis töötav seltskond on väga rahvusvaheline. Hetkel on seal peale Kelli veel tšehh, prantslane, sakslane, venelane, itaallane ja rootslane. Kui Kellil endal inglise keelega probleeme ei ole, siis leidub ka neid groome, kes sellega veel päris hästi hakkama ei saa. Nii, et igav ei hakka.
Ciani tallid. Foto: http://www.cianoconnor.com/
Kelli töötab Karlswoodis Mark Kinsella abilisena. Mark on Ciani juures treeninud ja töötanud juba üle 8 aasta. Mark sõidab muuseas ka Ciani hobuseid.
Cian O\’Connor. Foto: http://www.cianoconnor.com/
Töö algab enamasti kell 7, kui Kelli esimeseks ülesandeks on hommikul hobustele söök valmis teha. See ei ole lihtne, kuna tallis on 26 hobust ja iga hobune saab erinevaid toidulisandeid. Seejärel teeb Kelli ära oma 8 hobuse boksid. Kuskil 10 ajal jõuab talli ratsutaja,
kellele Kelli hobused valmis paneb. Isegi kodus olles peavad hobused perfekstsed välja nägema, ainuüksi hobuse harjamine enne saduldamist ja pärast ratsutamist võtab aega kuskil pool tundi. Cian ütleb vahel naljaga pooleks, et hobune peab olema nii hästi groomitud, et ta näeb iseenda peegelpilti, kui ta hobust vaatab. Hetkel viibib Cian Floridas ning Kelli ülesandeks on lisaks hoolitseda ka Ciani enda koju jäänud hobuste eest.
Hobused viiakse välja kaks kuni kolm korda päevas, sõltuvalt hobuse liikumisvajadusest. Karlswoodis pööratakse väga palju tähelepanu selle, et hobused oleksid õnnelikud. Suurt rõhku pannakse ka hobuste jalgade eest hoolistsemisele. Peale igat väikest hüppetrenni pannakse hobuste jalgadele savi, mille peale märg paber ja ööseks soojendused. Lisaks kasutatakse spetsiaalseid kaitsmeid, mida hoitakse külmkapis, neid kasutatakse hobuste jalgade jahutamiseks pärast hüppamist.
Kelli ise pidas ennast suhteliselt kehvaks ratsutajaks, ega arvanudki, et teda hobuse selga lastakse, kuna Taanis kehtis mentaliteet, et kes piisaval tasemel ratsutada ei oska, seda hobuse selga ei lasta, võib ju hobuse ära rikkuda. Karlswoodis aga on suhtumine teine ning Kelli saab ratsutada nii tihti, kui selleks soovi on. See annab talle ka palju motivatsiooni.
Suvel plaanitakse minna kolmeks kuuks Brüsselisse ja käia võistlemas ka mandri-Eroopas. Cianil on plaanis osaleda Olümpiamängudel oma uue hobuse Blue Lloydiga, kellega ta Floridas väga häid tulemusi on näidanud.
Kelli armastab oma tööd ja hobuseid ning on leidnud endale koha, kus näeb ennast töötamas 5, võibolla isegi kümne aasta pärast.
Reet valis groomitööks Ramsbrocki talli Saksamaal
Hiljuti võttis groomitöö Saksamaal vastu Reet Volt, kes andis oma isikliku hobuse Patria rendile ning läks kogemusi omandama
Ramsbrocki talli koolisõitja Hermann Burgeri abilisena. Reet ise nimetab ennast sellel alal värskeks linnukeseks, kuna on groomi tööd Saksamaal teinud pelgalt kuu aega.
Reet koduses Eestis Patriaga. Foto: erakogu
Eestis õppis Reet Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala, mille sellel talvel ka lõpetas. Kuna arhitektuuri alal oli aga tänu majanduslangusele üpris raske tasuvat tööd leida, otsustas Reet aasta vabaks võtta ja ilmas veidike ringi vaadata. Välismaal elamiseks ja töötamiseks tundus sobivaim olevat just groomi töö, sest Euroopas on kohusetundlikest ja kompetentsetest groomidest suur puudus. Groomi töö eeliseks on see, et tavaliselt antakse võimalus kohapeal elamiseks ja ka palk on võrdlemisi tasuv. Kuna Reet oli ka enne väga palju nö freelance groomitööd teinud, teadis ta täpselt, mida see endast kujutab.
Nii nagu tihti teistelgi juhtudel, kus minnakse tööle välismaale, leidis ka Reet töö Ramsbrocki tallis tänu tutvustele.
Ramsbrocki tallide uhke rägastik
Tallikomplaksist ülevaate saamine on keeruline. See, mitu talli Ramsbrockis täpselt on, oleneb sellest, mida talliks nimetada. Kogu kompleks on tallide, välibokside, rühmabokside ja maneezide rägastik, mis oli algul täitsa peadpööritama ajav. Ükskõik mis ukse avad, vaatab vastu hobune. Kokku peaks neid siin umbes 300 ringis olema.
Reet koos Hermanni ja veel ühe töölisega moodustavad kolmese tiimi, kelle hoole all on umbes 20 hobust. Hermanniga on suhtlemine keelebarjääri tõttu natuke komplitseeritud, kuna Hermanni inglise keel on sama hea kui Reeda saksa keel (ehk siis kasin), aga ühine sõnavara on õnneks piisav, et igapäeva asjaajamised tehtud saaks. Hermanni ratsutamisoskustest räägib Reet ülivõrdes. Istak olevat tal
nagu mõnest õpperaamatust ja ratsutada see mees juba mõistab.
Hermann Burger. Foto: Reet Volt
Reeda päev näeb paljuski välja sarnane Kelli päevaga. Tööpäev algab kell 7 hobustele toidu valmistamise ja söötmisega. Seejärel bokside tegemine. Bokse tehakse seal selliselt, et visatakse nii kaua uut põhku peale kuni boksid ääreni täis on, siis veetakse masinaga kogu kupatus välja. Sellele järgneb üks suur tallivahede pühkimine.
Pärast väikest hommikusööki hakkab Reet hobuseid tegema. Hermann ütleb Reedale hobuse, Reeda töö on loom kohale tuua ja valmis panna. Valmispanekuks seob ta hobuse nööriga maneeži sissepääsu juures asuva seina külge: tekk maha, puhastamine, fliis peale, pindeerimine ja kapjade rasvatamine. Sadula ja valjad paneb Hermann enamasti ise. Hobustel oma saulaid ja valjaid ei ole. Üks ja sama sadul rändab päeva jooksul aina hobuselt hobusele. Kui Hermann sõitma läheb, toob Reet kohe järgmise hobuse ja paneb looma seina külge ratsanikku ootama. Trennist tulnud hobusel aitab päitsed pähe ja sadula järgmisele tõsta, fliis peale, pinded ära, liiv kapjadelt maha ja kui on higine, siis pessu ja solaariumisse kuivama. Pärast solaariumit käib Reet hobuse kergelt harjaga üle, tallitekk selga, kabjad rasva ja boksi tagasi. Vajadusel tuleb korraldada ka prei või kiilumädanike tõrjet, lõigata jalatutusid jne.
Kaheteistkümnest on lõuna, enne seda tuleb veel tallivahe luuaga üle käia. Lõunapaus kestab kella poole kaheni ning pärast seda läheb sama töö edasi. Viiest hakatakse hobuseid söötma. Kuueks on enamasti kõik uuesti omal kohal ja ka viimased hobused oma boksidesse tagasi jõudnud. Lisakoormusteks on esmaspäeviti sepaonu, kellel on naabertallis täitsa oma spetsiaalne koht, kuhu talle hobuseid maniküüri tuleb saata.
Laupäeviti töötab Reet ainult hommikul ja pühapäeviti on puhkepäev, kui just võistlusi pole. Kui Hermann klientidega või muul põhjusel kuskil ära on, saab ka kordetamisrõõmu nautida (selleks on muide eraldi maneež). Siiani kahjuks Reet ise väga palju sadulasse saanud ei ole, aga ta pole selleks ka soovi avaldanud. "Ei kipu ikka iga hobuse selga," selgitab ta. "Teised groomid ratsutavad küll üksjagu palju, nii et eks paistab, kuidas see asi tulevikus olema hakkab."
Kui tööd on ikka väga palju, siis võib vahest väike stress kallale tulla. Tihti on nii, et üks hobune on valmis ja ootab sõitjat, teine on sõidus, kolmas kuivab solaariumis, neljas vaja juba masinast ära tuua, viies vaja sepa juurde viia jne. Ning kui siis peaksid äkki veel kliendid (ostjad) tulema, siis on täitsa jama. Reeda sõnul pole selle koha pealt tegemist mingi lihtsa talliga. Kui ostjatele hobust näidatakse, peab ta olema laitmatult puhas, tal peavad olema patsid ja valged pinded.
Hobuste hindadest rääkides jääb Reet napisõnaliseks. Üldjuhul ju ka sellistest asjadest ei räägita. Kohalikud hobused on pehmelt öeldes ikka väga soolaste hindadega, eriti need, keda Hermann sõidab. Söögilauas liiguvad vahel jutud erinevatest summadest, aga konkreetseid järeldusi sellest teha ei saa.
Vaheldust võistlustelt ja showdelt
Reeda töös on tihti ka väga palju põnevat ja vaheldust pakkuvat. Kogu aeg tuleb ja läheb uusi hobuseid. Lisaks toob argipäeva vaheldust võistlustel ja showdel käimine.
Reet ise on Hermanniga hetkel kaasas käinud ühel võistlusel ja ühel showl. Võistlus oli väike ühepäevane külakas. Seal oli selline skeem, mida nurgas seisev tädi luges mikrofoniga ette ja siis kaks hobust sõitsid korraga üksteise järgi. Pärast seisid võistlejad kõrvuti kohtunike ette ja said kohe kommentaarid ja skoorid 10 palli süsteemis.
Ühel Horse Showl osalemine oli aga Reedale hoopis uus kogemus. Tundub, et neid showsid toimub sealkandis üksjagu palju ning nende peamine eesmärk on täkkude reklaamimine. Segamini näidatakse takistussõidu-, koolisõidu- ja mõnikord isegi rakendisõidu täkkusid. Mõnikord on kaasas ka ühe või teise täku järeltulija. Ühel showl oli välja aetud isegi ühe täku kõvasti üle 20 aastane ema. Sellel showl, kus Reetki käis, oli aga näha toodud üks kõigest kahenädalane täkupoiss.
Kauaks Reet Saksamaale jääb, seda ta hetkel öelda ei oska. "Praegu väga ette ei mõtle, vaid lähen vooluga kaasa ja vaatan, kuhu hoovus mind välja uhub," ütleb ta.
Hipiloomuga Marelle Austraalias – teel unistuste poole
Marelle Manguse suhe hobustega algas juba varakult, sest paljudest väikestest tüdrukutest käib üle hobumaania, nii ka temast. See kestis oma 8 aastat. Viimastel aastatel tegeles Marelle põhiliselt kolmevõistlusega, kuid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu jättis ta
ratsutamise sootuks. Saanud kätte korralikud eluvitsad, otsustas Marelle hobused üldse seljataha jätta. See oli väga, väga raske otsus, aga lihtsalt ei jaksanud edasi enam rassida. Seega võttiski Marelle südame rindu ning astus elukooli. Proovis Barcelona hipielu ja reisis.
Marelle õpib ülikoolis alushariduse pedagoogikat ning Eestis olles töötas samal ajal ka lasteaias õpetajana. Vahepeal otsustas ta aga ülikoolist akadeemilise võtta, et jätkata põnevat vagabondi elu. Nüüdseks on koolitee praktiliselt käidud. Ainult lõputöö ootab veel nokitsemist.
Unistus päris oma hobusest
Ühel ilusal suvepäeval Hiiumaa kadakate vahel, kui Marelle omi mõtteid mõlgutas, avastas ta, et igatseb hobuseid. Kohe tõesti igatseb. Tekkis unistus päris oma hobusest. Aga kuna viimase nelja aasta jooksul ei olnud Marelle hobustega üldse tegelenud ja oli leidnud oma ellu teisigi prioriteete, otsustas ta, et otseselt ratsutama ei hakka. "Tahaks selle eelkõige hobiks jätta ja ainult oma lõbuks tegeleda hobustega täpselt nii palju kui süda lustib," seletab ta.
Mõne kuu pärast tuligi talle väga hea sõbranna, Maria Vanatoa, kaudu pakkumine Austraaliasse tööle minekuks. Marelle otsustas juhust kasutada ja pakkumise vastu võtta. Palgad on suuremad ja paari kuuga saab unistuse teostuseks vajalikku raha teenida. Õpetaja palk pole ju teab kui suur ning selle eest hobuse ostmine võtab tunduvalt rohkem aega. Lisaks meeldib Marellele reisida ning kuna kooli- ja tööasjad said ilusasti viisakalt ära organiseeritud, oligi töö Austraalias ideaalne. Kõige selle juures peab Marelle suureks plussiks seda, et saab paari kuu jooksul Austraalias hobuste juures olla ning oma hobuseostu unistust natuke vaagida.
Tavaliselt käib hipilik Marelle reisimas täitsa kaootiliselt, ilma plaanideta. Vahel ka ilma rahata. Marelle nimetab seda ise lühikesteks elukooli kursusteks, mis tuletab meelde, mis elus tähtis on. Aga seekordne reis oli täitsa uutmoodi. Lennukist maha astudes oli teada, kuhu poole liikuma hakata. Ootas JSL Racingu tall, kus Maria oli varemgi töötanud. Juba järgmisel päeval alustasidki nad tööd.
Vahepeal ka teistsuguseid elamusi
Töö JSL Racing tallis algab juba kell 5
Kui Kelli ja Reet alustavad tööpäeva kell 7, siis Marelle hakkab tööga pihta juba kell 5 hommikul, siis on veel pime. Esimeseks tööks on bokside tegemine. Kui valgeks läheb, hakkavad jokeyd hobuseid treenima. Treenimine algab vara just sellepärast, et hommikul on jahedam ja päevakuumuses sõita eriti ei kannatagi. Marelle ise tavaliselt hobuseid ei sõida, vahel harva mõnda rahulikumat. Nende ülesandeks, kes ise hobuse seljas ei ole, on järgmisete hobuste saduldamine ning juba sõidetud hobuste pesemine ning jalutusrattasse panemine.
Foto: Nicole Rose Brown
Kogu päev on väga kiire. Kõik toimib kui kellavärk. Pärast sõitmist on hobuste söötmine ning tavaliselt kella 10 paiku on töö juba tehtud. Naljakas on see, et tegelikult pole isegi aega hobusele pai teha, sest tuli on kogu aeg takus. JSL Racing talli meeskonda peab Marelle mõnusaks. Nendega koos on lihtsalt lust töötada. Kogemusi saab Austraalias küllaga. Kohati on need robotlikud galopihobused pisut metsikud ning Marelle kujutab juba ette, kui armsad pisikesed need Eesti hobused ikka on.
Rõõm heas seltskonnas töötamisest. Foto: Alysha Ayrese erakogu
Marelle on Austraalia kuumuses olnud natuke rohkem kui kolm kuud ning see periood hakkab lõpule jõudma. Ees ootabki tee kodu poole. Marelle mõtted ongi juba seal….ta mõtiskleb sellest, kuidas kodus on juba kevadhõngu tunda ning viimased jõupingutused kooliteel ootavad tegemist.
Loomulikult on ka Austraalia töökogemuses ja reisis peidus elukooli tunnid. Marelle on märganud, et väga lihtne on elus leida kvantiteeti, kuid ta ise sooviks oma ellu ka rohkem kvaliteeti. Reisimine toimib tema jaoks alati. Ükskõik, kus ja kellega olla, alati õpid midagi uut. Ja kui veel boonusena saab oma unistuste teostamiseks vajalikke resursse, siis mis siin salata….ilus! Marelle teab ja tunneb, et loob oma elu ja langetab valikuid ise. Ta ütleb naeratusega, et on iseenda õnne sepp.
Foto: Nicole Rose Brown